ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 49 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» VARIA
Uudiseid meilt ja mujalt

» ÄRITEKST
Olympus E-520
Ralf Mae

» EELINFO
Algab Kalastaja tellimine 2009. aastaks

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Vikerforell
Mart Kangur, Tiit Paaver

» LANDIKOOL
Kalapüük pinnalandiga
Ralf Mae

» KOGEMUS
Kalade pildistamisest
Rauno Klemm
» Spetsialistiga
karpi püüdmas
Ralf Mae

» PERSOON
Teleprodutsent
Raivo Suviste kalaretked
Raimo Kummer

» KOGEMUS
Saagi säilitamisest sooja ilmaga
Rauno Klemm

» ÄRITEKST
Salmod tähistavad juubeleid
Ralf Mae

» PAJATUS
2,1-kilose jõeforelli hing
kaalub 60 grammi
Aldo Ollik

» Peaasi, et kala võtab
Andrus Norak

» KORD ON KORD ON KORD
Harrastuspüügiõiguse eest saab maksta ka mobiiliga

» Mobiilimakse sooritamine

» TOIMUMISED
Kalateadlased rääkisid oma tegemistest
Endrik Tõnsberg
» Harrastuskalastuse arengukava töörühma II ümarlaud
Endrik Tõnsberg

» VÕISTLUSED
Järvakate Suure Kala võistlus
Kaido Krass
» Allveepüügivõistlus Merihunt Festival
Endrik Tõnsberg
» Noorte õngitsemisvõistlus
Saare Särg
Endrik Tõnsberg
» EMV allveepüügis 2008
Endrik Tõnsberg
» Võistlustest lühidalt
» EMV spinningupüügis ja Pühajärve Spinning 2008
Ralf Mae

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Angerjapüügist ridaõnge ja abaraga
Anneli Einman

» MAAILM
Varasuvisel Lapimaal punast püüdmas
Randel Kreitsberg

» Viikingite ebaõnnestunud kalaretk
Toomas Mikkor
» Pildikesi Norra tundravetelt
Ralf Mae

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Ervin Pihu

» ÕPPIMISERISTSÕNA
Kaido Krass
 
MAAILM
Varasuvisel Lapimaal punast püüdmas
Randel Kreitsberg
Lapimaa kujutab endast paljude kalastajate jaoks kaugel põhjas asetsevat Eldoraadot – paika, kus ilma kalata jäämiseks peab rohkem vaeva nägema, kui siin Eestis kala saamiseks. Ning raudne reegel on see, et mida kaugemale põhja, seda paremaks kõik läheb... Otsustasimegi seda fakti juuni keskel kontrollida – Andost, Hannost ja allakirjutanust koosnev reisiseltskond võttis mikrobussiga suuna otse põhja, eesmärgiks püüda paaliat, järvetaimenit, harjust ja jõeforelli. Plastkarpe filee koju toomiseks sai kaasa võetud omajagu...





Eldoraado nr 1: Iijoki
Enne jalga gaasipedaalilt maha ei võtnud, kui tuhat kilomeetrit Soome kiirteid seljataga – olime jõudnud Botnia lahe põhjakaldale. Kaardil näpuga järge ajades hakkasime otsima esimeseks õhtuks sobivat laagri- ja kalastuspaika – merre suubuvaid jõgesid tähistavad sinised nired kujutasid paberile joonistatuina endast igaüks suurepärast punasest kalast kihavat püügiparadiisi. Olles mitmest ahvatleva nimega (nt Kalajoki ja Haugipudas) jõest mööda sõitnud, keerasime lõpuks pärast Oulut kiirteelt mere poole ning maandusime Iijoki kämpingus.

Iijoki oli kui Põhjamaade kaluriküla etalon – otse graniitkaljudele ehitatud rootsipunased, kollased ja kreemikasvalged puitlaudisega majad, iga maja ees jõe kaldal paadikuur – paadid, mootorid ja püügivarustus sealsamas, kartmata, et midagi kaduma peaks minema. Kämpinguplats moodustas kitsa jõkke tungiva maakeele, millel mõnusasti telkida ja asjatada sai.

Telk püsti (toiming võttis muidugi mõnevõrra kauem aega, kui teksti lugemiseks kulub), paat õhku täis ning jõe peale. Paadiks oli meil kaasa võetud 3,8 meetri pikkune täispuhutav kõvapõhjaline Cursus, paati edasi lükkama aga 5 hj Tohatsu päramootor – paremat komplekti sellise reisi jaoks olnuks raske soovida. Kolm meest mahtusid spinningutega paadis ilusasti toimetama. Õige pea lendas reisi algust tähistav shampusekork pauguga pudelilt ning õnnistatud said nii vetevana kui ka paadisviibijad. Kalapüük võis alata.





Merre suubuv jõgi oli lai ning laagriplatsilt mereni 4 km sõita. Õhtu oli vaikne ja kuldne. Vedasime lante järel ning popsutasime deltaala loodust nautides mere poole. Õige pea hakkas landi otsa esimene Soome kala – paarikümne sentimeetri pikkune ahven haaras julgelt 9 cm pikkust räime imiteerivat Huskyt. Hanno ja Ando vahetasid seda nähes voblerid koheselt pöörlevate vastu, mina jätkasin püüki edu toonud Huskyga – õige pea tuli teinegi ahven ning rohu äärde triivi jäädes ja lanti loopides alamõõduline haugki. Jõudsin just kalata mehi norima hakata, kui Hanno tõmbas samuti välja esimese paarisajagrammise ahvena. Mida õhtu poole, seda vaiksemaks jäi vetepeegel ning seda paremini hakkasid ahvenad võtma. Kordamööda lanti järel vedades ja loopides tuli otsa ahvenaid igas mõõdus – kõige suurem pea 400-grammine 28 cm pikk triibu.

Püüki oli raske lõpetada, eriti kui tegemist oli polaarjoone lähedase piirkonnaga – päike vajus vaevalt metsaviiru taha ning pimedaks ei läinud üldse. Siiski maabusime südaöösel laagriplatsil, tegime kiire õhtusöögi ning heitsime magama. Püütud ahvenatest sai peakokk Hanno käe all grillpanni peal järgmisel hommikul suurepärane hommikusöök. Mis muud kui ikka põhja suunas edasi!

Eldoraado nr 2: Jukkasjärvi, Laxforsen
Iijoki kämpingust startides sai Tomtomis järgmise sihtpunktina valitud Rootsis asuv Kiruna – kaarti uurides tekkis tunne, et just sellese paika see suur punane peidetud on – ja kõhutunne ju ei peta. Päeva jooksul möödusime mitmetest paljulubavatest lõhejõgedest: Muonio, Tornio, Simojoki ja Kemijoki. Simojoki ääres oli just lõppenud iga-aastane lõhepüügivõistlus ning kuuldavasti oli kalagi saadud. Varustasime sealsamas võistluspaigas üles seatud laadalt end kohalike soovitatud lantide ja lendõngeputukatega, ostsime savunierit (kuumsuitsupaalia), samal ajal muiates, et see on viimane kord, kui siin punast kala ostame, ning võtsime taas suuna põhja poole. Tornio jõge ületades oli suure elektrijaama tammi all mitmeid lõhepaate (pikad kitsad laudadest kokku löödud lootsikud), mis sõitsid laia jõe peal ühest kaldast teise ning vedasid lante järel. Ärevus hinges, vajutasime gaasipedaali tugevamini põhja.
Polaarjoon ületatud, hakkas loodus Lapimaale omasemat ilmet võtma: maastik muutus mägisemaks, lehtpuud asendusid okaspuudega ning needki jäid üha kiduramaks ja kiduramaks, siin-seal pikutasid põhjapõdrad tee ääres.

Kärestikulised tundrut läbivad jõed olid kui eelmise päeva unenägudest võetud. Viisteist kilomeetrit enne Kirunat maandusime Jukkasjärvil – oma talvisel ajal jääst ehitatud hotelliga kuulsaks saanud küla asetses laia jõe Laxforseni (või pikliku järve, kuidas võtta) ääres ning kohalike sõnul ei pidavat paaliast, taimenist ja harjusest puudust olema.

Püstitasime telgid suurepärasesse looduslikku abajasse, jõe- ja mäevaatega künka peale mändide alla. Ei jäänud muud üle kui järgmise päeva hommikust kalapüüki oodata.

Hommik oli juba Lapimaale omaselt jahe. Samal ajal, kui Eestis oli tegemist pea kesksuvega, olid siin tundrukased hiirekõrvul, jõe kallastel õitsesid varsakabjad ning öösel oli sooja vaid napid 5 kraadi. Lootusrikkalt panime mootorile hääled sisse ning asusime kohati pea paarikümne meetri sügavuses laias mägedevahelises orus asuvas jões lante järel vedama. Sügavikud vaheldusid madalaveeliste kärestikega, kus proovisime lanti loopides harjust püüda. Veepind oli putukaid täis ning väike kala mängis korralikult – kus oli aga suur kala, kes sellest väikesest toituma oleks pidanud? Müstika.

Olles paar tundi põhjalikult püüdnud, otsisime üles ühe kitsa sisse voolava lisajõe, mis välimuselt meenutas ehk meie Ahja analoogi. Proovisime suudmealast, jõekäärudest, kärestiku alt ja pealt, plekist pajulehtedega, trilleritega, väikeste vobleritega – ei midagi. Maksimaalseks saavutuseks kujunes minul madalast veest landi külge haagitud poolenisti lindude poolt ära söödud poolik haug. Kala nähtud, kui nii võib öelda... Suhteliselt mõrude nägudega võtsime suuna tagasi laagriplatsile – lõunat pidama ja sõjaplaani pidama.

Otsustasime paadi vahetada kalamehesäärikute vastu ning minna põhjalikult kammima lähedalasuvat laia kärestikku. Üle vahutava vee kulgevatel elektriliinidel rippus hulgaliselt lante, mis olid kinnituseks, et kala on siin püütud, samuti nägime samas kohas eelmisel õhtul kahte kalameest.

Mõeldud- tehtud. Kiires voolus mägede vahel kala püüdes oli raske ette kujutada, et sellises kohas võiks saagita jääda. Kammisime kolmekesi kärestikku nii ülalt kui alt, jätsime kivitagustesse nii mõnedki head landid, samal ajal kui kalaga ei suutnud saavutada mitte mingisugustki kontakti. Õhtu hakkas saabuma, jõel kumasid ümbritsevate mägede peegeldused, kärestik kohises ning varsakabjad mängisid veevoolus. Raske südamega võtsime vastu otsuse, et oleme ehk põrutanud liiga kaugele põhja (mis osutus hiljem õigeks – Laxforsenit soovitati avastama minna alles nelja nädala pärast) ning võtsime suuna taas Soome poole.





Eldoraado nr 3: Muonio jõgi, Äijäkoski
Teel Soome poole helistas Hanno oma Soome tuttavale, kes kinnitas: „Mehed, kui te Muonios ka ilma kalata jääte, siis te ei oska järelikult kala püüda ja minule ärge küll enam tagasi helistage!”

Hilisõhtune ja öine sõit mööda Lapimaa kitsaid maanteid osutus äärmiselt ilusaks ja huvitavaks. Päike säras taevas, kullased künkad olid üha sagedamini puudest paljad, põhjapõdrad seisid tee ääres, kärestikulised jõed looklesid maastikul. Öösel kell 3 ületasime Soome-Rootsi piirijõe Muonio ning vaid mõned kilomeetrid allavoolu, Äijäkoskil, leidsime ka 24h kämpingu – pooleteisekorruseline mökki koos saunaga ja jõevaatega – mis sa veel oskad tahta. Mehed vajusid rahulolevatena ning lootusrikastena magama.

Hommik võttis meid vastu vihmasabinaga. Lunastasime kämpingus kalaload ning Hanno ja Ando võtsid suuna lähedalasuvasse kalastustarvete poodi püügiinfot hankima. Juhtus nii, et tagasi tulid nad poemüüja poolt valmis seotud näidisrakendusega ning täpsete juhistega selle kohta, kuidas Muonio jõel harjust püüda. Kohalike sõnul polevat 30-50 harjust ühel püügikorral sugugi haruldus. Lõpuks ometi lootsime oma punase kala arve (olgugi, et harjus on valge lihaga) avada.

Hanno ja Ando püüdsid spetsiaalse rakendusega, mis kujutas endast tamiili otsa seotud raskusega ujukit ja sellest ülalpool asetsevat kolme lipsu, mis varustatud nümfiimitatsiooniga lendõngeputukatega. Mina proovisin tavalist 4-5 klassi lendõnge ja kuulpea-nümfi. Jõgi oli lai ja vahutav, kaldad kivised ja kohati kuni paarkümmend meetrit kõrged. Paar korda päevas laskusid mööda jõge alla raftinguparved.

Nii möödus päev. Kala ei saanud meist keegi, isegi ei näinud kedagi saamas. Vähe sellest – me ei kohanud jõe ääres ainsatki kalameest peale meie endi. Vaid paar hipistiilis riietunud tüdrukut tegid Äijäkoski vaateplatvormil Soome rate.ee analoogi tarbeks üksteisest pilti. Õhtu võttis mehed mökkis vastu saunatades ning taaskord tõsist sõjanõu pidades.

Järgneb: Kalastaja 49