ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 49 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» VARIA
Uudiseid meilt ja mujalt

» ÄRITEKST
Olympus E-520
Ralf Mae

» EELINFO
Algab Kalastaja tellimine 2009. aastaks

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Vikerforell
Mart Kangur, Tiit Paaver

» LANDIKOOL
Kalapüük pinnalandiga
Ralf Mae

» KOGEMUS
Kalade pildistamisest
Rauno Klemm
» Spetsialistiga
karpi püüdmas
Ralf Mae

» PERSOON
Teleprodutsent
Raivo Suviste kalaretked
Raimo Kummer

» KOGEMUS
Saagi säilitamisest sooja ilmaga
Rauno Klemm

» ÄRITEKST
Salmod tähistavad juubeleid
Ralf Mae

» PAJATUS
2,1-kilose jõeforelli hing
kaalub 60 grammi
Aldo Ollik

» Peaasi, et kala võtab
Andrus Norak

» KORD ON KORD ON KORD
Harrastuspüügiõiguse eest saab maksta ka mobiiliga

» Mobiilimakse sooritamine

» TOIMUMISED
Kalateadlased rääkisid oma tegemistest
Endrik Tõnsberg
» Harrastuskalastuse arengukava töörühma II ümarlaud
Endrik Tõnsberg

» VÕISTLUSED
Järvakate Suure Kala võistlus
Kaido Krass
» Allveepüügivõistlus Merihunt Festival
Endrik Tõnsberg
» Noorte õngitsemisvõistlus
Saare Särg
Endrik Tõnsberg
» EMV allveepüügis 2008
Endrik Tõnsberg
» Võistlustest lühidalt
» EMV spinningupüügis ja Pühajärve Spinning 2008
Ralf Mae

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Angerjapüügist ridaõnge ja abaraga
Anneli Einman

» MAAILM
Varasuvisel Lapimaal punast püüdmas
Randel Kreitsberg

» Viikingite ebaõnnestunud kalaretk
Toomas Mikkor
» Pildikesi Norra tundravetelt
Ralf Mae

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Ervin Pihu

» ÕPPIMISERISTSÕNA
Kaido Krass
 
PERSOON
Teleprodutsent
Raivo Suviste kalaretked
Raimo Kummer
Raivo Suviste nimi ütleb midagi pea kõigile televaatajatele, tema produktsiooni-firma BEC stuudiotest ja montaazhiruumidest on eetrisse jõudnud hittsaated nagu „Õnne 13“, „Tantsud tähtedega“, „Ohtlik lend“, „Kodu keset linna“, „Võta või jäta“ jt. Raivo ütleb, et kalapüük meeldib talle väga ja see on tema jaoks üks parematest puhkamisviisidest. Kalastaja küsib, miks ei ole mees lemmikhobist tööd teinud.

Millal sa kala püüdma hakkasid?
Koolipõlves, 5.-6. klassis olin sageli Kehtnas. Seal oli jõgi, mille ääres käisime õngega seismas, aga ma ei mäleta, et oleksime kala saanud. Käega püüdsime lutsu ja saime kätte ka, aga see ei olnud teadlik kalapüük – sisuliselt polnud vahet, kas püüdsime lutsu või konna.

Tavaline poisikeste kalapüük?
Jah.

Isaga käisid kalal?
Minu isa käis sõpradega Võrtsjärvel ja Matsalus, aga noorena ma seal kaasas ei käinud. Esimesed suuremad kalalkäigud olid koos Guido Kanguriga. Korralikum kalastusvarustus oli tollal veel defitsiitne, aga mul õnnestus saada ETKVL-i laost korralik ritv ja Ryobi rull. Käisime päris mitmes kohas, muuhulgas ka Topu lahel – sealt sain oma esimesed korralikud ahvenad. Mõnel ööl käisime ka telkidega ja panime kellukestega tonkad kaldalt sisse.





Siis tuli kalapüüki sisse pikem paus, uuesti hakkasin kalastama koos Viljariga (Viljar Meister on kirglik harrastuskalamees, Eesti meister spinningupüügis ja esindanud Eestit kalapüügi maailmameistrivõistlustel – toim märkus). Umbes kümme aastat tagasi käisin Viljariga esimest korda Kurkses ja too püük jäi meelde sellepärast, et mina olin üle pika aja esimest korda, teised olid aga juba kõik tõsised kalamehed. Kala keegi tookord ei saanud, ainult mina sain ära tulles ühe ahvena.

Mis sa kaladega teed – tood koju ja sööd ära?
Ikka. Me oleme varemalt isegi Ahvenamaal haugi fileerinud, koju toonud ja sügavkülma pannud. Viimastel aastatel ei ole me enam eriti kala kaasa võtnud.

Saak on siis tähtis?
On tähtis selles mõttes, et on omapüütud kala. Saak ei ole tähtis majanduslikult, sest varustus ja sõit on kordi kallim, kui kala poest osta. Isegi ahvenafilee tuleks Stockmannist ostes odavam. Aga omapüütud kala on tähtis selles mõttes, et see on enda püütud ja maitseb seetõttu paremini. Ma ei tea, kas ka teistele pereliikmetele, aga mulle küll.

Miks sa kala püüad? Oled sa selle enda jaoks läbi mõelnud?
Olen. Sel hetkel, kui sõidan sadamast või slipist välja vee peale, lülitan ma ennast tööst ja maistest asjadest täielikult välja ning mul ei tule ühtegi töömõtet pähe. Ma ei saa isegi õhtul magama minnes mõtteid peast, aga ma olen ära õppinud, kuidas kalale minnes end välja lülitada. Välja lülitamine on minu jaoks kalale minnes esikohal. Ma ei ole kordagi mõelnud, et kas ma pean loodusega silm silma vastu olles või kalaga heideldes peale jääma...

Sul on väiksem alumiiniumpaat ja suurem laev. Mis oli enne – armastus meresõidu vastu või kalapüük?
Enne oli ikkagi kalapüük ja see on tinginud vahendid. Alumiiniumpaat tuli mõned aastad tagasi, aga paate on meil kamba peale varemgi olnud.

Milliseid kalu sa püüda eelistad?
Tavalisi Eestis püütavaid kalu, peamiselt ikka ahvenat, haugi ja koha. Tõsi, koha olen püüdnud viimasel 4-5 aastal. Esimest korda käisin koha püüdmas viis aastat tagasi Peipsil, varem olin Peipsist ainult haugi ja ahvenat saanud. Tonkadega oleme ka angerjat püüdnud.

Kas lemmikkala ka on?
Süüa meeldib mulle koha; ka ahven on suitsetatult ja praetult väga hea. Värske haug on samuti maitsev – näiteks Ahvenamaal, kui teed lõunapausi ja paned püütud kala kohe pannile, läheb see „paksuks“ ja on väga maitsev. Kui hiljem valmistad või külmutad, kipub haug kehvemaks minema. Aga püüda on huvitav kõiki kalu. Ma ei ole küll suuremat ahvenat saanud kui 1,1 kg, aga see oli väga põnev, sest kilone ahven hakkab juba korralikult vastu. Suuremad haugid samamoodi. Peipsist olen saanud ka suuremaid kohasid, umbes 1,5-2-kiloseid. Pärnust nii suuri pole trehvanud.

Kas kalapüügi juurde kuulub mõni traditsioon?
Ma võtan alati kalale süüa kaasa. Nii kui paadi kaldast lahti saame, ütlevad sõbrad, et „nüüd hakkab Suviste sööma“. Kui ma merele saan, hakkab minu orga-nism justkui teistmoodi tööle – kohe tekib söögiisu ja ainevahetus paraneb. Ja ma olen merel hästi rahulik, ma tunnen, et meri on koht, kus närv puhkab.

Püügivahenditest mainisid spinningut, tonkat ja taliõnge. Sul on ka paat olemas – kas võrguluba ei ole mõelnud võtta?
Me oleme võrku lasknud küll, aga see pole erilist huvi pakkunud. Esimesel aastal, kui Ahvenamaal käisime, siis peremees ütles, et lähme paneme võrku. Meie plaan oli, et paneme õhtul sisse ja võtame hommikul välja, aga peremees ütles, et siis pole kalaga midagi peale hakata. Nii panimegi võrgu õhtul ainult kaheks tunniks sisse, aga saime palju kala. Võrgupüügil jääb minu arvates kogu protseduur ära – võrku välja võtta on põnev, aga mulle tundub, et kalapüügi juures on tähtis kogu protsess. Tulemus on kah tähtis, aga ma ei ole kunagi olnud väga nördinud, kui oleme vähe kala saanud või üldse ilma jäänud.





Kellega sa kala käid? Nimetasid juba Viljar Meistrit, aga kas vahel meeldib ka üksi õngelatiga roos istuda ja vaikust nautida?
Ei meenu, et oleksin kunagi üksi kalale läinud. Ahvenamaal käime vahel paadist kaldal, siis olen mõnikord seltskonnast irdunud küll, et lähen otsin paremaid kohti, aga kodust välja kalale ei ole ma üksi läinud. Käin palju koos kolleeg Jüri ja Viljariga, ka Guido Kangur on pundis olnud.

Kui palju täna töö kõrvalt kalapüügiks aega jääb?
Meil oli traditsioon, et kaks korda aastas käime kindlasti Ahvenamaal, ühel aastal olime isegi kolm korda – kevadel, suvel ja sügisel, kusjuures suvel oli väga hea ahvenasaak. Praegu on aega väheks jäänud, aga eks ma sügisel teen selle tagasi.

Rääkides tööst, siis millal „Ohtliku lennu“, „Kodu keset linna“ või „Õnne 13“ tegelased hakkavad kala püüdma?
„Õnne 13“ on kalal käinud küll – Lembit Ulfsaki tegelaskuju oli kalal. „Kodu keset linna“ on raske kalale saata, sest igapäevase seriaali võtted on tubased ja neid on üsna keeruline välja viia. „Ohtlikul lennul“ on mere ääres olnud mitmeid seeriaid, ka kalapüügist oli väga võimas stseen, kus isegi kakeldi. See oli „Ohtliku lennu“ esimeses osas, kui Matvere kodust ära läks ja tema eksabikaasa uus poiss-sõber oli kirglik kalamees. Mõlemad rääkisid kalapüügist pool seeriat.

Kalameeste foorumites veeretatakse aeg ajalt ikka kalastusteemalise telesaate ideed. Kas BEC (Raivo Suviste produktsioonifirma – toim) ei ole kaalunud sellise saate tootmist?
Väga palju oleme. Sõpradega oleme rääkinud, Guido on lubanud vajadusel õla alla panna. Telesaate eetrissejõudmisel on aga kaks peamist külge – üks on kanali huvi ja teine finantspool. Päris perifeersele ajale ei tahaks kalastusaadet panna – laupäeva hommik kell 9 on ühest küljest hea aeg, aga kalameestele ei ole see kahjuks üldse mingi aeg. Kes vähegi saab, läheb laupäeva hommikul kell 9 ikka kalale ja saadet ei näe. Eeter peab olema enam-vähem mõistlikul ajal.

Teiselt poolt peab saate äramajandamiseks olema asja vastu huvi kas kalastustarvete müüjatel-maaletoojatel või siis teistel toetajatel. Mina ei oska hetkel küll öelda, millist kaupa kalastustarvete poes kõige rohkem müüakse ja kas reklaami vastu oleks huvi. Väga palju on veel lihtsalt õnge ja konksuga püüdjaid – kui palju reklaam neile üldse kohale jõuab?

Teletöötajate hulgas on ju kalamehi päris palju, neist peaks saama ühe kor-ralikku meeskonna. Sulle ja Olavi Paidele võiks jääks produtsenditöö ja rahakogumine, Ove Musting sobib rezhissööriks, mina tuleks toimetajaks, Guido Kangur saatejuhiks ja ongi valmis?
Meeskond oleks täitsa olemas ja ma usun, et kalastussaatega ei läheks keegi oma nõudmiste ja küsimistega mägedesse, sest see annab võimaluse oma lemmiktegevust toetada.

Mis sa arvad, kas Eestis tuleb kunagi oma kalastusaade?
Ma ei oska ennustada. Ma arvan, et mingil ajal võib kalastusteemaline saade tulla küll. Iseasi, kas see ka jääb.

Muu maailma kalastusaateid vaatad? Mida meil nendest õppida oleks?
Alles möödunud nädalal vaatasime koos Viljariga Pärnus Vene kalastuskanalit. Kindlasti tasub välismaa saateid vaadata, sest need on tehtud päris korraliku aja- ja rahakuluga ning professionaalselt kokku pandud. Tase on muidugi kõikuv, sest kalapüük on keeruline valdkond. Ma olen näinud ka selliseid saateid, kus eriti midagi ei toimu. Enamjaolt näeb siiski väga huvitavaid asju.

Eestis oleks saate tootmine tõesti raske, sest ma ei kujuta ette kalastussaadet, kus kala ei saada.
Seda võib ikka väga tihti juhtuda või on väga pikk võtteperiood. Teles tahe-takse kõiki asju tsükliliselt, kord nädalas, aga kord nädalas on niisugust saadet raske toota. Kalastajagi ei ilmu kord nädalas! Kui saaks teha aastas neli ülevaatesaadet, siis võiks teha küll. Niisamuti on mereteemaliste saadetega – kõik see on tingitud meie väiksusest ja rahast. Kalaga ei olegi vast praegu enam nii hull lugu, paar aastat tagasi oli olukord märksa kehvem.

Sa käid päris tihti ka välismaal kalal. Kas need on spetsiaalsed kalareisid või lihtsalt muuseas saab ka kalastatud?
Kui oleme Viljariga talveks reisisihte paika pannud, oleme vaadanud paiku, kus saaks ka kala püüda. Keenias oli väga põnev tuunipüük – kindlasti üks meeldejäävamaid. Keenia tuunid olid nagu korraikud põrsad, suuremad kaalusid 20-25 kilo. Kuubal saime barrakuudat ja wa-hoo’d. Veel oleme kalastanud Marokos, Egiptuses, Norras, Koreas, Portugalis ja Indias. Indias oli eksootiline ja väga vahva rahvakalapüük, kus kõikidele anti puutüki peale keritud rakendus ja sellega püüti. Indias käisime ka trollingul, aga tookord kala ei saanud.





Sa oled palju ringi käinud ja palju näinud – mida Eesti harrastuskalastusel oleks muust maailmast üle võtta?
Oleme üritanud mujal valdavalt teha püüki, mis Eestis pole võimalik, aga korralduse poole pealt on kalapüük pea igal pool maailmas meist paremini reguleeritud. Meil on veel noor demokraatia ja röövpüüki on väga palju. Näiteks soomlaste juures on elementaarne, et püüad vaid mõõdus kala ja hoolitsed, et ka homme oleks midagi püüda. Kui saad kätte 15 cm pikkuse koha, siis rõõmu ju pole. Rõõm on pigem sellest, et püüad alamõõdulise kala ettevaatlikult konksudest vabastada ja tagasi lasta. Eetikast on meil kõige rohkem puudu.

Drastiline lugu on kohati ka võrgupüügiga – mõned aastad tagasi käisime Viljariga Võrtsjärvel, aga püüda oli võimatu! Võrtsjärve ühest otsast teise sõita ei saanud, sest järv oli risti-põiki võrke täis tõmmatud. Kalal ei olnud isegi teoreetilist võimalust liikuda. See ei ole minu arvates kala suhtes aus.

Mis on sinu arvates Eesti kalapüügi korralduses hästi ja mis halvasti?
Eestis pole ilmselt vahet, kas maksad harrastuspüügi tasu ära või mitte – mind ei ole mitte kunagi keegi kontrollinud! Ma ei tea, kas kalastajaid üldse kontrollitakse...

Kalakaitsega on meil halvasti?
Kalakaitse peaks olema palju tõhusam, sest kalavarud meil väga suured pole. Ma arvan, et üks võimalus varusid suurendada on tõhusam kontroll. Usun, et paljud kalastajad peavad reeglitest kinni, aga väga palju on ka inimesi, kes seda ei tee. Ma olen näinud väga palju röövpüüki.

Milline on olnud kõige jõhkram?
Kord sõitsime Peipsis võrku kinni, kalad olid selles juba mädanenud. Ma olen vahel mõelnud, et kalapüük on jaht, aga kui näed, et on pandud võrk, kala jääb kinni, piinleb ja lõpuks lausa mädaneb ära... Seda on kole vaadata.

Kuidas röövpüüki vähendada, on sul mõni idee?
Ma olen lugenud, et Peipsil korjatakse võrke ära, aga kui kõik teavad, et seda tehakse kord kevade jooksul ja järgmine kord on alles sügisel, samal ajal on suvi puhas, siis see ei ole ju tõhus. Samas mul ei ole konkreetseid ideid ja ma pole selle peale ka eriti mõelnud. Öeldakse küll, et ei sobi rääkida, kui sul endal olukorra parandamiseks ideed ei ole, aga mulle tundub, et kontroll peaks olema tõhusam.

Ma pakuks, et üks korralik kalastusteemaline saade aitab tõsta rahva teadlikkust.
Eks Kalastajalgi on osaliselt sama eesmärk. Kui sa tekitad ühiskonnas hoiaku, et hea ja korralik kalamees olla on uhke ja tore, siis tahaks teisedki seda järgida, sest muidu on häbi.

Mida sa ühiskondlikest inspektoritest arvad?
Juba nõukogude ajal tehti selgeks, et ühiskondlik autoinspektor ei olnud tõhus. Nad said küll oma punkte ja preemiaid, aga kas liikluskultuur sellest paranes? Ei usu!

Mina arvan, et Keskkonnainspektsiooni võimekust tuleks oluliselt tõsta.
Täiesti nõus.

Kas riik peaks sinu arvates kalavarude taastootmisega tegelema?
Kindlasti! Ma ei usu, et näiteks Keenias küll väga palju kalavarude taastootmisega tegeletakse, aga Soome tegeleb teemaga aktiivselt ja siin on meil palju õppida. Kalavarude eest peaks hoolt kandma ja see on riigi küsimus.

Kas Eesti riik soodustab sinu arvates kalapüüki?
Eesti riigil ei ole kalapüügi vastu huvi – ei soodusta ja oluliselt ka ei piira. Kalasportlastele suuri piiranguid ei ole – mulle tundub, et riik ei tee midagi.





30000 rahuloleva inimese nimel võiks ju pingutada – nad teevad siis paremini tööd ja täidavad ka riigikassat?
Kalamehi on erineva tasemega, nende hulgas on kindlasti ka niisuguseid, kes käivad kalal kord aastas. Me pole veel jõudnud kapitalistliku ühiskonna teooria ühe alustalani, mida meile juba teadlikus kommunismis õpetati – et on olemas tööjõu taastootmine. See tähendas, et nõukogude inimesed puhkasid niisama, aga kapitalistlikus ühiskonnas nimetatakse seda tööjõu taastootmiseks ehk siis tehakse kõik, et sa töötaksid rohkem ja paremini. Ma arvan, et me võiksime selle teaduslikus kommunismis käibele võetud termini üle tuua.

Millised on olnud kõige suuremad kalad ja elamusterohkeimad püügid?
Meie kohalikest kaladest on haugirekord 3,7 kg.

Väga suurt ei ole siis saanud?
Väga suurt ei ole kätte saanud, aga otsas on olnud. Suvel viskasin Ahvenamaal pöörlevat „lepatriinut“ ja äkki jäi lant kuhugi kinni. Sikutasin ja sikutasin, kui korraga ütles Viljar, et vaata, see ju liigub sul vaikselt! Paar sekundit hiljem läks möll lahti. Püüdsime tookord kahe saare vahelises kitsas väinas üldse ahvenat ja igaühel oli kaasas kaks ritva, millest osad olid üle paadi serva, rakendused rippumas. Viljar karjus, et nüüd läheb kõrkjatesse, aga sealt sain ma kala kuidagi läbi keritud. Järgmise sööstu ajal suutsin ridva veel kuidagi läbi lükata ja päästsin tamiili paadi alla minekust. Kala käis korra pinnas ka, mina seda ei näinud, aga poisid ütlesid, et oli paadipingi pikkune. Järgmine sööst läks uuesti paadi alt läbi, aga tänu lahti olevatele ritvadele ei jõudnud ma oma ritva enam järgi lükata. Paadipõhi lõikas tamiili katki ja kala läks ära. Pärast seda oli paadis päris pikk vaikus. Tarvitasin tol korral päris kurje sõnu, et miks need ridvad laiali on. Teised muidugi naersid, aga mina olin nii närvis, et sidusin uue landi nööri otsa ilma karabiinita.

Kas suuri kalu veel on?
Tuuni ei kaalutud, aga see oli kindlasti üle kahekümne kilo. Meil oli tookord 12 kala, korra oli kolmel ridval korraga kala taga... Noh, eks ma tahaks ka kalamehejuttu rääkida, aga mul ei ole sellist hooplemiskala. Ma arvan, et see on veel püüdmata!