ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 49 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» VARIA
Uudiseid meilt ja mujalt

» ÄRITEKST
Olympus E-520
Ralf Mae

» EELINFO
Algab Kalastaja tellimine 2009. aastaks

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Vikerforell
Mart Kangur, Tiit Paaver

» LANDIKOOL
Kalapüük pinnalandiga
Ralf Mae

» KOGEMUS
Kalade pildistamisest
Rauno Klemm
» Spetsialistiga
karpi püüdmas
Ralf Mae

» PERSOON
Teleprodutsent
Raivo Suviste kalaretked
Raimo Kummer

» KOGEMUS
Saagi säilitamisest sooja ilmaga
Rauno Klemm

» ÄRITEKST
Salmod tähistavad juubeleid
Ralf Mae

» PAJATUS
2,1-kilose jõeforelli hing
kaalub 60 grammi
Aldo Ollik

» Peaasi, et kala võtab
Andrus Norak

» KORD ON KORD ON KORD
Harrastuspüügiõiguse eest saab maksta ka mobiiliga

» Mobiilimakse sooritamine

» TOIMUMISED
Kalateadlased rääkisid oma tegemistest
Endrik Tõnsberg
» Harrastuskalastuse arengukava töörühma II ümarlaud
Endrik Tõnsberg

» VÕISTLUSED
Järvakate Suure Kala võistlus
Kaido Krass
» Allveepüügivõistlus Merihunt Festival
Endrik Tõnsberg
» Noorte õngitsemisvõistlus
Saare Särg
Endrik Tõnsberg
» EMV allveepüügis 2008
Endrik Tõnsberg
» Võistlustest lühidalt
» EMV spinningupüügis ja Pühajärve Spinning 2008
Ralf Mae

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Angerjapüügist ridaõnge ja abaraga
Anneli Einman

» MAAILM
Varasuvisel Lapimaal punast püüdmas
Randel Kreitsberg

» Viikingite ebaõnnestunud kalaretk
Toomas Mikkor
» Pildikesi Norra tundravetelt
Ralf Mae

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Ervin Pihu

» ÕPPIMISERISTSÕNA
Kaido Krass
 
Spetsialistiga
karpi püüdmas
Ralf Mae
Kui mingil hetkel hakkas internetiportaalide galeriidesse ilmuma ilusate karpkalade pilte, püüdjaks üks ja seesama isik, tekkis paljudel huvi – kes see mees niisugune on ja mis imenipiga ta neid karpkalu konksu otsa meelitab. Kalastaja uuris järele.





Rene Martin

Suurte karpide püüdja ja alljärgneva loo peategelane on paidelane Rene Martin. Kala on Rene enda sõnul püüdnud lapsepõlvest peale, varemalt ka muid kalu, viimastel aastatel aga vaid karpi. „Eks sai ka nooremast peast karpi istumas käidud, aga tõsisemalt on saanud selle kala püügile keskenduda alles viimastel aastatel,“ ütleb ta enda harrastuse kohta ise.

Minu hinnangul on Rene Eestis hetkel parimaid karbipüüdjaid. Loomulikult on meil kangeid kalamehi, kes muude kalade hulgas ka ilusaid karpkalu tabanud on, ent Rened eristab teistest kalameestest spetsialiseerumine – nimelt ta teiste kalade püügiga praegu üldse ei tegelegi. Kui asi on nii kitsalt ette võetud, on arusaadavalt vastavad ka tulemused – Rene karbirekord on 10,4 kilo, 8-9-kiloseid on ta tabanud mitu. Ilma kalata Rene enda sõnul kuigi tihti ei jää, ehkki esimest korda võõraid veekogusid „katsudes“ ning sealseid olusid tundmata on ette tulnud sedagi.

Kui Rene mõned aastad tagasi karbipüügiga tõsisemalt algust tegi, polnud Eesti kalastustarvete poodides suurt miskit vajalikku saada – ei ritvu, söötasid ega boile, peenematest vidinatest nagu vees lahustuvad PVA söödakotid, rakenduse komponendid jms rääkimata. Seepärast tuli hakata asju omal käel üle interneti tellima. Sellest „põlve otsas“ nokitsemisest sai alguse väikestviisi karbipüügivarustuse Eestisse toomine ja oma veebipood fishing24.ee, kus Rene püüab karbisõpradele kättesaadavaks teha ka neid varustuse komponente ja söötasid, mille müümist suuremad kalastustarvete kauplused rentaabliks ei pea. Ent selle poeteema me jätame siinkohal katki, et asi reklaamtekstiks kätte ei läheks.

Lisaks sellele, et Rene on osav karpi püüdma, suhtub ta saaki lugupidamisega, mille ligilähedastki ma varem kohanud pole. Ta kohtleb kõiki tabatud kalu äärmise ettevaatlikkusega ning laseb kõik püütud karbid tagasi. Rene rõhutab, et lisaks karbipüügi propageerimisele on üks tema eesmärke see, et ka teised kalamehed hakkaksid karpi vette tagasi laskma.





„Ma väga sooviks, et kalamehed hakkaksid karbist rohkem lugu pidama, sest minu arvates on karp natuke teistmoodi kala. Mida rohkem sa teda tundma õpid, seda rohkem saad aru, et tegemist on väga nutika ja intelligentse kalaga. Selle kala puhul on püügirõõm söömisrõõmust suurem. Ja normaalse õngekarbi kaal on 5-6 kg ja peale – mida sellega teha? Korraga ärasöömiseks on seda palju ja külmkappi pole mõtet liha kuhjata. Kes kala süüa tahab, sel on lihtsam varustusele ja söötadele kuluva raha eest kala poest või kasvandusest osta,“ räägib ta. Põhjusel, et Rene kala kaasa ei võta, on ta ära öelnud ka kõigile pakkumistele, kui teda on kutsutud tiikidest karpi söögiks välja püüdma.

Kui Rene parajasti karpi ei püüa, teenib ta igapäevast leiba Järvamaa Päästeametis või näitab Paide kultuurikeskuses rahvale kino.

Käesoleva loo idee tekkis tegelikult juba juuni alguses, kui Rened juhuslikult jõe ääres kohtasin. Ta rääkis, et oli eelmisel päeval saanud mitu ilusat kala, muuhulgas tulid jutuks viimase tellimusega Inglismaalt Eestisse jõudnud sügavkülmutatud „imeboilid“ ja graanulid, mis siinsetele karpidele väga meeldivat. Selle peale pakkusin välja, et mis me niisama jutustame, teeme parem ühe korraliku karbipüügiloo. Et suvine Kalastaja oli tolleks hetkeks sisuliselt juba valmis, leppisime kokku suve teise poolde.





Augusti keskpaiku pakkisimegi asjad ning veetsime Renega õhtu ja hommiku karpi püüdes ning karbipüügist rääkides.


Rene varustus

Kell kolm päeval saan Renega järve ääres kokku. Ta on minu saabumise ajaks telgi juba üles jõudnud panna ning tassib nüüd auto juurest asju vee äärde. Neid on üksjagu suur hunnik, tuleb käia mitu raksu, enne kui kõik vajalik kohale taritud saab. „Oleks vaja osta korralik käru kõige selle vedamiseks, aga pole Eestist veel sobivat leidnud,“ kurdab mees. Rene karbipüügi nö standardvarustuse hulka kuulub suur telk, kolm ritva, ridvatoed ja elektrilised signalisaatorid, söödakomponendid ja söödasegamise anumad, topsid peibutussöötmiseks, rakendused ja nende komponendid, tool, sump, otsmikulamp, soojad riided ning söögivalmistamise ja magamisasjad.





Paari sõnaga ritvadest. Rene ridvad on markeeritud vastavalt 3,5 ja 2,75 lbs (1 lb = 1 nael = 453,6 grammi, on karbiritvade jäikuse kirjeldamisel rahvusvaheliselt kasutusel olev ühik). Kaks ritva – üks pehmem ja üks jäigem – leiavad kasutamist püügil, üks pehmem lisaks peibutussöötmisel. Ehkki kirjanduses väidetakse sageli, et 2,75 lbs jäikusega latt on karbipüügil enamasti piisav, veendusin ma püügi käigus, et ka 3,5 lbs ritv pole sugugi liiga jäik, kui kalal on võimalus taimedesse pugeda.

Kahva Rene seekord ei kasuta – ebausk käskis selle koju jätta. Pealegi võimaldab antud püügikoht kala üsna madalasse kaldavette lohistada, mistõttu pole kahva ka vaja.


Tegevused ja taktika

Standardkäitumine karbipüügil võiks välja näha umbes nii.

1. Põhja tundmaõppimine on hilisema eduka kalapüügi vundament. Põhja tundmaõppimiseks on vajalikud ritv (sobib tavaline karbipüügiritv), nööriga varustatud suurem rull ja tinaraskus. Viimane visatakse maksimaalselt kaugele välja ja hakatakse seejärel vaikselt enda poole kerima, püüdes samal ajal ridvaotsa järgi aimata, mis põhja peal toimub. Kui raskus tuleb ühtlaselt ja kergelt, on all tõenäoliselt liiva- või savipõhi; kui ühtlaselt ja raskelt, siis mudapõhi; kui häälekalt ja hüplevalt, siis kruus; kui takerdub, siis taimed. Korduvate kompamistega püütakse leida lagedam plats, kus puudub suurem taimestik ning mis on soovitavalt kõvema põhjaga. Sellisel paigal on mugavam püüda – peibutussööt ei kao taimede vahele ära, kalal on seda hõlbus üles leida ning pole vaja mässata spetsrakendustega. Meie platsid, kus püük lahti läheb, asuvad kaldast ligi 40 meetri kaugusel.

2. Kauguse fikseerimine. Kui mingi piirkond on välja selgitatud, tuleb kuidagi fikseerida platsi kaugus püüdjast. Selleks on mitu võimalust – võib siduda tamiilile niidist sõlme (mugav, ent halb, kuna niit võib paigalt nihkuda), teha tamiilile märgi veekindla markeriga (mugav, ent halb, kuna selle jälgimine pimedas on pea võimatu) või fikseerida vastav kaugus püügikoha juurde maapinnale, vedades tamiili lahti ja torgates vajalikul kaugusel maasse mingi märgi (ebamugav, ent tõhus, kuna pikkus on kindlalt fikseeritud ning tegevus ei häiri vees olevaid kalu). Edasine näeb viimasel juhul välja nii, et enne igat heidet veetakse tamiil maa peale lahti ning kinnitatakse vastava pikkuse juures rullipoolil asuva piiraja alla – nii tulevad kõik heited täpselt ühepikkused. Pole vist vaja lisada, et täpselt väljamõõdetud kaugus on vajalik selleks, et nii söötmine kui hilisem püük hakkaksid käima täpselt sama koha pealt.

3. Raketiga eelsöötmine. Kui plats välja valitud, on soovitav eelmisel päeval enne püügi alustamist eelsöötmiseks spetsgraanuleid visata. Karbipüügil kasutatavaid graanuleid on erineva suuruse, koostise ja lagunemiskiirusega, eelsöötmisel on kaval kasutada nende segu – nii lagunevad graanulid põhjas erineva kiirusega, eritades kogu aeg lõhna. Ülemäära palju pole graanuleid mõtet vette loopida, 0,7-1 kg platsi kohta on suvisel ajal paras. Asja mõte on selles, et kogu piirkond oleks lõhna täis.

Et sööta õnnestuks täpselt ühte kohta maandada, kasutatakse spetsiaalset söödatoosi, nn raketti (ingl k spod), mida toodetakse erinevates suurustes. Toosi põhi on ujuv – vette kukkudes keeravad veest raskemad graanulid raketi uppi ning vajuvad põhja.

Esimesed kolm etappi on Renel loo kirjutamise ajaks juba läbitud – sobivad platsid on välja selgitatud ning eelsöötmine tehtud.

Järgneb: Kalastaja 49