ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 49 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» VARIA
Uudiseid meilt ja mujalt

» ÄRITEKST
Olympus E-520
Ralf Mae

» EELINFO
Algab Kalastaja tellimine 2009. aastaks

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Vikerforell
Mart Kangur, Tiit Paaver

» LANDIKOOL
Kalapüük pinnalandiga
Ralf Mae

» KOGEMUS
Kalade pildistamisest
Rauno Klemm
» Spetsialistiga
karpi püüdmas
Ralf Mae

» PERSOON
Teleprodutsent
Raivo Suviste kalaretked
Raimo Kummer

» KOGEMUS
Saagi säilitamisest sooja ilmaga
Rauno Klemm

» ÄRITEKST
Salmod tähistavad juubeleid
Ralf Mae

» PAJATUS
2,1-kilose jõeforelli hing
kaalub 60 grammi
Aldo Ollik

» Peaasi, et kala võtab
Andrus Norak

» KORD ON KORD ON KORD
Harrastuspüügiõiguse eest saab maksta ka mobiiliga

» Mobiilimakse sooritamine

» TOIMUMISED
Kalateadlased rääkisid oma tegemistest
Endrik Tõnsberg
» Harrastuskalastuse arengukava töörühma II ümarlaud
Endrik Tõnsberg

» VÕISTLUSED
Järvakate Suure Kala võistlus
Kaido Krass
» Allveepüügivõistlus Merihunt Festival
Endrik Tõnsberg
» Noorte õngitsemisvõistlus
Saare Särg
Endrik Tõnsberg
» EMV allveepüügis 2008
Endrik Tõnsberg
» Võistlustest lühidalt
» EMV spinningupüügis ja Pühajärve Spinning 2008
Ralf Mae

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Angerjapüügist ridaõnge ja abaraga
Anneli Einman

» MAAILM
Varasuvisel Lapimaal punast püüdmas
Randel Kreitsberg

» Viikingite ebaõnnestunud kalaretk
Toomas Mikkor
» Pildikesi Norra tundravetelt
Ralf Mae

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Ervin Pihu

» ÕPPIMISERISTSÕNA
Kaido Krass
 
MEIE VETE PÜÜGIKALU
Vikerforell
Mart Kangur, Tiit Paaver
Vikerforelli on Eestis arvatavasti näinud kõik. Tõsi küll, enamasti poes, sest tegemist on Põhja-Euroopa, sh ka Eesti kalakasvandustes levinuima kalaga. Iga kalapoe lette kaunistavad erepunased forellifileed ja sellest tehtud tooted, samuti punane forellimari. Oma nime – vikerforell – on kala saanud kodumaal, Põhja-Ameerika jõgedes esinevate värvikirevate vormide järgi. Need on praegu haruldased, kaitsealused kalad.





Kalakasvandustes massiliselt toodetavat vikerforelli iseloomustab hoopis ehapuna meenutav piki keha kulgev purpurne või roosakas-violetne vööt. See eristab teda selgelt lõhest ja kohalikest forellidest. Eesti looduses esinevad lõhe, meri- ja jõeforell kuuluvad perekonda lõhe (Salmo). Vikerforell (Oncorhynchus mykiss) on aga idalõhede perekonna liige, kuhu alla kuuluvad veel ka gorbuusha, keta, kizutsh, nerka ja kuninglõhe. Kõigi maailmajagude kalakasvandustes levinud vikerforell pärineb algselt Põhja-Ameerika lääneranniku järvedest ja jõgedest. Väljaspool looduslikku kodumaad on asustatud või põgenenud kaladest iseseisvad asurkonnad kujunenud väga harva, näiteid on Uus-Meremaalt, Tshiilist, Austria Alpidest. Vikerforelli siirdevormi kutsutakse teraspealõheks, Kanada edelaosa järvede vikerforelli tuntakse kamloops forelli nime all.

Algsed, 1800.-ndate lõpul toimunud vikerforelli asustamised teistesse maadesse said alguse Californiast, McCloudi jõel Shasta mäe lähedal asuvast haudemajast toodud kaladest. Seetõttu nimetatakse seda vormi shasta tüveks, nagu näiteks tegi N. Mikelsaar oma 1984 aasta Eesti kalade raamatus. Hiljem on aga vikerforelli kalakasvatuse tarbeks kodustamise käigus toimunud väga intensiivne tõumaterjali segamine ja aretustöö, kasutatud on vormide ja liinide ristamisi, perekonnavalikut ning geneetilisi manipulatsioone ja praegust kasvatatavat vikerforelli pole mõtet looduses esinevate alamliikidega seostada. Kalastajat huvitab ilmselt eelkõige looduses leiduv vikerforell, mitte kalakasvatuse toodang – metsseajahiga tegelevale jahimehele võib sealaudas toimuva kirjeldamine olla tõesti tüütu... Paraku on vikerforell Eestis samasugune koduloom nagu siga. Vikerforellist kirjutades ei saa mööda kalatiikidest, basseinidest ja sumpadest, kus on tema peamine elupaik, samuti söötmisest ja turustamisest.

Välimus
Vikerforellil on tüüpiline lõhelase voolujooneline kehakuju. Tema värvus sõltub elupaigast, vanusest, soost, suguküpsuse astmest. Selg on tumehall, sinkjas- või rohekashall, kõht kollakashallist hõbedaseni. Kamloops ja teraspealõhe on rohkem hõbedaselt sädelevad, esimesel on ka tihedamalt tähne. Kudeajal on isased tumedamad, punane küljevööt eredam, kõht tihti lausa tahmast värvi ja nende alalõual areneb konks. Pea, selg, rasva- ja sabauim on tihedalt tähne täis. Maimude külgedel on lõhilastele tüüpilised tumedad tähnikulaigud, nn. näpujäljed. Euroopa tarbija soov näha forelli lõhesarnaselt hõbedasena ja kalakasvataja majanduslik huvi saada võimalikult kiiret juurdekasvu ning suurt lihasaagist on viinud selleni, et aretuse ning intensiivse söötmise tulemusena on kasvandustes peetavad forellid tüsedad, väljast vähe värvilised, kuid erepunase lihaga. Kasvatatud vikerforellile on väga iseloomulikud tugevasti kulunud uimed.





Levik ja elupaik
Vikerforell on igasuguste keskkonna-tingimustega üsna kergesti kohanev kala. Kõige kiiremini kasvab vikerforell 10-18-kraadises vees, kuid ta talub ka ajutist temperatuuri tõusu 23 kraadini. Optimaalne vee hapnikusisaldus on 9-11, ellujäämiseks vajalik alampiir 3 mg/l. Looduses sobivad vikerforellile ka jõed, kus elab jõeforell, kuid ta on vähem sõltuv jõe profiilist ja veerezhiimist. Vikerforell on eurühaliinne ja kasvab hästi ka Läänemere riimvees.

Esmakordselt toodi vikerforell Eestisse 1896. a tsaariaegse Venemaa kaudu. Pärast sõda toodi forelle Ida-Saksamaalt läbi Venemaal oleva Ropsha kasvanduse Löwenruh kasvandusse Tallinnas ja sealt Põlula kasvandusse. Nõukogude ajal prooviti Eestis Soomest, Saksamaalt, Ameerika Ühendriikidest ja Jaapanist toodud vikerforelli vormide (teraspealõhe, kamloops, Donaldsoni forell, nn soome superforell) kasvatamist, ent praeguseks pole neist katsetustest midagi säilinud ja kogu Eesti forellikasvatus põhineb marja või noorkalana Taanist ja Soomest igal aastal sisse toodavatel asustuskaladel. Kasvatamiseks kasutatakse ainult emaskaladest koosnevat asustusmaterjali. Isased kalad saavad suguküpseks noorena, nende liha kvaliteet halveneb, nad muutuvad agressiivseks. Seetõttu kasutavad kalakasvatajad biomanipulatsiooni tehnoloogiat, mis võimaldab toota ainult emaseid kalu. Eesti kalakasvataja saab valida, kas tellida kiirekasvulist, kuid aeglaselt küpsevat lihaliini, hinnalist kaaviari andvat nn marjakala või hoopis steriilset triploidset forelli.

Aastate eest kasvatati vikerforelli vaid tiikides, mis said vee allikatest või jõest. 1970.-ndatest aastatest alates on Eestis forelli kasvatatud ka sumpades rannikumere riimvees. Proovitud on ka kasvatust mereveega täidetud kiirvoolukanaleis, soojuselektrijaamade väljavoolukanalites olevais sumpades ja biopuhastusel põhinevates vee korduvkasutusega basseinides. Praegu on Eesti suuremateks forellikasvatajateks Simuna Ivax (kasvandused asuvad Nõmmeveskil, Äntus, Käruveskil jm), Kalatalu Härjanurmes, Karilatsi kalamajand, Viru Salmo Aravuse kasvandus, Eesti soojuselektrijaama vett kasutav Auvere kasvandus. Saaremaal tegutsevaid kalakasvandusi (Aquamyk, Pähkla, Pihtla jt) ühendab Eesti Vesiviljeluse Tulundusühistu. Meresumpades kasvatamine on Eestis praegu madalseisus; samal ajal tuleb teada, et Soome ja Norra forellitoodang, mis on Eestiga võrreldes hiigelsuur, tuleb valdavalt sumpadest.

Vikerforelli on paljudes maades, sh Eestis, sageli lastud looduslikesse vetesse, lootes suurendada harrastuskalastajate saake. Isetaastuvaid asurkondi pole peaaegu kunagi moodustunud ja tagasisaagid on olnud väikesed. Eestis on teateid kudepesadest või noorjärkude esinemisest olnud Esna, Kunda ja Pirita jõgedest. Meres sattus vikerforelli kõige rohkem Eesti kalurite püünistesse siis, kui forelli kasvatati meresumpades. Vanasti polnud sumbad kuigi töökindlad ja nendega juhtus alailma äpardusi, nii et kalad vabadusse pääsesid. Ka tänapäeval juhtub Soomes tormikahjustuste tõttu sumpade purunemisi või närivad hülged sumbasse augu. Seetõttu püütakse meil merest ja jõgedest vähesel hulgal ka vikerforelli. Suuremahulisi vikerforelli asustamisi tehti Eestis enamasti harrastuskalastajate initsiatiivil 1980.-ndatel aastatel ja 1990.-ndate aastate alguses, mil lasti igal aastal veekogudesse 5000-45000 noorkala. Kui samasuvist kala lasti jõesuudme lähedusse, ei nähtud neid enam jões (Kirovi kalurikolhoosi asustamised Valgejõkke). Vanemate kalade puhul võis neid veel järgmisel aastal jões kohata (Vostbaltrõbvodi asustamised Loobu jõkke). Jõeveeliste kalakasvanduste läheduses võib leida aeg-ajalt põgenikke.

Sigimine
Vikerforell meie looduslikes veekogudes järglaskonda ei anna. Haudemajades lüpstakse marja novembrist aprilli lõpuni sõltuvalt tüvest ja tingimustest. Tavaliselt kasutatakse 4-5-aastaseid isas- ja 5-6-aastaseid emaskalu. Kalakasvatajate andmeil oli 1980.-ndatel aastatel 5-aastaste emaste absoluutne viljakus ca 5500-6000 marjatera, suhteline viljakus poolteist marjatera kala 1 g täiskaalu kohta. Esmakordselt kudevate emaskalade marjaterad on väiksemad kui vanemail kaladel. Marja areng kestab 6-8 kraadi juures 350 kraadpäeva, st 1,5-2 kuud. Rebukott resorbeerub 10 päevaga. Seejärel tõusevad kalavastsed ujuma ja hakkavad toitu otsima. Kasvandustes tuleb siis forellimaimud inimese poolt antavat sööta võtma õpetada.

Toitumine
Looduslikes vetes sööb noor vikerforell zooplanktonit, putukavastseid, väikseid limuseid, vanemad vikerforellid toituvad kaladest. Kasvandustes on ammu möödas aeg, mil tapajäätmetest ja odavast kalast segati pastataolist sööta ja söödaköögiks nimetatud ruum haises nii, et meelitas metsast ligi isegi karusid. Tänapäeval söödetakse vikerforelli vaid granuleeritud kuivsöödaga, mis tuuakse peamiselt Taani suurfirmadest. Seda kulub 1 kg kala tootmiseks umbes 1,1 kg. Looduses saab forell tema liha punaseks muutva värvaine vähilistest või vähilisi söönud kaladest, kasvandusekalale aga antakse vastav värvaine (astaksantiin) söödalisandina.

Järgneb: Kalastaja 49