Tursa pea on „kiilas“, küll aga katavad kogu tema ülejäänud keha vähemärgatavad tsükloidsoomused (kaarjad soomused). Nagu kalade puhul tavaks, nii sõltub ka tursa värvus teda ümbritsevast keskkonnast. Mida madalamates vetes tursk elab, seda kirkamalt on ta küljed kirjatud ning mida sügavamaid (pimedamaid) merealasid ta elupaigana kasutab, seda kahvatum-hallimate toonidaga loodus turska õnnistab. Aga olgu värvus milline tahes, ikka paigutub see kehal nii, et seljapoolne osa on tumedamates ja kõhupoolne heledates toonides. Piki laikude- ja täppidega kirjatud külgi kulgeb tursal peapoolses osas selgelt, sabaosas kat-kendlikult, valkjas küljejoon.

Kodupaik kallis
Liigi areaal (levila) hõlmab Atlandi ookeani ja Vaikese ookeani põhjaosa ning Arktilist ookeani koos sinna juurde kuuluvate meredega. Kahe alamliigi, atlandi tursa e kabeljoo ja läänemere tursa levilate geograafiliseks piiriks loetakse Bornholmi saart. Kabeljoo levib läänepoolsematel merealadel, kus asustab kontinentaal?elfi servaalasid, moodustades seal arvukalt populatsioone. Kaasaja suurim atlandi tursa populatsioon elutseb Norra mere arktilistes vetes. Läänemerele iseloomulik tursa alamliik elab Bornholmist ida pool, seda põhjasuunas kuni Botnia lahe keskosani ja idasuunas Soome lahes Neeva lahekurmuni. Märgistamiskatsetest on selgunud, et läänemere tursk veedab kogu oma elu Läänemeres, seevastu atlandi tursk võtab suuremate soolase vee sissevoolude perioodidel ette reisi Läänemerre. Nii võibki meie meredes aeg-ajalt kohata tursa mõlema alamliigi esindajaid. Märgistamistulemustest selgus veel, et läänemere tursk moodustab üle terve Läänemere ühe suure ja ühtse karja, mille põhikoondised (parved) elavad Läänemere lõuna- ja keskosas. Viimast kinnitavad ka viimasel ajal tehtud geneetilised uuringud.

Tursaparved on väga liikuvad, hoidudes oma rännakutel enamasti ikka suurtesse sügavustesse ja/või põhjalähedastesse veekihtidesse. Ööseks vajub tursk veekogu põhja ning lebab seal liikumatult. Lesilana meelditavad teda kivise põhjaga mereosad. Eesti rannavetesse satub turska, seda eriti viimastel aastakümnetel, suhteliselt vähe.

Pilguheit tursa sisemisele ilule
Kuna meie vetes võib kohata mõlema alamliigi esindajaid, oleks kena osata neid ka teineteisest eristada. Kahe lähisugulase vahel vahe tegemiseks leidub hulgaliselt morfoloogilisi erisusi. Ometi on läänemere ja atlandi turska kõige kindlam ja samas ka kõige lihtsam eristada ujupõite ehituse järgi. Nimelt paiknevad läänemere tursa ujupõie peapoolses otsas nn eessarved, mis on pikad ja krussis, atlandi tursal on need aga lühikesed ja sirged.
Kuidas soolase mere kala siinses mageduses hakkama saab?
Läänemeri on tuntud kui riimveeline sisemeri. Selle soolsus, temperatuur ja hapnikurezhiim on pidevas perioodilises muutumises ja otseselt sõltuv Atlandi ookeanist sissevoolava soolase vee kogusest. Sellistes „lahjades“ ja kiirelt muutuvates keskkonnatingimustes on tursal võrreldes kabeljooga tekkinud ellujäämiseks rida kohastumisi:
- väiksemad mõõtmed ja aeglasem kasv, mis on külmemas ning magedamas vees elamisel tekkiva suurenenud metaboolse (üldisest ainevahetusliku) pressi tulemus;
- varane suguküpsuse saabumine (keskmiselt neljandal eluaastal, atlandi tursal alles kaheksandal eluaastal);
- võime kudeda madalama soolsusega vees – 10-11‰ (atlandi tursk 11-26‰);
- kõrgem viljakus;
- suurema läbimõõduga marjaterad, mis tagavad nende ujuvuse madala soolsusega vees;
- kudemine suhteliselt suurtes sügavustes – 100 m ja enam, sest vaid seal on piisavalt kõrge soolsus, mis tagab marjatera ja vee erikaalude võrdsustumise;
- võime taluda vee madalat hapnikusisaldust (hüpoksiat) – ca 1 ml O2/l vees;
- marja areng õnnestub isegi hüpoksia piiril, s.o 2 O2/l vees.