ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 48 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» VARIA

» ÄRITEKST
Olympus µ 1010/1020
Ralf Mae

» EELINFO
EMV õngitsemises

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Tursk
Leili Järv

» KOGEMUS
Ideaalne kahv forellipüüdjale
Rauno Klemm

» ÜHE KALA LUGU
Isiklik Eesti rekord
Rauno Klemm

» PERSOON
Raio Piiroja, Eesti kalamees Norras
Raimo Kummer

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Ahvenapüügist võrkudega
Anneli Einman

» KALAMEHE TEHNIKA
Mida näitavad kajaloodid?
Raimo Kummer

» PAJAS JA PANNIL
Koha kukeseentega
Ralf Mae

» PAJATUS
Suured haugid Narva jões II
Toivo Salumaa

» KALAREPORTER
199 paati ründasid Narvas kala
Tanel Mazur

» ÄRITEKST
Salmo 2,7-meetrised ridvad
Rauno Klemm

» KALAVARUD
Latikate märgistamisest
Meelis Tambets

» Veskipaisude kahjulikkusest
Randel Kreitsberg

» ÜHISTEGEVUS
Nupuklubi pidas talguid
ENK

» NÕUKODA Oostriku
vanajõesängi taastamisest.
Kaido Krass
» Harrastuskalastuse
arengukava ümarlaud
Endrik Tõnsberg

» VÕISTLUSED
Kuidas me lätlastele
tagasi tegime
Raimo Kummer
» Infot Eesti kalaturistile
Salaca jõel
Endrik Tõnsberg
» EMV spinningupüügis
Pühajärve Spinning 2008
Eelinfo.
» Kevadkoslep 2008
Aivar Sõrm
» Järvamaa MV spinningupüügis
Kaido Krass
» Uljaste Suvetriibu 2008
Allan Jaakus
» Rakvere Punkkoger 2008
Allan Jaakus
» Allveekalameeste hooaeg
avati Ermistul
Endrik Tõnsberg
» Võistlustest lühidalt

» MAAILM
Pildikesi Pakistani kaladest
ja nende püüdjaist
Janno Simm
» Peaaegu Euroopa rekord
Toomas Värva
» Kalastaja klubiga
Norrasse kalale
Eelinfo
» Vabariigi aastapäeva
tursajaht Norras
August Karvane
» Uus-Meremaa kalavetel
Erkki Ehasalu

» Donegali maakonna rannikuveed
Toomas Mikkor

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Ervin Pihu

» ÕPPIMISERISTSÕNA
Kaido Krass
 
MEIE VETE PÜÜGIKALU
Tursk
Leili Järv
Atlandi tursk (Gadus morhua callarias L.) tuntud veel ka kui lihtsalt tursk, turss või turts, inglise keeles Baltic cod; saksa keeles Ostseedorsch, ka lihtsalt Dorsch; rootsi keeles torsk; soome keeles turska; vene keeles baltiiskaja treska, läti keeles Baltijas menca, on luukalade klassi tursaliste seltsi tursklaste sugukonna perekonna tursk ainus esindaja meie vetes.

Peeglike, peeglike seina peal
Tursk on omapärase väljanägemisega ja seega ka kergelt äratuntav kala. Tema rulja keha kõrgeim punkt on kukla kohal; sealt edasi aheneb see ühtlaselt saba suunas. Tursal on suur, eest kitsenev pea. Lai suu moodustub pikemast üla- ja lühemast alalõuast, mis on varustatud rikkaliku hambaarsenaliga. Alalõug on küll väike, kuid see-eest ilutseb selle all silmatorkav paaritu pois. Eesti vete kaladest on tursal arvukamalt uimi – nii võib tema kehalt kokku lugeda kolm selja-, kaks päraku-, kaks rinna-, kaks kõhu- ja ühe sirgeservalise sabauime, mis teeb kokku kümme erinevat, kuid ühtemoodi hallikat liikumiselundit. Kõik kolm seljauime, nagu ka pärakuuimed, on üksteisest eraldatud väikeste vahedega.





Tursa pea on „kiilas“, küll aga katavad kogu tema ülejäänud keha vähemärgatavad tsükloidsoomused (kaarjad soomused). Nagu kalade puhul tavaks, nii sõltub ka tursa värvus teda ümbritsevast keskkonnast. Mida madalamates vetes tursk elab, seda kirkamalt on ta küljed kirjatud ning mida sügavamaid (pimedamaid) merealasid ta elupaigana kasutab, seda kahvatum-hallimate toonidaga loodus turska õnnistab. Aga olgu värvus milline tahes, ikka paigutub see kehal nii, et seljapoolne osa on tumedamates ja kõhupoolne heledates toonides. Piki laikude- ja täppidega kirjatud külgi kulgeb tursal peapoolses osas selgelt, sabaosas kat-kendlikult, valkjas küljejoon.

Kodupaik kallis
Liigi areaal (levila) hõlmab Atlandi ookeani ja Vaikese ookeani põhjaosa ning Arktilist ookeani koos sinna juurde kuuluvate meredega. Kahe alamliigi, atlandi tursa e kabeljoo ja läänemere tursa levilate geograafiliseks piiriks loetakse Bornholmi saart. Kabeljoo levib läänepoolsematel merealadel, kus asustab kontinentaal?elfi servaalasid, moodustades seal arvukalt populatsioone. Kaasaja suurim atlandi tursa populatsioon elutseb Norra mere arktilistes vetes. Läänemerele iseloomulik tursa alamliik elab Bornholmist ida pool, seda põhjasuunas kuni Botnia lahe keskosani ja idasuunas Soome lahes Neeva lahekurmuni. Märgistamiskatsetest on selgunud, et läänemere tursk veedab kogu oma elu Läänemeres, seevastu atlandi tursk võtab suuremate soolase vee sissevoolude perioodidel ette reisi Läänemerre. Nii võibki meie meredes aeg-ajalt kohata tursa mõlema alamliigi esindajaid. Märgistamistulemustest selgus veel, et läänemere tursk moodustab üle terve Läänemere ühe suure ja ühtse karja, mille põhikoondised (parved) elavad Läänemere lõuna- ja keskosas. Viimast kinnitavad ka viimasel ajal tehtud geneetilised uuringud.

Tursaparved on väga liikuvad, hoidudes oma rännakutel enamasti ikka suurtesse sügavustesse ja/või põhjalähedastesse veekihtidesse. Ööseks vajub tursk veekogu põhja ning lebab seal liikumatult. Lesilana meelditavad teda kivise põhjaga mereosad. Eesti rannavetesse satub turska, seda eriti viimastel aastakümnetel, suhteliselt vähe.

Pilguheit tursa sisemisele ilule
Kuna meie vetes võib kohata mõlema alamliigi esindajaid, oleks kena osata neid ka teineteisest eristada. Kahe lähisugulase vahel vahe tegemiseks leidub hulgaliselt morfoloogilisi erisusi. Ometi on läänemere ja atlandi turska kõige kindlam ja samas ka kõige lihtsam eristada ujupõite ehituse järgi. Nimelt paiknevad läänemere tursa ujupõie peapoolses otsas nn eessarved, mis on pikad ja krussis, atlandi tursal on need aga lühikesed ja sirged.
Kuidas soolase mere kala siinses mageduses hakkama saab?
Läänemeri on tuntud kui riimveeline sisemeri. Selle soolsus, temperatuur ja hapnikurezhiim on pidevas perioodilises muutumises ja otseselt sõltuv Atlandi ookeanist sissevoolava soolase vee kogusest. Sellistes „lahjades“ ja kiirelt muutuvates keskkonnatingimustes on tursal võrreldes kabeljooga tekkinud ellujäämiseks rida kohastumisi:
- väiksemad mõõtmed ja aeglasem kasv, mis on külmemas ning magedamas vees elamisel tekkiva suurenenud metaboolse (üldisest ainevahetusliku) pressi tulemus;
- varane suguküpsuse saabumine (keskmiselt neljandal eluaastal, atlandi tursal alles kaheksandal eluaastal);
- võime kudeda madalama soolsusega vees – 10-11‰ (atlandi tursk 11-26‰);
- kõrgem viljakus;
- suurema läbimõõduga marjaterad, mis tagavad nende ujuvuse madala soolsusega vees;
- kudemine suhteliselt suurtes sügavustes – 100 m ja enam, sest vaid seal on piisavalt kõrge soolsus, mis tagab marjatera ja vee erikaalude võrdsustumise;
- võime taluda vee madalat hapnikusisaldust (hüpoksiat) – ca 1 ml O2/l vees;
- marja areng õnnestub isegi hüpoksia piiril, s.o 2 O2/l vees.


Järgneb: Kalastaja 48