ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 47 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
EG Tackle Trade kevaduudised

» ÄRITEKST
Olympus µ 1030SW
Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Jõeforell, meie vete kaunitar
Rein Järvekülg

» ALTERNATIIV
Kui jääd ei ole...
Valmar Schotter,Sven-Erik Tomson, Raimo Kummer, Hanno Kask

» EETIKA
Kalapüügieetikast
Lauri Peil

» KOGEMUS
Jõeforellipüügist vabinalantidega
Rauno Klemm

» Vobleri fenomen
Hans Soll
» Kalastusaristokraat
Hans Soll

» TERVIS
Selg – meie tegude sammas
Leho Rips

» PERSOON
Tarmo Kõuts, Riigikogu esikalamees
Raimo Kummer

» VÕISTLUSED
Uljaste Triibu 2008
Allan Jaakus
» Kuldkala 2008
Ralf Mae
» Maardu Ahven 2008
Raimo Kummer
» EMV kirbutamises
Ralf Mae

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Räimepüügist võrkudega
Anneli Einman

» ÄRITEKST
Uudiseid DAM-ilt

» MUREMEELI
Kas lõhilaste kaitsmine on farss?
Kaido Krass

» PAJATUS
Meenutusi latikapüügist Tamulal
Arved Kiisk
» Säina Eldoraado
Toomas Mikkor

» ÄRITEKST
Kuidas ma Jõgisool tuura söömas käisin. Ralf Mae
» Kogu tõde õngenööridest

» KORD ON KORD ON KORD / NÕUKODA
Mobiiliga maksmise võimalusest harrastuslikul kalapüügil
Herki Tuus

» Kalurid, ametnikud ja teadlased pidasid nõu Pärnus
Endrik Tõnsberg
» Loomisel on harrastuspüügi arengukava
Martin Vallimäe

» MAAILM
Hai, ahoi!
Erik Holm
» Lendõngega troopikavetes
Herkki Zupping

» FORTUUNA 2008. aasta tellijate vahel auhinnad loositud

» HAUGIRISTSÕNA
Kaido Krass

 
Säina Eldoraado
Toomas Mikkor
Minu esimene põnevam kokkupuude säinaga toimus 1985. aasta suvel. Olin siis Saaremaa vetelpääste kaatrijuhi ametis. Kõik algas nii.





Ühel suvepäeval hakkasime koos teise kaatrijuhi Karlaga Saaremaalt Kihnu ja Pärnu sõitma. Lihtsalt, ajaviiteks. Kaua sa ikka Mändjala ja Järve vahet kammid. Ka Abruka, Vahase, Kirjusaar, Ruhnu ja Allirahu olid juba liiga tuttavad. Tarvis oli ju järele kaeda, ega keegi Riia lahes meie abi ei vaja (hahahaa...). Meie kasutada oli sõuvõlli ja reverskastiga Amuur; tankisime selle pilgeni bensiini täis – 100 liitrit mahtus paakidesse ja 60 liitrit oli veel 20-liitrites kanistrites tagavaraks. Enne, kui Nasva kalasadamas otsad jõudsime anda, küsisid kaks kohalikku kutti, kes olid kuulnud, et läheme Kihnu, Abrukale küüti. No mis seal ikka, ronige pardale, viskame ära!

Päike hakkas just loojuma, aga kuu oli juba taevas. Oli suve teine pool. Meri loksus laisalt ja tuult polnud üldse. Nasva kutid ütlesid, et ärgu ma hakaku Abruka sada-masse sisse sõitma ega pikka ringi tegema – nad juhatavad meid paika, kus saan saare põhjaküljel nina kaldasse. Mõlemad olid Abrukal üles kasvanud ja teadsid selle vetes iga kivi. Kuna aga kive on ümber Abruka nii vee all, vee peal kui ka veega triiki, oli sõuvõlli ja kaitsetu sõukruviga Amuuriga seal sõitmine kaunis põnev. Hoolimata sellest, et kohalikud mulle kurssi juhatasid, lähenesin kaldale tühikäigul, jalg siduril, ja vaid aeg-ajalt veidi käiku andes – isegi siis, kui juhtume kivi leidma, jääme ikka terveks.

Veidi maad enne kallast, umbes meetrises vees, toimus midagi kummalist. Tuult ega lainet polnud, aga üsna suurel alal vesi kees ja kobrutas. Abrukalasele oli see pilt tuttav. „Säinas,“ ütles ta lakooniliselt. „Säinas koguneb suve teises pooles parvedesse ja tuleb ilusate vaiksete ilmadega madalasse vette mängima.“ Kuna olime paadis hiirvaiksed ja libisesime parve poole inertsist, saime peaaegu parve sisse välja. Siis käis üks mulks ja kogu parv oli läinud.

Ülesõit Abrukalt Kihnu kulges kuuvalgel peegelsiledal merel. Esimest korda elus nägin merd, mille pinnalt peegelduvas taevas oli võimalik näha tähti ja kus kuuketta peegelpilt oli perfektselt ümmargune. Veepinnal polnud kogu öö vältel pisematki värelust ja Ruhnu majaka plinkimine paistis praktiliselt kogu tee. Ilmselt see võrratu öine vaatepilt oli põhjus, mis kustutas säina suvise kogunemise mu mälust.

Mäluvärskendus tuli hulk aastaid hiljem, kui käes olid juba üheksakümnendad. Mul oli siis Muhu Võrkaia sadamas oma Amuur, vahel turbiin, vahel z-jalaga variant. Kalalkäikudeks Muhu ümbruse kivide vahel oli turbiin parem, aga selle aeglus ja jõuetus ajasid närvi mustaks. Nii said mingil hetkel veealused kivid pähe õpitud, turbiiniga Amuur kaldale jäetud ning z-jalaga paat sisse lastud.

Ühel juulihommikul tuli Võrkaia vahimehelt telefonikõne, et mu paat lekib – siis oli veel see turbiiniga Amuur. Üritasin teada saada, kas asi on tõsine või mitte ja küsisin, et kui palju vett seal paadis on. „Paar tonni mahub veel,” oli kõik, mis mul vahimehelt välja meelitada õnnestus. Oli selge, et tuleb ise kohale minna. Vett oli sees kõvasti, õnneks aga vaid vihmavesi. See ei tee palju kurja, ei aja asju rooste.

Kui vesi sai paadist välja kühveldatud, tekkis isu merele minna. Ilm oli ilus ja vaikne ja Väinamere laiud tundusid sel päeval nii lähedal olevat, et katsu või käega. Kui Võrkaialt täie lauluga minna, jõuab Amuuriga Ahelaiule 6-7 minutiga, Kõrgelaiule jõudmiseks kulub 15 minutit.

Sel korral võtsin suuna Kõverlaiust pisut ida poole jäävale liivakarele. Seal ei kasva midagi ja merelindude pojad on suve teiseks pooleks ka juba sedavõrd suureks kasvanud, et lonkimine neid väga endast välja ei aja. Laidudel on aga selline padrik, et seal on võimalik vaid rannas käia.

Nii läksingi täie lauluga Kõveru ja liivakare vahele ning hoo pealt keerasin süüte välja – et libisen hooga ninapidi liivale. Selles kohas kive polnud, olin seal varemgi käinud. Aga mitte sel aastaajal! Seepärast ei saanudki ma esimese hooga aru, miks minu lahekääru sisenemise järel muidu nii vaikselt loksunud vesi äkki keema hakkas. Aga mälu taastus sekundiga ja hetke pärast meenus see aastatetagune loojangueelne randumine Abrukal. Oli selge, et tegu on säinaga!





Kuna mul polnud kaasas ei võrke ega muid püügiriistu, siis ei hakanud ma parve enam üles otsima. Keerasin hoopis otsa ringi ja kihutasin tagasi Võrkaiale. Vahimees Ants poetas mu pinnimise peale äsjanähtud säinaste kohta mõne sõna. Andis nõu, et ma enne päris madalasse minekut kinni peaks ja binokli või palja silmaga veepinda uuriks. Kui olen nii kindlaks teinud, kus parv on, võin vaikselt võrgud sisse sokutada. Ja et pärast võrgulaskmist oleks endal tark vaikselt ära kaduda – kui parv ehmub ja su võrgud neile teele ette jäävad, siis olevat asi halb – võrkudest jäävat järele vaid paelad. „Kui ikka pool tonni kala ühekorraga peale pressib, siis ei pea see võrk neid küll kinni,“ ütles ta. Antsule meeldis kõike, nii meres ringi uitavat kala kui ka paati lekkinud vett, tonnides arvestada. Kutselise kaluri värk.


Järgneb: Kalastaja 47