ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 47 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
EG Tackle Trade kevaduudised

» ÄRITEKST
Olympus µ 1030SW
Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Jõeforell, meie vete kaunitar
Rein Järvekülg

» ALTERNATIIV
Kui jääd ei ole...
Valmar Schotter,Sven-Erik Tomson, Raimo Kummer, Hanno Kask

» EETIKA
Kalapüügieetikast
Lauri Peil

» KOGEMUS
Jõeforellipüügist vabinalantidega
Rauno Klemm

» Vobleri fenomen
Hans Soll
» Kalastusaristokraat
Hans Soll

» TERVIS
Selg – meie tegude sammas
Leho Rips

» PERSOON
Tarmo Kõuts, Riigikogu esikalamees
Raimo Kummer

» VÕISTLUSED
Uljaste Triibu 2008
Allan Jaakus
» Kuldkala 2008
Ralf Mae
» Maardu Ahven 2008
Raimo Kummer
» EMV kirbutamises
Ralf Mae

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Räimepüügist võrkudega
Anneli Einman

» ÄRITEKST
Uudiseid DAM-ilt

» MUREMEELI
Kas lõhilaste kaitsmine on farss?
Kaido Krass

» PAJATUS
Meenutusi latikapüügist Tamulal
Arved Kiisk
» Säina Eldoraado
Toomas Mikkor

» ÄRITEKST
Kuidas ma Jõgisool tuura söömas käisin. Ralf Mae
» Kogu tõde õngenööridest

» KORD ON KORD ON KORD / NÕUKODA
Mobiiliga maksmise võimalusest harrastuslikul kalapüügil
Herki Tuus

» Kalurid, ametnikud ja teadlased pidasid nõu Pärnus
Endrik Tõnsberg
» Loomisel on harrastuspüügi arengukava
Martin Vallimäe

» MAAILM
Hai, ahoi!
Erik Holm
» Lendõngega troopikavetes
Herkki Zupping

» FORTUUNA 2008. aasta tellijate vahel auhinnad loositud

» HAUGIRISTSÕNA
Kaido Krass

 
PERSOON
Tarmo Kõuts, Riigikogu esikalamees
Raimo Kummer
Tarmo Kõutsi nimi ütleb midagi igale eestimaalasele. Ta on olnud kaugsõidukapten, tema teeneks on taasiseseisvunud Eestis emakeelse merehariduse taastamine, oli Eesti Mereakadeemia esimene rektor, on juhtinud Eesti Piirivalvet ja Kaitseväge ning ainsa eestlasena välja teeninud viitseadmirali auastme. Möödunud aasta märtsis valiti Tarmo Kõuts Isamaa ja Res Publica Liidu nimekirjas XI Riigikogu liikmeks. Tema poliitiliseks eesmärgiks on ei rohkem ega vähem kui Eesti merenduspoliitika väljatöötamine. Vähem aga teatakse, et Tarmo Kõutsi sisemuses elab kirglik kalamees, kes peab ennast randlaseks ja kalapüüki randlasele loomulikuks tegevuseks, millele tuleb pühenduda igal võimalusel. Palun saage tuttavaks – Riigikogu esikalamees Tarmo Kõuts.





Millal kalastuskirg alguse sai?
Mäletan varasest lapsepõlvest, et õngitsemine oli mulle ja mu vennale nii suur kirg, et veetsime suve kõik vabad hetked Siiksaare lahe (Saaremaa, Valjala vald – toimetaja märkus) rannas ja Enima jõe kallastel. See oli tõeline kirg.

Kui vana Te olite?
Usun, et umbes 5-6 aastane.

Millal esimene kala tuli, mis kala see oli?
Esimesel korral tuli ka esimene kala ja see oli viidikas.

Tõite koju ka?
Ikka.

Kui palju täna töö kõrvalt kalapüügiks aega jääb?
Täna jääb mul rohkem aega üle kui eelmistel tööpostidel. Ma teenisin 16 aastat riiki sõna otseses mõttes ööpäevaringselt ja siis oli aega ainult nädalavahetusel ja puhkuse ajal. Merel käisin alati, kui ilm lubas.





Töö seondus merega, kas kripeldas ka, et püüda ei saa?
Ikka kripeldas. Alati, kui meri on vaikne, hakkab süda sinna kiskuma.

Millest kalastuskirg alguse sai? Kas see oli peretraditsioon või hakkas lihtsalt kiskuma või oli nälg majas? Või sundis isa?
Alustan lõpust. Enima jõe kala oli mudamaitsega ja me tõime seda kassidele. Kalapüügikirg tekkis iseenesest. Öeldakse, et veri on see, mis ajab rähni puu otsa! Minu suguvõsa on pärit Saaremaalt ja merega on seal tegeletud sajandeid. Alguses võib-olla mereröövi või piraatlusega, hiljem kalapüügi ja meresõiduga.

Miks kalapüük? Kas Te olete selle enda jaoks ära mõtestanud? On see saak, ürgne kutse, soov loodusega kohtudes peale jääda?
Arvan, et see on looduse kutse. Lapsepõlve tagasi minnes mäletan, milline müsteerium oli minu jaoks jõe või mere kaldal jälgida kalade liikumist. See tundus niivõrd omapärane ning tekkis kange tahtmine see kala kuidagi kätte saada.

See on midagi sellist ürgmehelikku, et kas mina või tema?
Midagi niisugust jah – kas mina või tema. Kui rääkida viimase 10 aasta tegevusest põhjarannikul, siis üpris sageli on tegu enese proovilepanekuga karmides oludes. Tihtipeale käime tormiga võrku päästmas ja paljudel juhtudel oleme olnud otse surmasuus. Adrenaliin, mida sa füüsilises võitluses looduse stiihiaga merest saad, on asendamatu.





Kas saak on ka tähtis?
Absoluutselt! Aga on tähtis kuni selle hetkeni, kuni on paati võetud ja üle kaalutud. Sealt edasi see kahjuks minu jaoks saak ei ole. Aga kättesaamisrõõm! Ma ei taha öelda, et see on mehelik edevus, aga tunne, et saak on käes – see on tähtis.

Ei ole ehk kohane küsimus endisele sõjamehele aga kas kaladest kahju ei ole vahel?
On! Ma olen palju kalu tagasi lasknud ja teen seda ka edaspidi.

Kuidas Te täna ennast ise määratlete? Olete Te harrastuskalastaja, rannakalur vm?
Ma olen sünnipärane randlane. Minu suguvõsa on elanud rannikul aastasadu, mina ise olen rannikul üles kasvanud ja see käib minu lapsepõlve ja kõige muuga kaasas. Randlane on see, kes hoiab üht rahvuskultuuri osa, hoiab rannikut, kes käitub nii, nagu tema esivanemad on käitunud, kellel on oma eetika ja omad kirjutamata seadused... See on randlane.

Aga seaduse mõttes olete Te…
Harrastaja.

Milliste vahenditega kalastate?
Õngega püüdsin viimati möödunud suvel koos lapselapsega ja oli väga huvitav. Spinningut loopisin viimati samuti möödunud suvel, aga ilma tulemuseta.

Miks just võrgud on saanud teie lemmikvahendiks?
Ma ei oska seda seletada. Oli aeg, kui ma olin kirglik spinninguga püüdja; kahjuks aga pean tunnistama, et mitte väga edukas. Võib-olla on võrkude kasuks otsustamise põhjus selles, et tihti võid sa terve päeva spinningut loopida, aga mitte midagi ei tule. Mul ei ole nii palju aega, et päevast päeva käia. Ma tean Reinu ja Tomi (Rein Truumets ja Toomas Paulst – toim.), kes on nö elukutselised spinninguloopijad ja neil tasub see ära, aga nad on ka ööd ja päevad ametis. Minul ei ole nii palju pühendumust ja aega. Ühel hetkel hakkas mäsleva suure kala efekt mulle verre kinni. Kui sa oled ikka üksi merel ja suur kala on võrgus, siis on see tõesti nagu võitlus mees mehe vastu. Ma pean tunnistama, et olen palju kordi ka kaotajaks jäänud, kui kala on lihtsalt ära läinud. Aga ega ma seda väga kahetse.

Mees mehe vastu püügis on ju talipüük üle kõige! Kas talipüüki olete proovinud?
Olen. Kord käisin Soome piirivalveülema kutsel mai keskel nende põhjapiiri vaatamas. Soome, Rootsi ja Norra piiride kokkupuutekohas oleval järvel oli poolteist meetrit lund ja jää paksus 1,2 meetrit. Järves elas väike lõheline (arutelu käigus määrasime kala paaliaks – toimetaja märkus) ja see hakkas väga hästi otsa. Mõne tunniga sain üle kümne kala.

Rohkem talipüüki proovinud ei ole?
Vahel olen jää alla võrku pannud. Tehniliselt on see väga raske – mootorsaag selga, merele, auk sisse, kaikaga tuleb auk augu järel nöör jää alla ajada ja siis võrk jää alla tõmmata.

Kas olete juhtunud ka mõnd eksootilisemat vahendit proovima – kuuritsat, liivi või ahingut?
Ahingut ei ole proovinud. Mul on kalast kahju. Kunagi proovisin teha angerjamõrda, aga meie rannik ei ole mõrrapüügiks soodus, sest on liiga avatud.

Päris paljude arvates ei käi harrastuskalastus ja võrgupüük omavahel kokku. Milline on Teie hinnang?
Kui sa võtad võrgu otsast kinni ja tunned, kuidas võrk üleni hüppab, siis sellega koos hüppab üles ka adrenaliin. Tuleksin tagasi formuleeringu juurde: minu arusaamise järgi on praegu üks grupp merelkäijaid ja kala püüdvaid inimesi lihtsalt puudu. Need on randlased ehk rannakalurid. Mina pean ennast randlaseks ehk rannakaluriks. Kahjuks on see praegu juriidiliselt ebakorrektselt vormistatud.

Harrastaja ei tohiks siis võrguga püüda?
Harrastajad tegelikult ei tohiks! Ma olen veendunud, et inimene, kes elab rannikul (randlane – toim), kes aastaringselt maksab kohalikule omavalitsusele makse ja kes oma elulaadiga toetab elu rannikul, peab saama oma loomulikus looduslikus keskkonnas loomulikult käituda ehk teisisõnu merel kala püüda – vastavalt teatud piirangutele loomulikult.

Praegu Te kalastate põhiliselt oma kodu juures Keila-Joal. Kas siseveekogud ei paelu?
Ma olen käinud ka jõgedel ja järvedel, aga siseveekogu kala on maitselt teistsugune. Ma ei taha öelda, et ta on halb – ta on teistsugune.





Mere kalal on mere maitse?
Täpselt! Soolane vesi annab kalale teatud maitse. Teiseks ma elan nii ilusas kandis, et miks ma pean veel kuskile minema.

Kas kodumeres on veel, mida püüda?
Ega eriti ei ole. Ma ei ütle, et ei jätku – minule jätkub, kuna ei ole tarvis rohkem püüda, kui konkreetselt söögiks ära tarvitad Meie pere pole suur. Kuid kahtlemata on kalavarud vähenenud, siin ei ole midagi öelda.

Nimetasite juba Soomet, kas olete veel kuskil välismaal kalastanud, admiralina olete ju pool maailma läbi sõitnud?
Kaugsõidukaptenina tuli mul pool maailma läbi ujuda ja olen ka kala püüdnud. Ükskord seisime Aafrikas, Luandas, kuu aega ja kui toidulaud läks kasinaks, siis püüdsime tuulehaugi. Kala saime nii hästi, et ehitasin laeva improviseeritud suitsuahju. Iiri meres tormivarjus seistes olen püüdnud suuri krabisid ja saime ka tookord korraliku saagi. Varematel aegadel oli Balti meres palju turska. Näiteks Gotlandi madalal pidasime laeva kinni ja kõik see mees tõmbas tonkaga laevapoordist. Turska tuli sadade kilode kaupa ja see oli väga maitsev. Üks huvitav kalapüügikoht oli mul veel Nordkapi juures, kus on muidu väga sügav, aga seal on üks platoo, mille koordinaadid olid teada väga vähestele. Sealt sain oma elu suurima tursa, mis kaalus üle 17 kilo.

Millised on olnud Teie ilusaimad või meeldejäävaimad kalapüügielamused?
Kui varajane lapsepõlv ja õngitsemine välja jätta, siis kõige meeldejäävamad on ikka need kõige suuremad kalad – puudased ja üle selle. Mida suurem on kala, seda suurem on kirg ja mees mehe vastu võitlus, sest suur kala end niisama lihtsalt juba kätte ei anna. Kui rääkida sellest 19-kilosest lõhest, siis see oli niivõrd vihane ja jõudu täis kala, et tema võrgust kättesaamine tundus täiesti võimatu! Mul olid kummikindad käes, võtsin tal lõugadest kinni ja kiskusin paati. Huvitav oli see, et pärast olid mõlemal peopesal hambajäljed. Hambad olid tulnud läbi kinda.

Kas meenub ka mõni eriline äraminek?
Kord olime võrgul koos Aare Evisaluga, kes oli tollal piirivalve staabiülem, kah kirglik kalamees. Õhtul panime võrgud sisse, varahommikul enne tööd läksime välja võtma ja siis ta tuli. Suur, must ja võimas! Ja võrk kärises. Viimases hädas haarasin ma kala sülle nagu põrsa... Kui see kala lõpuks ikkagi minema pääses, istusime natuke aega paadis, veel pimedas, siis aga tulime merelt ära ja olime üpris mõtlikud. Sellest kalast oli esimese hooga tõesti kahju.

Üks hüppas Teil lausa paadist välja?
See oli alles hiljuti. Ülemöödunud aastal oli hästi suur emalõhe – puudane kindlasti, ma arvan, et isegi suurem. Sain ta juba paati, aga tuul oli värske, võrk pingul, paat triivis, kivid ja möll, laine murdis... Ühel hetkel lõi kala hambad nina ees laksudes kokku, murdis end võrgust välja ja viskas end üle parda merre tagasi. Vasaku käega jõudsin talle veel kahva alla visata, aga kahv läks plaksudes pooleks ja läinud ta oligi.

Lõhe on Teil põhiline kala?
Ei. Lõhe on sesoone kala – meie rannikul harilikult sügisel, talvel ja varakevadel. Suvel peamiselt lest ja siig; vahel jookseb sisse natuke ahvenat ja muidugi ka räime.

Kas mõni kalaliik jääb Teie poolt püüdmata ka?
Mina ei söö emakala. Emakala on huvitav kala, aga mulle tundub ta niivõrd kole, et lasen kõik tagasi.

Kas käite kalal üksi või kaaslasega?
Kuidas juhtub. Heameelega käin kellegagi koos, sest võrgu sissepanekul on parem, kui keegi on aerudel ja teine paneb võrke – siis läheb võrk hästi sisse. Vahel käin abikaasaga. Ta ei ole väga merehimuline, aga vaikse ilmaga tuleb hea meelega kaasa. Lisaks on mul üks vana sõber Ants, kellega me oleme aastaid ühes laevas merd sõitnud ja keda tunnen juba kolmkümmend aastat. Tema on üpris tihti aerumeheks.





Kas kalapüügi juurde kuulub Teil mõni traditsioon?
Mina lausun alati: „Neptun, võta minu võrgud armulikult vastu.“ Ja viimasele, merepoolsele lipule, ütlen alati: „Mine ja püüa.“ Kui võrku välja võtame – teinekord on võrk täiesti tühi, ja isegi kui ei ole tühi – siis 10 meetrit enne lõppu ütlen: „Noh, Neptun, kupuvaht!“ Kupuvaht tähendab, et viimane kala on viimasel meetril.

Merejumalaga peavad kalamehe suhted head olema?
Peavad küll. Ma olen natuke ebausklik, ma olen eluaeg merel käinud.

Ebausklik mille suhtes?
Mere jõu suhtes. Laevas ei tohi teatavasti vilistada ja minu paadis ei vilistata. Meri ei armasta lolle, enesekindlaid ja ülbeid, neid ta karistab. Merele minnes pead alati järgima ohutuseeskirju, mis on tegelikult ka mereeetika. Merre ei visata prügi – kõik, mis sa merele viid, tood tagasi.

Kui must kass läheb üle tee, kas keerate otsa ringi? Kas sedalaadi ebausku ka esineb?
Minu jaoks on see nn force majore ebausk. Kui ma näiteks sõidan paadiga ja laine on vastu, mootor läheb rivist välja või hakkab kividele viskama, siis ma mõtlen, et see on hoiatus, et ära mine. Siis ma ei lähe. Kuigi ma olen kangekaelne inimene, tundub mulle teatud hetkedel, et loodus suhtleb minuga niimoodi.

Neptuni märkidesse usute?
Kindlasti. Kui ma lähen merele, siis mulle kohe tundub, et ta on seal ... Ma ei ütle, et see on habemega Neptun, aga see on suur mere hing, mis võtab mind vastu ja saadab mind ka tagasi. Kui ma temasse hästi suhtun, siis suhtub tema minusse ka hästi. Kõik väikesed kalad lasen tagasi ja ütlen, et mine ja kasva – selles lootuses, et äkki Neptun märkab seda ja suhtub minusse armulikumalt.

Võtame veel kiirelt kokku Teie nägemuse rannakaluri temaatikas. Mis vormis tuleks nad uues kalapüügiseaduses ära määratleda? Panna harrastajate ja kutseliste vahele?
Jah. Meil on praegu väga naljaks seis: on 30000-50000 harrastuspüüdjat, siis on mõnituhat FIEt ehk elukutselist kalurit, kusjuures randlast selles suures massis üldse nagu ei olekski. Randlane mahuks täpselt sinna keskele.

Kes on randlane selle nägemuse mõttes? Mitu võrku tal tohib olla, mida ta kalaga teha tohib?
Ma võin praegu öelda ainult enda nägemuse. Minu silmis piisaks randlasele kolmest võrgust, rohkem oma pere jaoks tarvis ei ole. […] Kala müüa randlane ei tohiks, aga püügiõigus peaks tal olema aastaringselt – loomulikult lähtuvalt kõikidest kehtestatud piirangutest.





Mis on Teie arvates harrastuskalastuse juures Eestis hästi, mis halvasti?
Ma ei pea ennast selles küsimuses asjatundjaks ja minu arvamust võib võtta subjektiivsena. Kui lähtuda demokraatliku ühiskonna põhimõttest, peab inimestel olema maksimaalselt palju võrdseid võimalusi, ehk teisisõnu: kui on maa, mets ja meri, peavad inimesed saama ennast selles keskkonnas rakendada – kes tahab sporti teha, kes tahab ujuda, kes kala püüda jne. Sellest aspektist on hästi paljud inimesed praegu harrastuspüügis osalised ja see on hästi. Teine külg on see, kuidas harrastuspüük on korraldatud ja siin on ilmselgelt vaja veel tegeleda juriidilise poolega, asjade korrastamise, järelvalve ning inimeste väljaõpetamisega, et nad ei läheks merele sigadusi tegema ja end ära uputama.
Kalavarude juurest jõuaksin ma merenduspoliitikani, mida Eesti riigil veel ei ole. Kogu temaatika tuleb kokku viia ühele juriidilisele platvormile, mis oleks alusdokument – Eesti merenduspoliitika või merenduskontseptsioon.

On teil selleks tööks jõudu?
Pigem, kas on mõistust? Kui ma lõpetasin sõjaväelise karjääri, siis valisin valdkonna, kus ma saan oma kompetentsuse tasemel midagi ära teha ja see on merendus. Me ei saa rääkida valmis tegemisest, aga mingi nihke ma loodan anda küll.

Arvatakse, et harrastuskalastust tuleb toetada ja soodustada riiklikul tasemel, sest puhanud ja rahulolevad inimesed teevad paremini tööd ja kasvatavad riigi jõukust. Soomes näiteks asustatakse palju, korraldatud on majutused, paadislipid jne. Mida sellest mõttekäigust arvate? Mina harrastuskalastajana ei tunne, et riik seda soosiks?
See, mida sa just äsja ütlesid, mida Soomes tehakse, on väga tänuväärne riigipoolne suhtumine. Tõepoolest – kalapüük kui harrastus või hobi on ju palju inimese-, looduse- ja maailmasõbralikum kui näiteks ajaraiskamine kuskil baaris. See on sport! See on karm sport, mida riik peab püüdma korraldada läbi seadusandlike ja majanduslike aspektide, nagu see on tehtud Soomes. See kõik on meil veel alles ees.

Riigi kätt peaks kalastuses rohkem sees olema?
Kogu merenduses, sest kalastus on merenduse lahutamatu osa!

Mis peaks olema harrastuskalastuse roll riiklikust seisukohast vaadatuna?
See on hobi ja sport, aga hobi ja sport ongi puhkus! See on ka eluterve mõtlemine, looduslähedane ideoloogia ja käitumine. Mida me veel ootame oma lastelt? Ja kui me räägime kaasaegsest ühiskonnast, kus individualism muutub üha aktuaalsemaks, inimesed muutuvad egoistlikumaks ja enesesse sulgunumateks, teeb loodusega suhtlemine inimest palju sõbralikumaks ja paremaks, õpetab teda arvestama ümbritseva keskkonna ja lõppkokkuvõttes ka teiste inimestega.

Räägime kalanappusest. Harrastajad ütlevad, et võrgumehed püüavad kala välja, võrgumehed süüdistavad jälle harrastajaid. Mis Teie arvates meie kalanappuses süüdi on?
Seda on väga palju uuritud. Ma usun meie teadlasi, kes on neis küsimustes kompetentsed ja kaldun arvama, et meie kalavarudele pani põntsu massiline väljapüük 1990.-ndate aastate alguses, mil püüti välja ka väga palju alamõõdulist noorkala ning selle arvel lausa rikastuti…

Mõlemad grupid, nii harrastajad kui kutselised?
Jah, olid ju ka sajad ja tuhanded inimesed jääl ja sealt toodi ahvenat tuhandete kilogrammide kaupa...

Sealt sai kõik alguse?
Sealt sai kõik alguse. Kalavarude taastamine on nüüd teine küsimus. Kalavarusid ei saa taastada pelgalt nii, et keelame randlastel merele minna. See lõpeb sellega, et lõpuks raiume paadid ka auklikuks, et nad üldse merele ei saaks. See pole minu arvates efektiivne samm, pigem on see inimvaenulik! Me peame probleemile lähenema komplekselt ja vaatama ka seda, kui palju noorkala hukkub kormoranide noka läbi ja kui palju kala tarbib oma toidulaual üha suurenev hüljeste populatsioon. Ma ei taha öelda, et neid on liiga palju või liiga vähe, lihtsalt seda tuleb arvestada, sest kui randlane elab hülgega kõrvuti, siis nad peavad üksteisega arvestama. Loomulikult ei saa märkimata jätta ka röövpüüki, eriti näiteks Peipsi järvel, kus kasutatakse massiliselt Hiina võrke. Kui minu teha oleks, keelaksin ma Hiina võrgud üldse ära! See näitab eetika puudumist – minimaalselt investeerin, et maksimaalselt saada. Niisugune suhtumine ei käi minu arvates kalapüügieetikaga üldse kokku.

Põhjuseid on siis palju ja ühest süüdlast ei saa välja tuua?
Täpselt. Põhjused tuleb panna pingeritta ja nendega tegeleda. Tähtis on ka teiste riikide tegevus ja üldine majandustegevus Balti mere ümbruses, sest Balti meri on oma veevahetusrezhiimilt tundlik meri. […] Kõik on omavahel seoses.

Mida teha olukorra parandamiseks? Täna võib öelda, et riik asustab suhteliselt palju lõhet, aga muude liikidega oleme vaeslapse seisus. Samas me teame, et spinninguga püüdvale harrastajate enamikule on suurimaks rõõmuks haug ja ahven?
See teema vajab tõsist uurimist ja vastavate programmide koostamist. Ilma riigi abita me siin kahtlemata hakkama ei saa. Üks teema on minu jaoks veel müsteerium – kohalikud omavalitsused, mis asuvad mere ääres ja mille elanikud ongi randlased. Niinimetatud „õhuke riik“, kus kohalike omavalitsuste käest võetakse ära otsustamis- ja majandamisõigused, on viinud selleni, et valdadel ei olegi oma vesikonnas midagi teha. Näiteks võrgupüügi kvoodid said omal ajal määratletud suhteliselt kaootiliselt ja ei lähtu vesikonnast. Kui vallal on 50 km jooksvat rannajoont ja vallale antakse vastavalt kilomeetritele oma kvoot, siis ma olen veendunud, et vald on huvitatud vesikonna majandamisest. Riik ja kohalik omavalitsus peaks omavahel olema heas peremehe koostöös.

Ma pakuks välja veel ühe peremehe. Paljude Põhjamaade, eriti Soome näitel on näha, et hästi toimib kalavarude rendile andmise põhimõte ja kalavarude taastootmine on organiseeritud läbi rentnike. Mida Te arvate kalavarude rentimisest näiteks kalastusklubidele või muudele organisatsioonidele?
Pean tunnistama, et mul ei ole selles küsimuses seisukohta, aga see on kahtlemata üks võimalikke efektiivselt toimivaid majandamise skeeme. Kui inimene või firma rendib kalavarud, siis ta peab ju neid majandama – ta on eluliselt huvitatud, et kalavarud mitte ainult ei taastuks, vaid ka säiliks teatud tasemel. Majanduslikult on see täiesti loogiline skeem.

Kas röövpüük on Teie hinnangul probleem? Kuidas selle vastu võidelda?
Paraku ei ole mul värskeid numbreid, kui palju röövpüük Eestis kalavarude olukorda mõjutab, kuid röövpüük on oma olemuselt looduse taskust varastamine. See on vargus! Sellepärast loen mina röövpüüki kriminaalkuriteoks. Teine küsimus on see, kuidas röövpüüki juriidilises mõttes kriminaalkuriteoks määratleda, kuid minu silmis on see samasugune vargus nagu kauplusest varastamine.

Kas röövpüügi eest peaks vangi panema? Täna on tegemist väärteoga.
Tegemist on väärteoga, kuid kriminaalse maiguga väärteoga. Samas ma ei ole selle poolt, et inimesi karjakaupa vangi panna, sest vangipanek on äärmine mõjutusvahend. Inimese isoleerimine peaks toimuma siis, kui ta on ühiskonnale ohtlik. Röövpüüdja ei ole ohtlik.

Mida teha? Toome kudelõhe kaitseks Kaitseliidu jõe kallastele õppust pidama?
Kui ma veel piirivalves töötasin, oli piirivalvel hea kogemus, kuidas röövpüüdjatega käituda. Toona olid meil kudeajal kõigi suuremate lõhejõgede ääres patrullid väljas. Röövpüügile sai tollal tugev hoop antud.

Mida täna peaks tegema?
Sama. Veelgi tähtsam aga on minu arvates kodanikualgatus. Me ehitame üles kodanikuühiskonda ja mida rohkem inimesed ise aktiivselt võitlevad taoliste väärnähtustega, seda tugevam ühiskond on.

Millises vormis Te rahva omaalgatust näete? Isegi kui kalamehed oleks võimelised ja tahaksid, ei saa nad saata relvastatud patrulle röövpüüdjaid kinni võtma. Niisamuti ei ole harrastajatel õigust Peipsist ühtegi salavõrku välja kiskuda.
Punkt üks – meil peab olema hästi korraldatud infosüsteem. Kõik liiguvad ju ringi, mobiil taskus, ja saavad kohe helistada. Loomulikult peab iga kõne peale ka reageerima, sest muidu tekib pettumus. See tähendab, et Keskkonnainspektsioon peab olema valmis ööpäevaringselt tegutsema. Ma ise olen Keskkonnainspektsiooni palju kordi helistanud ja mul on olnud väga hea tagasiside. Teine võimalik areng oleks nn abipolitseinikud. Keskkonnainspektsioon võiks välja õpetada teatud inimesed, kellega koos käiakse patrullimas. Kui ei jätku nii palju inimjõudu, siis ühe mehega võib ju kaasas käia 2-3 vabatahtlikku, kes aitavad tal toimetada. Nad ise ei toimeta, vaid aitavad inspektorit, sest seaduse silmis saab toimetada ainult vastava seaduse esindaja.

Kas Te ise olete tahtlikult või tahtmatult kalapüügieeskirja rikkunud?
Mina küll ei ole see mees, kes ennast pühakuks hakkab nimetama. Kahtlemata võib juhtuda… Pigem ikka tahtmatult – ükskõik mida võid seal teha.

Harrastuskalastajad on teinud ettepaneku keelata lõhepüük meres nii võrgu kui mõrraga 15. oktoobrist 15. novembrini, et kaitsta kudema suunduvat lõhi ja meriforelli. Mida Teie harrastusvõrgutajana sellest ettepanekust arvate?
Ma arvan, et abinõuna võib see olla täiesti efektiivne. Peab uurima, mis sellest siis muutub. Ma ei suhtu sellesse negatiivselt.

Kas harrastusliku võrgupüügi osa on mõttekas vähendada? Mida Teie kui harrastusvõrgupüüdja arvate igasuguse võrgupüügi keelustamisest siseveekogudel?
Mina olen seisukohal, et tuleb eristada harrastuslik kalapüük randlase eluviisist tulenevast kalapüügist. Minu seisukoht on, et kui me suudaksime selle ära lahterdada, siis need, kes ei ole randlased, on puhtad harrastajad ja harrastajad ei peaks võrguga püüdma.

Viimasel ajal on jõudsalt päevakorrale kerkinud Eesti jõgedel paiknevate tammide küsimus, mis takistavad kalade kuderändeid. Milline on kalamees Tarmo Kõutsi arvamus küsimuses hüdroenergia tootmine vs kalavarud? Kas hüdroenergia on Eestis roheline või „roheline“ energia?
Ma selle poolt, et meil peab olema alternatiivsed energiaallikad. Maailmas on olemas töötavad metoodikad, kuidas kala tammidest läbi juhtida.

Eestis see millegipärast ei toimi?
See on kallis, kuid kalatrepid tuleb tingimata ära teha.

See näitab meie riigi suutmatust, keskkonnavaldkonna suutmatust?
Jah, see on riigi kohustus. Ma ei ütle, et riik peab kalatreppe rahastama, riik peab need töösse panema. See on tammi ehitamise projekti lahutamatu osa.

Laseks Sindi tammi vastu taevast?
(Naerab.) Kas Sindis ei ole võimalik siis kala tammist mööda juhtida?

Kas olete Riigikogus ainus kalamees või on teile ka mõttekaaslasi?
Üllatavalt palju on siin neid kalamehi, kes tunnevad end hingelt harrastuspüüdjatena. Meil on kogunenud teatud mõttekaaslaste ring.

Kas te tohite need nimed avaldada? Üldiselt teatakse, et ka Villu Reiljan on kalamees.
Minu teada näiteks Harri Õunapuu ja Peeter Kreitzberg.


Mida Te Riigikogu liikmena olete juba jõudnud teha või kavatsete teha harrastuskalastuse hüvanguks?
Mida ma olen jõudnud teha? Meil on keskkonnakomisjonis tekkinud diskussioon Kalapüügiseaduse ümber. Järgmisel nädalal (intervjuu on salvestatud 07.03.2008) arutame seaduse parandusettepanekuid, mis võib-olla jõuavad ehk isegi saali.

30000-50000 harrastuskalastajat võiks olla päris arvestatav hulk hääli inimesele, kes lubaks jõulisi samme röövpüügi vastu ja kalavarude parandamist läbi asustamise. Olete Te selle peale mõelnud? Kas Te näete, et selline poliitiline jõud võiks üldse olemas olla, kas harrastuskalastajate eest seista tahaks?
Minu seismine harrastuskalameeste ja randlaste eest on tingitud minu põhimõtetest, mitte sellest, et ma luban midagi ja seepärast saan valimistel mingi arvu hääli. Kaugel sellest! Mulle tundub, et see, mida ma teen, on praegu aktuaalne ja vajalik ja me peame selles valdkonnas kiiresti midagi ära tegema. Ma ei võtaks seda nii, et ma esindan harrastuskalameeste huvisid Riigikogus. Kuid ma püüan lahendada probleeme, mis on tekkinud kalapüügi ja üldse merenduse ümber.