Näiteks võib ju väita, et suvel toob kala loomulikes toonides tume lant, aga seda absoluutse tõena võttes võib selguda, et sõber saab kena kala hoopis neoontoonides landiga. Seega katsetage, proovige...

Talv
Eestis algab jõeforelli püügihooaeg 1. veebruaril, seega jääb ka talv osaliselt võimaliku püügiaja sisse. Seda muidugi eeldusel, et veebruariks pole olnud pii-savalt külma ja jõed on jääkaane alt vabad. Nendel külmadel kuudel näeb püük aga traditsioonilisest (suvisest) püügist hoopis teistmoodi välja – erinevad on nii kalakohad, püügi iseloom kui ka landid.

Enne talvise vobleritega püügi juurde asumist mõne sõnaga jõgedest ja kalakohtadest. Talvine forellipüük eeldab enamasti eelteadmisi vastava jõe kohta. On jõgesid, kus talvine püük on võrdlemisi edutu ning on ka kohti, kus just talvel on parim võtt. Laias laastus on loogika selline, et kala liigub külmemaks perioodiks sügavamasse lõiku, suuremasse jõkke, seega leiab teda tihti piirkondadest, kus suvel on vesi forelli jaoks liiga soe. Samuti tasub talvel pigem eelistada forellijõgede sügavamaid ja rohkema veega alamjookse.

Selle põhimõtte keerab tihti pea peale suurvesi, mille tulemusel tõuseb veetase jões, luues nii uusi kalakohti, ja liigutab rohkem sööki ringi, muutes kala aktiivsemaks. Seega tuleks tavalise veetaseme puhul otsida sügavamaid lõike, kõrgema veetaseme puhul aga ei ole see ilmtingimata vajalik. Tavalise, eriti aga madala veeseisu puhul on kala enamasti koondunud teatud lõiku või kindlatesse aukudesse. See ei tähenda, et mujal kala pole, küll aga seda, et nendest kohtadest on forelli palju tõenäolisem saada. Produktiivseks võivad (eriti väga külmade ilmade puhul) osutuda allikakohad.

Viimase asjana mainiksin ära, et õigele võtule pihta saamiseks tuleb jälgida ilma ja veeseisu ka enne reaalselt püüdma hakkamist. Kui vesi on jões järsult tõusnud või on temperatuur märgatavalt langenud, võib see esimese paari päeva jooksul võtule väga negatiivselt mõjuda.

Nüüd aga täpsemalt talvisest püügist vobleritega, esmalt normaalse ja siis kõrge veeseisu puhul.

Reeglina on talvel veetase üsna madal. Kuna maapind on enamjaolt jääs, siis ei voola jõkke nii palju vett ja jõgi toitub suures osas allikatest. Seetõttu on vesi väga selge ning seda tuleb püügil (liikumisest ja varjumisest ma siinkohal enam rääkima ei hakka) ja landivalikul arvestada. Kuna vesi on selge ja kalal igati hea nähtavus, peaksid voblerid olema võimalikult loomulikku tooni. Kuid ka siin on erinevaid seisukohti: mõned püüavad võimalikult tumedate ja mattide lantidega, teised aga vastupidi, heledatega. Minu kogemused on näidanud, et kala toob nii mustjashall kui hõbedane-erksinine-roosa toon (nn vikerforelli toon on talvel üks edukamaid värvivalikuid). Enamjaolt võiks lant olla talvel kas võimalikult tume ja loomulik või siis lihtsalt külmades värvides.

Kõrge veeseisu puhul on oluline, et lant oleks kalale nähtav. Julgemalt tasub kasutada erksamaid värve, kas siis üleni neoontoonides või vaid neoonkõhuga. Lii-ga tume vobler võib kõrge veega kalale märkamatuks jääda.