ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 47 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
EG Tackle Trade kevaduudised

» ÄRITEKST
Olympus µ 1030SW
Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Jõeforell, meie vete kaunitar
Rein Järvekülg

» ALTERNATIIV
Kui jääd ei ole...
Valmar Schotter,Sven-Erik Tomson, Raimo Kummer, Hanno Kask

» EETIKA
Kalapüügieetikast
Lauri Peil

» KOGEMUS
Jõeforellipüügist vabinalantidega
Rauno Klemm

» Vobleri fenomen
Hans Soll
» Kalastusaristokraat
Hans Soll

» TERVIS
Selg – meie tegude sammas
Leho Rips

» PERSOON
Tarmo Kõuts, Riigikogu esikalamees
Raimo Kummer

» VÕISTLUSED
Uljaste Triibu 2008
Allan Jaakus
» Kuldkala 2008
Ralf Mae
» Maardu Ahven 2008
Raimo Kummer
» EMV kirbutamises
Ralf Mae

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Räimepüügist võrkudega
Anneli Einman

» ÄRITEKST
Uudiseid DAM-ilt

» MUREMEELI
Kas lõhilaste kaitsmine on farss?
Kaido Krass

» PAJATUS
Meenutusi latikapüügist Tamulal
Arved Kiisk
» Säina Eldoraado
Toomas Mikkor

» ÄRITEKST
Kuidas ma Jõgisool tuura söömas käisin. Ralf Mae
» Kogu tõde õngenööridest

» KORD ON KORD ON KORD / NÕUKODA
Mobiiliga maksmise võimalusest harrastuslikul kalapüügil
Herki Tuus

» Kalurid, ametnikud ja teadlased pidasid nõu Pärnus
Endrik Tõnsberg
» Loomisel on harrastuspüügi arengukava
Martin Vallimäe

» MAAILM
Hai, ahoi!
Erik Holm
» Lendõngega troopikavetes
Herkki Zupping

» FORTUUNA 2008. aasta tellijate vahel auhinnad loositud

» HAUGIRISTSÕNA
Kaido Krass

 
MEIE VETE PÜÜGIKALU
Jõeforell, meie vete kaunitar
Rein Järvekülg
Tunnused ja taksonoomia
Kui rääkida sellest, kuidas jõeforelli ära tunda, muigab enamik kalastajaid ilmselt sarkastiliselt ja mõtleb – no küll nüüd kukub targutama, kes siis jõeforelli ära ei tunne? Aga kas ikka alati tunnemegi?

Alustada võiks igihaljastest küsimustest, mille üle enamik kalastajaid ja kalahuvilisi vähemalt kord elus tõsisemalt juurelnud on: kes on jõeforell, kes meriforell, kes forell ja kuidas neil vahet teha.

Kui jätta kõrvale kalakasvatustes kasvatatavad vikerforellid, kuldforellid jm eksootilised forellitõud, keda juba praegu meie kalakasvatustes üha sagedamini näha võib, siis looduses elab Eestis ainult üks liik – forell. Sellel liigil on kaks ökoloogilist vormi – jõeforell ja meriforell. Jões elavate väikeste (sama- ja kahesuviste) forellide puhul pole välimuse järgi mitte kuidagi võimalik vahet teha, kas tegu on tulevase jõe- või meriforelliga. Praegu ei oska kuigi kindlalt vahet teha ka geneetikud. Soodumus selleks, kas antud isendist saab meri- või jõeforell, on geneetiliselt küll määratud, ent oluline osa on ka keskkonnateguritel. Igal juhul teeb osa kaheaastaseks saanud forellidest läbi füsioloogilised muutused, muutub hõbedaseks, laskub merre ja muutub meriforellideks, teine osa aga jääb jõkke jõeforellidena elama. Kui jõel ühendus merega puudub, siis on kogu forelli järglaskond muidugi jõeforellid, kuigi vahel võib ka sellistes asurkondades näha kahe- või kolmeaastasi teistest tunduvalt hõbedasemaid isendeid.





Kuidas aga teha vahet suurte meri- ja jõeforellide vahel? Üldjuhul on suured jõeforellid alati värvikamad, neil on lisaks mustadele täppidele keha külgedel alati ka punaseid täppe, suguküps meriforell on enamasti hõbedane või tumepruuni-halli varjundiga hõbedane (sageli isased). Punaseid täppe neil keha külgedel pole. Ja muidugi on meriforell tavaliselt suurem kui jõeforell.

Teoreetiliselt oleks asi justkui lihtne, kuid praktikas tuleb ette olukordi, kus päris hästi ei oskagi välimuse järgi öelda, kas tegu on suure jõe- või meriforelliga. Vahel aitab soomuste vaatamine. Sealt on näha forelli elulugu – vanus, kasvukiirus, kas ja kuna ta eelnevalt juba siginud on. Igal juhul tuleb aga leppida tõsiasjaga, et ka suurte forellide puhul pole alati päris kindlalt võimalik vahet teha, kas tegu on jõe- või meriforelliga. Seda enam, et mõned forellidest elavad tõenäoliselt vaheldumisi periooditi nii jões kui meres.
Kas probleemiks võib olla ka lõhe ja jõeforelli eristamine? Lühike vastus on – enamasti mitte, aga vahel siiski. Suure täiskasvanud lõhe ja jõeforelli vahel on peaaegu alati lihtne vahet teha ja siin ei eksi enamasti ka see, kes kaladest suurt midagi ei tea. (NB! Sama ei kehti muidugi suurte lõhede ja meriforellide puhul!) Kuid mitmetes meie lõhejõgedes elavad kärestikel kõrvuti lõhe ja forelli noorjärgud ning nende eristamine ei pruugi vähese kogemuse korral alati nii lihtne ollagi. Praktika näitab, et kui kord elus on kõrvuti nähtud nii lõhe kui forelli tähnikuid (jões elavad sama- ja kahesuvised isendid) ja keegi on ära näidanud, kumb on kumb, siis tavaliselt enam ei eksita.

Lühidalt on erinevused järgmised: lõhe noorjärgud on oliivroheka varjundiga, neil on külgedel rida hallikastumedaid suuremaid laike („sõrmejäljed“), punased täpid külgedel puuduvad, rinnauimed on suuremad, laiemad ja ta hoiab neid rohkem laiali, saba sisselõige on suurem ja sabavars peenem. Forelli noorjärgud on kas tume- või helehallid, vahel ka hõbedased, aga reeglina mitte oliivrohekad, „sõrmejäljed“ külgedel puuduvad või on segased, külgedel on alati mõned punased täpid, rinnauimed on kitsamad ja väiksemad, sabavars laiem, saba sisselõige väiksem ja lõpuks kõige selgem ja lihtsam tunnus – peaaegu alati on rasvauime tipp punane. Kõik oleks justkui väga selge, kuid kui kogemusi pole ja käes on ainult üks noorjärk, siis polegi kuigi lihtne öelda, kumb ta on.

Lisaks sellele tuleb iga saja noorjärgu kohta ette mõni, mille puhul ei ole ka asjatundjal täit selgust, kumb ta nüüd on. Siis võib olla ka nii, et tegemist ongi hübriidiga. Hübriidide olemasolu meie jõgedes on näidanud ka lõhe ja forelli noorjärkude geneetilised uuringud (T. Paaver, R. Gross). Mõnevõrra raskendab lõhe ja forelli noorjärkude eristamist ka see, et suur osa meie jõgedes olevatest lõhe noorjärkudest on kasvanduslõhed, kes sageli erinevad forellist vähem kui looduslikud lõhed.

Levik
Kui palju on Eestis jõgesid, kus jõeforell elab? Ühest vastust siin anda pole võimalik, sama raske oleks ilmselt vastata küsimusele, mitu metsa on Eestis.

Kui üritada jõeforelli levikut Eestis siiski kirjeldada, võib kokku arvestada kuni 200 vooluveekoguga. Suhteliselt laialt on jõeforell levinud Soome lahe vesikonnas: Kunda ja Selja jõestiku jõgedes-ojades, Valgejões, Loobu jões, Pudisoo jõestikus, Jägala jõestiku kesk- ja ülemjooksu piirkonnas, Pirita jõe alam- ja keskjooksu piirkonnas, Vääna jões, Vasalemma jões, Vihterpalu jõe lisaojades; Väinamere vesikonnas: Pärnu jõestiku ülemjooksu piirkonnas (Pärnu, Esna, Vodja, Prandi jõgi), Saarjões, Rannametsa jões, Timmkanalis, Lemme jões, Mustjõe jõestiku jõgedes (Pärlijõgi, Vaidava, Peetri jõgi), Peipsi-Võrtsjärve vesikonnas: Piusa jõe keskjooksu piirkonnas (sh lisaojad); Võhandu jõe ülemjooksul, Elva jõe keskjooksu piirkonnas (sh Illi ja Laguja oja), Porijõe keskjooksu piirkonnas (sh Peeda jõgi ja Idaoja), Ahja jõe kesk- ja ülemjooksu piirkonnas (sh Leevi, Hilba jõgi, Piigaste oja), Põltsamaa jõe kesk- ja ülemjooksu piirkonnas (sh Nõmme, Preedi, Oostriku jõgi, Võlingi oja), Onga jões ja Avijões.

Ühtki suuremat jõestikku, kus jõeforell täielikult puuduks, tänapäeval Eestis enam pole. Varem oli üheks selliseks Kasari jõestik, kuid 1990. aastatel asustati jõeforell Vigala jõe keskjooksule suubuvasse Ahtama ojja, kust see kala on praeguseks ilmselt edasi levinud ka mujale.

Jõeforelli algupärast levilat on praegu väga raske määratleda. Merega ühenduses olevatesse jõgedesse on forell sattunud ammustel aegadel mere kaudu ning kõigis jõgedes-ojades, kus meriforell sigimas käib ja kus tingimused forelli püsivaks eluks sobivad on, esineb alati ka jõeforell. Merega mitte ühenduses olevatesse jõgedesse on aga inimene forelli asustanud juba mitmesaja aasta jooksul. Nii ei saagi päris kindel olla, kas mõnes Võru- või Viljandimaa väikeses ojas isoleeritult elav jõeforelliasurkond on seal olnud juba aastatuhandeid või on ta 150 aastat tagasi kohaliku mõisniku poolt sinna sisse toodud.

Eeltoodud pika jõgede loetelu juures ei unustada üht olulist asja. See, et jõeforell mitmetes jõgedes ulatuslikul alal levinud on, ei tähenda üldsegi mitte seda, et ta kõigis neis jõgedes ka arvukalt esineb ja ta seisund hea on. Enamikus jõgedes puudub ühtne ulatusliku asualaga forelliasurkond. Selle asemel on tavaliselt rida väikesearvulisi üksteisest isoleeritud asurkondi, millest paljude säilimine on otseselt ohus.


Järgneb: Kalastaja 47