ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 46 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» VARIA

» ÄRITEKST
Olympus SP-560UZ
Ralf Mae

» MEIE VETE KALU
Atlandi tuur
Leili Järv

» VETEVALD
Õhukehuul-hallkefaal
Heli Shpilev, Henn Ojaveer

» PÜÜGIVIIS
Sikuti+kirptirk=roikku
Alvar Heiste

» SPINNINGUKOOL
Õngenööridest, II osa.
Vladislav Korzhets

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Siiapüügist võrkudega
Anneli Einman

» LENDÕNG
Lendõnge võlu ehk jutustus lendõngeusku pöördumisest. Raimo Kummer

» PAJAS JA PANNIL
Siiakotletid. Hanno Kask

» ÜHE KALA LUGU
Neil valgusest nappivatel päevadel. Martin Vallimäe

» PÜÜGIPAIK
Kuremaa järv. Ene Ilves

» EELINFO
Eesti meistrivõistlused jääaluses kalapüügis

» MAAILM
Rödingfiske Svenssonite juures.
Randel Kreitsberg

» KODULUGU
Mälestusi Hanikatsi laiult
Manivald Kuik

» SALMO KALAMEHEJUTT
Ühe suvepäeva järelmõtisklus
Virve Krass

» VÕISTUKALASTUS
Saaremaa vs Lost Continent
Aivar Sõrm
» Ubajärve Sügis 2007
Pääro Metsand

» MUREMEELI
Rein Truumetsa artikli saateks. Ralf Mae
» Tule taevas appi!
Rein Truumets

» EKSL esitab lõhilaste kaitseks Kalapüügieeskirja muudatusettepaneku
Raimo Kummer
» Juhtum Väikesel Saarjärvel
Pääro Metsand

» NÕUKODA
Kalapüügieeskirja muutmise koosolek
Endrik Tõnsberg
» Euroopa harrastuskalastajad Londonis
Endrik Tõnsberg
» ERL lõhilaste arutlusseminar
Endrik Tõnsberg

» PAJATUS
Palojärvel haugi püüdmas
August Karvane
» Kui sügisel on ilm ilus...
Hanno Kask
» Esimene jää Eldoraados
Sven-Erik Tomson

» MAAILM
Nagu võrdne võrdsega
Andres Ronk

» Korallrifi argipäev
Toomas Mikkor
» Matkaautoga kalaretkel
Sven Kilusk

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Ervin Pihu

» ENNUSTUSRISTSÕNA
Kaido Krass

 
MAAILM
Nagu võrdne võrdsega
Andres Ronk
Olime abikaasaga veetmas oma imelist puhkust Paradiisisaartel Mauritiusel, mis asub Lõuna-Aafrikast idas, India ookeanis. Enne puhkusele minekut oli kindel soov, et kui juba nii kaugele minna, peab seal ka kalale saama.

Lennujaamast hotelli sõites mainisin taksojuhile, et tahaks püüda suurt kala ja et senine rekord jääb 5 kg ümber. Kui veel lisasin, et olen kalal käinud sellest ajast peale, kui hakkas minu teadlik elu, siis taksojuht ainult muigas niisuguse rekordkaalu peale.

Hotelli jõudes imetlesin kalapüügipaate, mis seisid rannast mõnekümne meetri kaugusel. Aluseid oli erinevaid, pikkusega 7-13 meetrit. Tähelepanu köitsid esmalt ikka need kõige suuremad, millel oli kaks tekki ja ahtri keskosas keeratav tool suurema kala väsitamiseks. Hinda uurides selgus, et see lõbu ei ole mitte just kõige odavam, aga kuna plaan kalale minna oli kindel, siis tegime broneeringu ära. Paadi broneerimisega seoses on huvitav märkida, et broneerija maksab terve paadi eest ja see, kui palju sinna inimesi peale tuleb, on tema enda otsustada. Meie broneeritud paat oli 13 meetri pikkune ja oleks vabalt mahutanud ka kümneliikmelise seltskonna, kuna aga meil polnud paati kellegagi jagada, läksime abikaasaga kahekesi.





Saabus kalastushommik. Nagu kokku lepitud, olime kell 7 sadamas paadisilla juures. Võrreldes eelnevate päikeseliste päevadega oli ilm muutunud – tõusnud oli tuul ja tibutas vihma. Kaldast ca 300 meetri kaugusel asuvalt rifilt, kus olenemata tuulest murdus kogu aeg ca 3 meetri kõrgune laine, välja sõites saime tunda ka tõsisemat ookeani. Tuul oli suhteliselt tugev, kaugemal umbes 15 m/s ja lainete kõrgus ulatus 3,5 meetrini. Kuid laine oli selline rahulik ja murdlainetust polnud. Tagantjärgi mõeldes oleks saanud väiksema paadi küll odavamalt, kuid sellega olnuks seal suurte lainete vahel navigeerimine suhteliselt kahtlane.

Kohe, kui rifi ületanud olime, tegime Big Game Fishing’uga algust ja lasime landid (mis tegelikult olid silikoonist karvased kalmaari meenutavad peibutised) paadile järgi. Trolling toimus seitsme spinninguga korraga. Varustus, millega püüti, oli omamoodi vaatamisväärsus – spinningurull oli sama suur kui pool ämbrit ja ridva peenem ots sama jäme kui väike näpp. Rullile oli keritud tamiil, mille jämedus võis silma järgi olla 1 mm või isegi rohkem. Landi vedamise kaugus paadist oli 20-40 m ja landid ujusid pinnal, paisates vett üles, nagu veetaks järgi nööri otsa seotud puutükki.

Pärast umbes 1,5-tunnist vedamist nägid meeskonnaliikmed eemal ookeani kohal linnuparve ning kohe suunduti selle poole. Vee kohal tiirutavatest lindudest läbi sõites hakkas kohe ka üks spinningutest plärisema ning esimeseks kalaks oli 1,5-2 kg kaalunud tuun. Pärast paadi ringi keeramist ja uuesti sellest kohast läbi sõitmist õnnestus saada veel üks tuunikala. Kuna pärast seda istusid linnud rahulikult vee peal ja paadijuht teadis rääkida, et siis läheb kala sügavale, tuli otsida uut kohta; nii liikusime edasi. Kajalood näitas sügavust 40 meetrist kuni kilomeetrini ja pealegi.

Järgmise linnuparve avastamisel paadiga sinna sisse sõites olid võtud kolmel spinningul korraga. Ühel kalal õnnestus otsast lahti rabeleda, kätte saime aga kaks samasugust tuuni nagu varem. Pärast mõningast sõitmist ja kokku viie tuuni paati tõstmist saabus tükiks ajaks vaikus, mida sai koos kapteni abilisega sisustatud kohaliku suhkruroost tehtud rummi degusteerimisega.

Olles juba suhteliselt rifi lähedal ja vööriga kodusadama suunas, hakkas järsku üks spinninguketas kärisema ja seda juba tunduvalt tõsisemalt, kui tuunide püüdmisel. Kohalike paadimeeste näod tõmbusid kohe tõsiseks ja öeldi, et ma kiiresti ahtris asetsevasse pöördtooli istuks. Samal ajal hakkasid nad ise kiiresti teisi ritvu välja kerima ja eest ära panema.





Toolis istudes ja ritva haarates oli tunne, nagu oleks allveelaeva otsa haakinud ning see liikus, kuhu ise tahtis – minu pingutustest teda paadi poole tirida polnud tal alguses sooja ega külma.


Järgneb: Kalastaja 46