ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 46 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» VARIA

» ÄRITEKST
Olympus SP-560UZ
Ralf Mae

» MEIE VETE KALU
Atlandi tuur
Leili Järv

» VETEVALD
Õhukehuul-hallkefaal
Heli Shpilev, Henn Ojaveer

» PÜÜGIVIIS
Sikuti+kirptirk=roikku
Alvar Heiste

» SPINNINGUKOOL
Õngenööridest, II osa.
Vladislav Korzhets

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Siiapüügist võrkudega
Anneli Einman

» LENDÕNG
Lendõnge võlu ehk jutustus lendõngeusku pöördumisest. Raimo Kummer

» PAJAS JA PANNIL
Siiakotletid. Hanno Kask

» ÜHE KALA LUGU
Neil valgusest nappivatel päevadel. Martin Vallimäe

» PÜÜGIPAIK
Kuremaa järv. Ene Ilves

» EELINFO
Eesti meistrivõistlused jääaluses kalapüügis

» MAAILM
Rödingfiske Svenssonite juures.
Randel Kreitsberg

» KODULUGU
Mälestusi Hanikatsi laiult
Manivald Kuik

» SALMO KALAMEHEJUTT
Ühe suvepäeva järelmõtisklus
Virve Krass

» VÕISTUKALASTUS
Saaremaa vs Lost Continent
Aivar Sõrm
» Ubajärve Sügis 2007
Pääro Metsand

» MUREMEELI
Rein Truumetsa artikli saateks. Ralf Mae
» Tule taevas appi!
Rein Truumets

» EKSL esitab lõhilaste kaitseks Kalapüügieeskirja muudatusettepaneku
Raimo Kummer
» Juhtum Väikesel Saarjärvel
Pääro Metsand

» NÕUKODA
Kalapüügieeskirja muutmise koosolek
Endrik Tõnsberg
» Euroopa harrastuskalastajad Londonis
Endrik Tõnsberg
» ERL lõhilaste arutlusseminar
Endrik Tõnsberg

» PAJATUS
Palojärvel haugi püüdmas
August Karvane
» Kui sügisel on ilm ilus...
Hanno Kask
» Esimene jää Eldoraados
Sven-Erik Tomson

» MAAILM
Nagu võrdne võrdsega
Andres Ronk

» Korallrifi argipäev
Toomas Mikkor
» Matkaautoga kalaretkel
Sven Kilusk

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Ervin Pihu

» ENNUSTUSRISTSÕNA
Kaido Krass

 
Tule taevas appi!
Rein Truumets
Tsiteerides üht meie tipptegijat poliitikas, tahaks lahkamislauale asetada ühe tõsise ja valusa probleemi. Harrastuskalameeste meelest oleks vaikimine lausa kuritegu.

Enamus inimkonnast teab, et kui eksisteerib mingi väärtus, siis tuleks seda vastavalt ka kaitsta. Suured väärtused nõuavad rohkem tähelepanu ja investee-ringuid, väiksemad vähem. Kalanduses aga on pikka aega olnud olukord risti vastupidine – väike veel midagi saab, suur seevastu pea üldsegi mitte.

Kes või mis on „suur“ ja „väike“? Minu arvates on „väike“ näiteks haug, kes on esindatud pea igas jões, järves ning ojas, merest rääkimata. Selle liigi kaitseks kudeajal on välja töötatud ajalised piirangud kõikidel veekogudel, sh ka meres. Oma ajaline keeluaeg on ka lestal, jõeforellil, kohal jt.

„Suurteks“ kvalifitseeruvad minu silmis näiteks meriforell ja lõhe; neil liikidel aga puudub kudeajal meres igasugune ajaline püügipiirang! Jah, on piiratud püügialad jõgede suudmete läheduses, kuid see on ka kõik. Nonsenss, ütleks selle peale iga vähegi mõistust omav kalamees. Kuidas selline olukord üldse tekkida on saanud?

Haugipuudust meie veekogudel täheldatud ei ole. Mõnedes väiksemates järvedes on asi isegi niikaugel, et suures osas ainult haugid ongi järel, kuna teised liigid on selle kala poolt ära söödud. Punase kalaga on meres aga lood nii, et mida aasta edasi, seda kehvemaks asi läheb. Ja pole ka ime – konkreetse näite põhjal püüdis 2007. aasta sügisel üks ametikalur ligi 500 valdavalt kudema minevat kala! Või teine näide – ühel oktoobrihommikul võeti ühe Lääne-Virumaa ametikaluri oskuslikult pandud võrkudest välja 101 marjakala! (Isaseid ilmselt ei lugenud keegi.) Ja vaevalt see arv võrgupäevikutes kajastub. Neile, kes kahtlevad, et ma võtan need arvud laest või toon kotiga keldrist, võin kinnitada, et need numbrid on konkreetsed näited elust.

Normaalne inimene saab aru, et tasakaal on ikka päris paigast ära. Ja just selle liigi kahjuks, mida Euroopa Liit peab enam kaitset vajavaks ja kuhu suunatakse meeletuid ressursse, et liik säiliks. Meil on kahjuks – nagu ikka – kõik risti vastupidi. Räägitakse küll palju (olen ka ise neil nõupidamistel osalenud), aga tegusid – tulemust – pole näha kusagil. See, et kala üritatakse kaitsta jões, ei ole argument, millega vehkides lubatakse ohjeldamatut kudekalade väljapüüki meres. Mõelge ise, kust saab kala jõkke? Ei tule ta ju maad mööda ega lenda teatavasti ka õhus...

Aeg on kalapüügiseadust kardinaalselt muuta, et piirata kudema tuleva kala väljapüüki võrkudega juba meres, ja seda nii ameti- kui harrastusvõrgumeeste seas. Tore on ju koguda raha võrgu, mõrra jm püüniste püügiõiguse eest, kuid tuleb arvestada ka sellega, et varsti ei pruugi laekuda enam sentigi, sest püüda pole midagi. Ja ei tuleks pingutada spinningu- ja lendõngemehi – see püük ei ole hävituslik. Enamus harrastajatest saab terve sügise jooksul merest 1-3 kala, kui sedagi, ja reeglina valdavalt hõbedasi, st neid, kes sel aastal niikuinii kudema ei lähe. Kudekala pole sügisel meres eriti huvitatud toitumisest, mistõttu harrastuslike vahenditega püüki peaks riik igati toetama – terve inimene on riigile kasulik.

Ma saan aru, et sügisese võrgupüügi kallale minek on terve rea ametikalurite leiva kallale minek, seetõttu on tegemist nende silmis ebapopulaarse otsusega, mis sünnitab palju paksu verd. Kalurite Liit on arvestatav organisatsioon, ning ametnikud ei taha kellegagi sõdida. Kes tahaks? Kindlasti on ka otsustajatel sugulasi ja tuttavaid, kes peavad kutselise kaluri ametit. Kuidas siis ikkagi toimida? Vastus on – toimida tuleb õigesti! Mina võin ainult öelda, kuidas on valesti. Praegu on valesti.

Olen kuulnud jutte, et sügisest võrgupüüki ei ole võimalik kinni panna, kuna siis jäävad kalurite lapsed nälga. Väidan, et praeguse püügikorralduse juures jäävad varsti nälga ka kalurid ise (naisest ja lastest rääkimata) ja peavad minema Tallinna trollijuhi kursustele. Mõistlikult toimetades aga jätkuks merel tegemist veel tükiks ajaks, kui just mingit hirmsat reostust juurde ei tule.
Minu mitmed tuttavad on nn harrastusvõrgumehed. Naljakas väljend – harrastusvõrgumees. Kuidas kõlaks näiteks sõnapaar „harrastuslik pangaröövel“ – et iga päev justkui pangas ei käi, vaid nö hobikorras ja vahel harva. Kas kiita heaks ja legaliseerida? Inimesel ju ma hobi. Ka võrgupüük võib olla hobi paljudele, kes omavad suvekodusid (või ka alalist elamist) mere ääres ja tahavad oma „maja alt“ püüda värsket lesta või ahvenat. See on igati arusaadav ja okei. Praktikas on aga praegu nii, et suvel ei tegele võrgupüügiga pea keegi, sügisel on aga terve põhjaranniku ulatuses nii palju võrke meres, et isegi pardil pole kuhugi maanduda. Kõiki huvitab ainult punane kala ja ka siig (ka siial pole kudeajal meres piirangut – seegi vääriskala on kahe silma vahele jäänud).

Minu tuttavad võrgumehed – nii harrastus- kui ka kutselised – on arusaamisel, et merel tuleb lasta puhata ning kalal kudema minna (ja ära kudeda). Seepärast on minu ettepanek järgmine: keelata igasugune mõrra- ja võrgupüük meres 15. septembrist kuni 15. novembrini kõigile, nii ametikaluritele kui harrastajatele. See oleks ideaalvariant ja sugukala saaks segamatult jõkke kudema minna. Ent arvata on, et see läbi ei lähe – kaheks kuuks ametikalureid leivata jätta ei saa. Seetõttu oleks abiks ka püügi keelamine 15. oktoobrist kuni 15. novembrini. Novembri keskpaigaks peaks suur osa kaladest juba jõgedes olema. Kuna aga aastad ei ole vennad, võiks see lühem keeluaeg olla nihutatav vastavalt konkreetse aasta veeseisule. Lestapüüdjad oktoobris enam suurt võrgul ei käi ja kes tahab hirmsasti sügisel võrku lasta, saab seda teha enne- ja pärast keeluaega.

Probleem on tõsine. Ega praegu ju kalureid otseselt süüdistada saagi, et nad võrkudega kudema tulevad kalad juba enne jõkke jõudmist meres välja püüavad – seadus niisugust püüki lubab ja nii sellega tegeletakse. Kui üks või kaks meest ka ei püüaks, püüavad teised ikkagi ja tulemus ei muutu.

Selge on see, et praegusel kombel edasi minna oleks rumaluse tipp. Piltlikult öeldes on meie võrgumees olukorra jätkudes kui idioodist talupoeg, kes viib tapamajja oma ainsa piimaandja lehma. Aga just seda praegu massiliselt tehakse. Pool maailma ahmiks õhku, kui kuuleks, mis meil toimub. Aga meil toimub...