ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 46 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» VARIA

» ÄRITEKST
Olympus SP-560UZ
Ralf Mae

» MEIE VETE KALU
Atlandi tuur
Leili Järv

» VETEVALD
Õhukehuul-hallkefaal
Heli Shpilev, Henn Ojaveer

» PÜÜGIVIIS
Sikuti+kirptirk=roikku
Alvar Heiste

» SPINNINGUKOOL
Õngenööridest, II osa.
Vladislav Korzhets

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Siiapüügist võrkudega
Anneli Einman

» LENDÕNG
Lendõnge võlu ehk jutustus lendõngeusku pöördumisest. Raimo Kummer

» PAJAS JA PANNIL
Siiakotletid. Hanno Kask

» ÜHE KALA LUGU
Neil valgusest nappivatel päevadel. Martin Vallimäe

» PÜÜGIPAIK
Kuremaa järv. Ene Ilves

» EELINFO
Eesti meistrivõistlused jääaluses kalapüügis

» MAAILM
Rödingfiske Svenssonite juures.
Randel Kreitsberg

» KODULUGU
Mälestusi Hanikatsi laiult
Manivald Kuik

» SALMO KALAMEHEJUTT
Ühe suvepäeva järelmõtisklus
Virve Krass

» VÕISTUKALASTUS
Saaremaa vs Lost Continent
Aivar Sõrm
» Ubajärve Sügis 2007
Pääro Metsand

» MUREMEELI
Rein Truumetsa artikli saateks. Ralf Mae
» Tule taevas appi!
Rein Truumets

» EKSL esitab lõhilaste kaitseks Kalapüügieeskirja muudatusettepaneku
Raimo Kummer
» Juhtum Väikesel Saarjärvel
Pääro Metsand

» NÕUKODA
Kalapüügieeskirja muutmise koosolek
Endrik Tõnsberg
» Euroopa harrastuskalastajad Londonis
Endrik Tõnsberg
» ERL lõhilaste arutlusseminar
Endrik Tõnsberg

» PAJATUS
Palojärvel haugi püüdmas
August Karvane
» Kui sügisel on ilm ilus...
Hanno Kask
» Esimene jää Eldoraados
Sven-Erik Tomson

» MAAILM
Nagu võrdne võrdsega
Andres Ronk

» Korallrifi argipäev
Toomas Mikkor
» Matkaautoga kalaretkel
Sven Kilusk

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Ervin Pihu

» ENNUSTUSRISTSÕNA
Kaido Krass

 
MEIE VETE KALU
Atlandi tuur
Leili Järv

Atlandi tuur, üks hääbuv loodusmälestis

Atlandi tuur (Acipenser sturio L.), aga ka läänetuur või lihtsalt tuur, kannab heale lapsele omaselt veel mitmeid erinevaid nimesid nagu tuurakala, tuurkala, tüdi, sammikala, samb, tüürakala. Inglise keeles sturgeon, teadusliku nimetusena ka common sturgeon; saksa keeles Stör; rootsi keeles stör; soome keeles sampi; vene keeles baltiiskii osetr; läti keeles store.






Pilk peeglisse

Tuur kuulub lõugsuusete ülemklassi kiiruimsete klassi tuuraliste seltsi tuurlaste sugukonda, kus ta koos veel nelja liigi, sterleti (A. ruthenus L.), siberi sterleti (A. r. ruthenus Brandt), siberi tuura (A. baeri baeri Brandt) ja vene tuuraga (A. güldenstädti güldenstädti Brandt) moodustab perekonna tuur – Acipenser.

Tuura pisikestesse, messingkollase vikerkestaga ja õige pisut ovaalsetesse silmadesse vaatab peeglist vastu erakordse välimusega oliivhalli, roheka või määrdunud kollase seljaga iidsete vete valitseja. Tema selja tume toon muutub külgedel sinkjashõbedaseks ning kõhu all lõpuks hallikasvalgeks.

Tavapäraseid kala kehakatteid – soomuseid – tuurade seljast otsida ei tasu. Tuurad on nimelt sedavõrd vanapärased olendid, et 200 miljonit aastat tagasi (Juura ja Kriidi ajastul), mil nad maailmameres välja kujunesid, polnud luiseid soomused evolutsiooniliselt veel tekkida jõudnudki. Nii katavadki tuurade piklikku keret viis rida radiaalmustriga luukilpe, mis muudavad selle näiliselt viietahuliseks. Selja- ja küljekilbiridade vahel leidub hulgaliselt väikseid rombikujulisi luiseid naaste. Just nende viimaste kuju järgi eristataksegi atlandi tuura kõigist teistest, meie vetesse kas sattunud, asustatud või kasvandustest põgenenud tuuralastest – vene- ja siberi tuurast, besterist jt, kellel, tõsi küll, esinevad samuti plaatidevahelised naastud, terakesed või tähekujulised plaadikesed, mis pole aga kunagi rombikujulised. Ka tuurade pead katavad sõmerapinnalised, tihedalt üksteise vastu liibuvad luuplaadikesed. Vanuse/suuruse kasvuga hakkavad tuurade nahka katvad luukilbid lamenduma ja nende paiknemine kehal muutub hõredamaks.

Tuura lamenenud pea tipneb teravalt väljavenitatud ninamikuga – nokisega. Pea alaküljel paikneb nii suure kala kohta lausa karikatuurselt väike ja keha pikiteljega ristiasetsev väljasopistatav suu. Nokise tipu ja suu vahelt leiame kõigil tuurlastel neli poist. Atlandi tuural on nad siledad ega ulatu ei ninamiku tipuni ega suuni. Atlandi tuura alahuule keskel on katkestus. Mida vanemaks tuur saab, seda lühemaks muutub kehaga võrreldes nokis. Kuni kolmekuistel noortel tuuradel esinevad suus hambad, mis oma kujult meenutavad veidi haide hambaid, kuid koosnevad sarnaselt sõõrsuudega (jõe- ja oja-silm) sarvainest. Kõik suguküpsed tuurad on aga hambutud.

Tuura keha lõpeb erihõlmalise sabaga, st sabauime ülemine sagar on alumisest oluliselt pikem. Tähelepanelikule vaatajale hakkab silma veel ka see, et selja-, päraku- ja kõhuuimed paiknevad kaugel keha tagaosas. Atlandi tuura paaritutel uimedel esinevad fulkrumid, mis kujutavad endast ogakiiretaolisi luulisi moodustisi uimede esiservas.


Mõne sõnaga tuurade sisemisest ilust

ehk kõigest sellest, mis tuurades veel eripärast leidub, ent pealt vaadates nähtamatuks jääb. See peidus pool annab lisaks eelpoolnimetatule tunnistust vaid tuuraliste vanapärasusest.

Sisetoese eripärad:
- sisetoeses domineerib kõhrkude;
- selgroolülid puuduvad, kuid nende tulevasi asukohti markeerivad kõhrest moodustunud ülemised ja alumised kaared;
- seljakeelik esineb täies ulatuses;
- vahetult seljakeelikule toetuvad fulkrumite harunenud alumised otsad.
Siseehituse eripärad:
- osadeks eristumata sooles esineb sarnaselt sõõrsuudega seedepinna suurenda-miseks keeritskurd;
- südames leiame sarnaselt sõõrsuudele arteiooskoonuse.


Kus tuura kohata võiks?

Atlandi tuur on kõige laiema levikuga kaasaegne tuurlane. Teda võib kohata Euroopa vetes Vahe- ja Mustast merest kuni Nordkapini ja sealt edasi (tõsi küll, teise alamliigina Acipenser sturio oxyrhynchus) kuni Põhja-Ameerika idarannikuni välja.

Tuur on siirdekala, kes veedab põhilise aja oma elust meredes, kus ta elab oma erakuelu põhjalähedastes veekihtides. Ja siin on tal üsna ükskõik, kas on öö või päev – tema toimetab oma tuuratoimetamisi ikka ühtmoodi edukalt. Kui aga jõuab kätte aeg järglaste soetamiseks, sunnib instinkt tuurasid üles otsima magedat vooluvett. Kasutades ära kevadise suurveega paisuvaid sissepääsuvõimalusi, liiguvad suguküpsed tuurad jõgedesse juba aprillis. Siin otsivad nad üles hauakohad, kus turgutuvad enne kudemist ligi kolm kuud. Eestis oli peamiseks tuura kudejõeks Narva jõgi, kuid tuurade kogunemist on täheldatud ka Pärnu- ja Kasari jõgede sissevoolude läheduses.

Vaatamata oma laialdasele levilale on atlandi tuur tänaseks üliharuldaseks muutunud. Tuurapüügi hiilgeajad jäävad kaugesse minevikku, nn kuldsesse Rootsi ae-ga (seega siis 17. sajandisse), kus Narva linn kõik oma maksud Rootsi kuninga ees üksnes tuurakalaga tasuda suutis.

Praegusel ajal hinnatakse, et atlandi tuura on maailmameres järel umbes tuhatkond isendit, neist Euroopaga külgnevates meredes (sh Läänemeri) vaid 400 isendi ringis. Et olukorra tõsidusest täit pilti saada, siis on meie tuuraga võrreldavalt nukras seisus (kuid maailmas hoopis laiemat teadvustatud) hiidpandad. Teadlased on jõudnud seisukohale, et tuur sureb lõplikult välja, sest maailmameres ringi hulkuva mõnesaja atlandi tuura puhul on eri soost isendite omavahelise kohtumise tõenäosus ühisel kudealal muutunud kaduvväikeseks. Nii võibki juhtuda, et Eesti Maaülikooli professori Tiit Paaveri kurb tõdemus osutub õigeks ja 1996. aastal Muhus Võrkkaia kalurite räimemõrda sattunud tuur Maria jääbki maailmas viimaseks Läänemerest püütud atlandi tuuraks.


Järgneb: Kalastaja 46