ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 45 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KOGEMUS
Üks lahe kogemus ühe laheda riistaga. Vambola Moor

» ÄRITEKST
Rörviki puhkeküla Ahvenamaal
» Olympus FE-290. Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Turb. Leili Järv

» KOGEMUS
Pika ridvaga sikutipüük. Ralf Mae, Alvar Heiste

» SPINNINGUKOOL
Õngenööridest, I osa. Vladislav Korzhets

» KOGEMUS
Kombinesoon – talikalastaja parim sõber. Valmar Schotter

» ÄRITEKST
Salmo forellipüügivarustusest. Rauno Klemm

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Lõhe- ja meriforellipüügist võrkudega. Anneli Einman

» KALAVARUD
Vodja jõe tööd jätkusid.
Kaido Krass

» PAJATUS
Raske vaeva kalad. Ralf Mae
» Ühe kalalkäigu võlu ja valu. Kaido Krass

» VAATENURK
Lase loodusel end üllatada. Andrus Norak

» PAJAS JA PANNIL
„Kogemata“ vimmaretsept.
Hanno Kask

» MAAILM
Suvine kalaretk Rootsi. Aldo Ollik

» IN MEMORIAM
Enno Kobakene
Juhan Saar

» ÜHISTEGEVUS
EKSL tegevusest.
Endrik Tõnsberg

» JUUNIOR
Kalastaja lastelaager toimus Hiiumaal. Liisa Kask
» Lõuna-Eestis tegutseb laste kalastusring. Lea Saar

» KORD ON KORD ON KORD
Lõhe- ja meriforellipüügi korraldusest jõgedel. Herki Tuus

» KODULUGU
Eesti Kalaõngitsejate Seltsi tegevusest. Viljar Meister

» VÕISTUKALASTUS
Ahvenapäevad Ermistul.
Aare Karolin
» EMV allveepüügis.
Endrik Tõnsberg
» EMV spinningupüügis, Pühajärve Spinning. Ralf Mae
» EMV õngitsemises. Ralf Mae
» Narva Lõhe 2007. Ralf Mae
» Võistlustest lühidalt

» MAAILM
„Vastik mees!“ Urmas Lõiv

» Unistuste kalaretk – nagu ka Ameerika. Allan Jaakus
» Sööstlant Skandinaavia moodi. Aleksei Antipchik
» Shoti vähitraalil. Toomas Mikkor

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Ervin Pihu

» PÜÜNISERISTSÕNA
Kaido Krass
 
MAAILM
„Vastik mees!“ Urmas Lõiv
Oli öö ja väljas oli valge. Päike oli kadunud küll mäenuki taha, kuid see ei muutnud Põhja-Norra polaarpäeva oluliselt pimedamaks. Äsja lõppenud vihm oli maha jätnud märja rohu ja hallid pilved. Esimest korda kolme päeva jooksul ei pidanud sinise taevaga tõtt vahtima. Ausalt öeldes oli see ka ainus asi, mis sundis mind laagripaigas õllejoomist lõpetama ja teed jõe äärde jalge alla võtma.





Suundusime Lauriga kohiseva jõe suunas ning esimesele pool’ile jõudes tegime söödad märjaks. Asi käis nagu ühes tõelises lõhepüügis ikka – heide heite järel möödus aeg, ilma et midagi oleks juhtunud. Ehkki kogu aeg olid närvid pingul, valmis suurt kala haakima, ei erinenud ka see päev teistest – võttu ei toimunud.
Pärast pingelist „tööd” otsustasime vahelduseks kaldale ronida ning pisut lõhepüügi eripärade üle filosofeerida. Üldiselt ei tule see püügile kasuks – saades aru, et kuna puudub igasugune loogika, miks lõhe jões sööta võtab, võid ootamatult hakata mõistma, et ka lõhepüügil laiemalt puudub igasugune loogika ning kõige rohkem sarnaneb see Bingo loto mängimisega.

Olles viimaste nüanssideni läbi arutanud, miks lõhe ikkagi kohe võtma peaks hakkama ning suutnud endasse seeläbi uut usku süstida, otsustasime püüki jätkata. Lauri ronis sealsamas vette tagasi ja hakkas piitsutama, mina aga suundusin allavoolu järgmisele pool’ile, kus oli teiste poolt varem mitmeid suuri kalu kätte saadud ja ka minema lastud.

Kui kohale jõudsin, toetasin ridva puu najale, võtsin kivil istet ning lasin silmadel mööda jõge vooluga kaasa liikuda. See oli koht, mida olin möödunud aasta jooksul korduvalt unes näinud. Käreda ja kiire voolu lõpus läks vahutav vesi üle vaiksemaks ja sügavamaks, moodustades umbes 200-meetrise kruusase põhjaga lõigu sügavama voolukanaliga vastaskaldas – ideaalne koht suurte ja väga suurte lõhekalade puhkamiseks oma teekonnal ülesvoolu, kudepesade poole!

Pooletunnise jõe vaatamise jooksul ei õnnestunud mul ühtegi märki kaladest – näiteks mõnd hüpet – silmata. Sellest olenemata tunnetasin ühel hetkel, et just nüüd on õige aeg bingopallid lototroni kukutada ning püügiga alustada.

Otsisin karbist välja Sunray Shadow nimelise putuka, mille olin palunud Lauril endale sõidu ajal spetsiaalselt siduda. Tegu polnud just kõige tüüpilisema lõheputukaga, kuid minu usku sellese suurendas teadmine, et olin esimesel päeval suutnud sellega ühe väikese lõhe kätte saada.

Sidusin putuka otsa ja sammusin pool’i ülemisse otsa, kus vesi veel käre oli. Heitsin nööri välja ja lasin sellel vooluga endapoolsesse kaldasse tagasi kanduda. Ja veelkord; ja veelkord. Nii ma liikusin, tehes iga heite järel sammu allavoolu, et kogu pool läbi „töötada”. Olin umbes 20 minutit asjaga ametis olnud ja esimese kolmandiku lõigust läbi püüdnud, kui äkitselt käis vee peal väiksemat sorti sumakas ning hetk hiljem tundsin, et keegi on minu poolt pakutud sööta haaranud.





Kala esimesed liigutused olid nagu ühel 1,5 kilosel lõhel ikka. Peagi otsustas vastane aga teises otsas poole kerega veest välja hüpata. Kala suurust ma küll tol hetkel kahjuks küll ei näinud, aga see sumakas, millega ta tagasi vette kukkus, meenutas delfinaariumis nähtut. Hinge hakkas närima kuri kahtlus, et esmane hinnang kala suurusele ei olnud ilmselt kõige pädevam... Järgmisel hetkel võeti teises otsas suund allavoolu ja ühe hingetõmbega kadusid rullilt kogu heitenöör ja hea jupp põhjanööri – kokku 70-80 meetrit.





Võib öelda, et olin sel hetkel kergelt hämmingus – niisugust pilti olin varem näinud vaid unenägudes. Pidin endale tunnistama, et otsas on just niisugune vastane, kelle pärast ma viimased viis aastat iga suvi Norras olin käinud!

Järgneb Kalastaja 45