Viimastel aastatel on paljude Eesti kalastajate sügiseseks meelistegevuseks saanud jahtida (ning sageli ka tabada) meie hinnatuimat kala – lõhet. Harrastuskalastajajatel on selleks mitmeid võimalusi, alustades suurema püügivõimsusega harrastuslikust nakkevõrgust kuni traditsioonilise spinningupüügini merel ning jõgedel. Et sügisene lõhepüügihooaeg on kätte jõudnud, sooviks selles kirjutises tutvustada just spinningu ning lendõngega lõhepüügi võimalusi ja korraldust lõhejõgedel.

Õiguslik alus
Kalapüügiseaduse paragrahvi 11 lõike 11 alusel on keskkonnaministril õigus määrata piirkonnad, kus kalavarude kaitse eesmärgil rakendatakse piiranguid kala püüdvate isikute arvu, püügivahendite, püügi aja või püütavate kalade kohta, ja piirkonnad, kus on harrastuspüügil lubatud kasutada nakkevõrku, õngejada, liivi, kuuritsat, vähinatta ja vähimõrda, ning kehtestada kasutada lubatud püügivahendite piirarv. Nendes piirkondades annab harrastuspüügiõiguse kalastuskaart. Lõhe ja meriforelli püük jõgedes käib sinna alla.

Keskkonnaministri 04. detsembri 2006 määrusega nr 68 kehtestatud „Ajutised püügikitsendused, kalapüügiõiguse tasu, kalastuskaartide piirarv ja kalastuskaardi väljaandja määramine harrastuslikul kalapüügil 2007. aastal” võimaldab kalastuskaardi alusel lõhe- ning meriforellipüüki kokku kuuel Soome lahte suubuval jõel, milleks on Narva, Selja, Jägala, Pirita, Vääna ning Valgejõgi. Kõikidesse nendesse jõgedesse on Põlula Kalakasvatuskeskus eelnevate aastate jooksul asustanud lõhilaste noorjärke ning tegemist on nn poollooduslike segapopulatsioonidega looduslikest ning asustatud kaladest ja nende järglastest.

Arvestades, et Eesti lõhe ning meriforelli kudejõgedel käib teadlaste poolt pidev seire, on jõgede valikul lähtutud puhtalt teaduslikust soovitustest. Pidades silmas loodusliku lõhe ohustatust, on algupärase ja unikaalse lõhepopulatsiooniga jõed populatsioonikaitselisest seisukohast lähtudes praegusel hetkel püügivõimalustest välja jäetud ning lõhe- ja meriforellipüük neis jõgedes on kalapüügieeskirjaga keelatud.

Kalastuskaardid lõhe- ja meriforelli püügiks jõgedes
Alates 2007. aastast pole lõhe ning meriforelli püügiks kalastuskaartide piirarve jõgede kaupa kehtestatud. Selline lähenemine võimaldab kalastuskaarte väljastada kõikide maakondade keskkonnateenistustel, mistõttu paranevad nii kalastuskaartide taotlemise kui ka kättesaamise võimalused. Siinkohal tasub rõhutada, et eelpoolmainitud jõgedele saab lõhe ja meriforelli püügiks taotleda kalastuskaarte igast maakonna keskkonnateenistusest kas üheks, kolmeks või kolmekümneks päevaks. Püügiõiguse tasu on 2007. aastal kalastuskaartidel vastavalt 100 (1 päev), 200 (3 päeva) ja 1500 krooni (1 kuu). Kalastuskaart võib taotleja soovi korral kehtida korraga kõigil eelpool nimetatud keskkonnaministri määruses loetletud lõhe- ja meriforellijõgedel.

Kalastuskaartide taotlemiseks on mitmeid võimalusi. Nendest kõige lihtsam on teha avaldus interneti teel läbi kalanduse infosüsteemi. Viite kalanduse infosüsteemile leiab Keskkonnaministeeriumi kalanduse valdkonda puudutavalt leheküljelt. Samas võib minna ka otse kalanduse infosüsteemi leheküljele aadressil http://kala.envir.ee. 2007. aastal rakendunud kalastuskaartide taotlemise võimalust interneti on teel kasutanud kokku juba üle 400 inimese.

Samuti on alles jäänud ka juba varem läbiproovitud kalastuskaartide taotlemise süsteem, kus taotleja läheb ise maakonna keskkonnateenistusse või saadab avaldu-se posti teel.´

Lõhe ja meriforelli püük Eesti jõgedes
Lõhe- ja meriforellipüügi populaarsusest annab tunnistust spinningu ning lendõngega püügiks lõhejõgedele võetavate kalastuskaartide arv. Vaieldamatult on populaarseimaks lõhepüügikohaks kujunenud Narva jõgi, kuhu viimastel aastatel on väljastatud üle 700-800 kalastuskaardi aastas. Ka ametlikust püügistatistikast nähtub, et Narva jõe lõhepüük on olnud viimastel aastatel suurim. Narva jõele järgnevad Jägala ja Selja jõgi.

Kui enamikul jõgedest, kuhu noorjärke asustatakse, tuleb hoolega silm peal hoida, et harrastuslik lõhepüük ei muutuks looduslikku paljunemist piiravaks teguriks, siis Narva jões on ressursi optimaalse kasutamise mõttes mõistlik kõik kudema naasnud lõhed välja püüda. Nimelt puudub alates 1956. aastast, mil rajati Narva hüdroelektrijaam, Narva jões lõhe koelmute puudumise tõttu lõhel sigimise võimalus ja tegemist on kunstlikult ülalpeetava populatsiooniga, et varustada suguproduktidega mõlema riigi kalakasvandusi.