SA Eesti Forell jätkas ülemöödunud aastal alustatud töid forelli elupaikade ja kudemistingimuste parendamiseks Vodja jõel. Läbitud oli järjekordne etapp bürokraatiamasinas ning kinnistute omanikelt lubade saamiseks eramaadel müttamiseks. Ka vee erikasutusloa nõue sai sujuva ja positiivse lõpplahenduse.
Juba kevadel hoolitsesid Heiki ja Enn saemeestena juurdepääsude rajamise eest puid täis kasvanud jõekaldale, neid sai 640 meetrisel lõigul tehtud lõpuks 27 tükki. Tükeldatuid puid aitasid ladustada Tauno, Raul, Ahti, Mikk, Jarko, Andri ja allakirjutanu ning leemekulbiliigutajaks oli nagu ikka Virve. Tehiskoelmu, voolusuunajate ja kaldakindlustuste kohad pandi oma vaimusilmas ja jõe tingimusi arvestades paika koos Taunoga. Hiljem sai asi ka arvutisse ja plaanina paberile.
Põhitööde läbiviijaks oli tellitud firma Hüdroehitus Tartust, kes kivide ja kruusa veoks tellis kallurautosid ja laadureid Maarjamaa eri paikadest ja kelle käsutada oli ka kiire ja võimas Hyundai ekskavaator. Kuna töid oli võimalik teostada ainult tööpäevadel, sai vastavalt oma päevagraafiku eripära tõttu kõigil päevadel käed külge lüüa ainult allakirjutanu, kes üleüldiselt vägesid juhatas ja Väätsal Hyundai kopameest kivide laadimisel ning jõe äärde paigutamisel koordineeris. Ette rutates tuleb nentida, et ekskavaatorijuht Argo oli tõeline äss ja käsitses koppa filigraanselt – tuli vaid ette näidata, millist kivi koormasse kangutada ning kuhu missugune kivi ja kuidas paigutada ning mees tegi nagu täppisteadlane töö lennult ära. Kui kivide vedu lõpuks läbi sai ja Lasputre peakanalist vasakul pool asuval objektil kivid ka jõkke olid paigutatud, liitus kolmandal päeval töötegijatega ka Tauno.
Ent kõik ei kulgenud nagu lepase reega, tegijail juhtub nii mõndagi. Kui avanesid taevaluugid ja hakkas sadama, muutus niigi pehmevõitu maa täiesti tümaks ja mõlemad neljaveolised laadurmasinad jäid sisse. Kui läksime Kamaziga, kivikoorem peal, neid välja tõmbama, kaevasime ka endid sisse ja asi hakkas tunduma juba väikese katastroofina. Ülemus Mati helistas kusagilt välja K-700 ehk Kirovetsi, mis osaliselt aitas, aga lõpuks ikkagi ka ise sisse jäi. Päästeingliks sai aga Argo, kes lõgistas Hyundaiga läbi Lasputre peakraavi ja seejärel masinad kopaga välja tiris. Laaduritest oli abi palju, sest nad vedasid pehmeneva maa tõttu Rakvere – Pärnu maantee äärde jäetud kivid kõik ilusasti mööda objekti laiali.
Veel tuuseldas Argo kopaga pihuks ja põrmuks kaks avastatud kopratammi ja kae imet – järgmisel päeval oli ühe kopratammi kohal vabanenud veevoolu mõjul mudast paljastunud ca 10 meetrit ilusat kruusast jõepõhja.
Neljandal päeval jooksis ekskavaatoril maha üks lint ja mässasime kogu meeskonnaga kolm tundi, et masin töökorda ja töödega lõpuks ühele poole saada.
12-14 tunni pikkused tööpäevad polnud põrmugi väsitavad teades, et taas on antud panus forellipopulatsiooni hüvanguks. Tänu kividest voolusuunajatele hakkas liikuma ka kalda äärtes seisev vesi ja tekkisid turbulentsid, lõiguti kiirenes vool ning valminud uus tehiskoelmu jäi ootama kudema tõusvaid forelliemandaid-isandaid. Vaid üks nüanss jäi hinge närima – oleks vaid rohkem vett, et vool uhuks uute voolusuunajate mõjul minema tohutul hulgal settinud muda. Ja veel – neetult palju on kobraste raielanke. Aga kõndides veidi uuenenud jõe kaldail, on hinges siiski suur rahuldustunne tehtud töö üle.
Tänusõnad olgu siinkohal edastatud Väätsa maakorraldajale Urve Väinale, kelle lahkel loal ja kaasaaitamisel sai järjekordselt Väätsa mailt hangitud maakivid, ning SA EF koostööpartneritele, AS-le Ropka Liiv (Jaak Grünberg) ja OÜ-le Zeiger Veod (Tõnu Zeiger), kes vastava fraktsiooniga kruusa muretsesid ja kelle abil see Mäosse toimetatud sai.
