ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 45 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KOGEMUS
Üks lahe kogemus ühe laheda riistaga. Vambola Moor

» ÄRITEKST
Rörviki puhkeküla Ahvenamaal
» Olympus FE-290. Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Turb. Leili Järv

» KOGEMUS
Pika ridvaga sikutipüük. Ralf Mae, Alvar Heiste

» SPINNINGUKOOL
Õngenööridest, I osa. Vladislav Korzhets

» KOGEMUS
Kombinesoon – talikalastaja parim sõber. Valmar Schotter

» ÄRITEKST
Salmo forellipüügivarustusest. Rauno Klemm

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Lõhe- ja meriforellipüügist võrkudega. Anneli Einman

» KALAVARUD
Vodja jõe tööd jätkusid.
Kaido Krass

» PAJATUS
Raske vaeva kalad. Ralf Mae
» Ühe kalalkäigu võlu ja valu. Kaido Krass

» VAATENURK
Lase loodusel end üllatada. Andrus Norak

» PAJAS JA PANNIL
„Kogemata“ vimmaretsept.
Hanno Kask

» MAAILM
Suvine kalaretk Rootsi. Aldo Ollik

» IN MEMORIAM
Enno Kobakene
Juhan Saar

» ÜHISTEGEVUS
EKSL tegevusest.
Endrik Tõnsberg

» JUUNIOR
Kalastaja lastelaager toimus Hiiumaal. Liisa Kask
» Lõuna-Eestis tegutseb laste kalastusring. Lea Saar

» KORD ON KORD ON KORD
Lõhe- ja meriforellipüügi korraldusest jõgedel. Herki Tuus

» KODULUGU
Eesti Kalaõngitsejate Seltsi tegevusest. Viljar Meister

» VÕISTUKALASTUS
Ahvenapäevad Ermistul.
Aare Karolin
» EMV allveepüügis.
Endrik Tõnsberg
» EMV spinningupüügis, Pühajärve Spinning. Ralf Mae
» EMV õngitsemises. Ralf Mae
» Narva Lõhe 2007. Ralf Mae
» Võistlustest lühidalt

» MAAILM
„Vastik mees!“ Urmas Lõiv

» Unistuste kalaretk – nagu ka Ameerika. Allan Jaakus
» Sööstlant Skandinaavia moodi. Aleksei Antipchik
» Shoti vähitraalil. Toomas Mikkor

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Ervin Pihu

» PÜÜNISERISTSÕNA
Kaido Krass
 
SPINNINGUKOOL
Õngenööridest, I osa. Vladislav Korzhets
I AJALOOLIST

Enne nailonit ja lavsaani
Enne kunstkiudude leiutamist kasutati kalapüügil aastatuhandeid looduslikest kiududest valmistatud õngenööre. Ka eesti eakamate kalameeste poisipõlves seoti ridvale kanepist, puuvillast või siidist õngenöör, sest tamiili polnud veel olemaski. Veelgi varasemast ajast on meie keelde jäänud sõna „jõhv“ õngenööri tähenduses ning kui loodi tehiskiududest nöörid, kõneldi nendestki kui kunstjõhvidest. Nüüdseks on „jõhv“ kui õngenöör muutunud arhailiseks sõnaks ja nooremad kalamehed ei pruugi enam teadagi, et see on olnud õngenööri üldtuntud sünonüümiks.

Jõhvnöör valmistati hobuse sabajõhvidest: jõhvid punuti nöörijuppideks ning nöörijupid seoti kokku. Eelistatud olid valged või pruunid jõhvid täkkude sabadest – märade sabajõhvid ei kõlvanud, sest need olid hobusekuse tõttu hapramad kui täkkudel. Kuni XIX sajandi lõpuni sisaldasid kalastusraamatud üksikasjalikke juhiseid jõhvnööri valmistamiseks, ent XX sajandi alguses jõhvi kasutamisest praktiliselt loobuti (talikalastuses pidas jõhv vastu siiski kuni kunstkiudude saabumiseni). Selle puudustena nimetab Nikolai Lvov oma teoses „Praktiline kalamees“ (Nikolai Lvov, Praktitscheskij rõbolov, 3. väljaanne, S.-Peterburg 1903, lk 16) üksikjõhvide vähest pikkust, mistõttu nööris on palju sõlmi, millest mõned kipuvad ikka lahti tulema; ka segavad sõlmed nööri libisemist läbi ridvarõngaste; samuti pole jõhvid võrdse värskusega, sekka juhtub vanemaid, mis varem murenevad. Jõhvnööri voorustena märgitakse samas jõhvi läbipaistvust, painduvust, vastupidavust ja suhtelist odavust.

Mis ajast Aasias kalastamisel siidnööri kasutati, ei ole teada, küllap ammuilma, Euroopas aga mainitakse esmakordselt siidist õngenööri kirjalikult aastal 1682. XIX sajandi lõpul peetakse just siidnööri parimaks õngenööriks, parimaks siidnööriks aga sellist, mis on punutud 5-8 siidiniidist. Siidnööre värviti kollaseks, roheliseks või halliks, et need vähem eristuksid veetaimedest.
Tavalisest kanepist valmistati kahesuguseid nööre – punutud nööri ja nn pehmet, korrutatud nööri. Veelgi paremaiks peeti nööre manilla kanepist, mida hakati Euroopasse tooma XIX sajandi teisel poolel: manilla kanepi kiud oli pikk, ühtlane ja väga tugev, sellest valmistatud nöör aga ei uppunud, märgunud ega punsunud. See nöör sobis ka kõige suuremate kalade püüdmiseks

Linasest või puuvillasest niidist õngenööre immutati enamasti küll tõrvaga, kuid nende peamiseks puuduseks oli siiski vähene vastupidavus vee määndavale toimele. Ka kippusid need nöörid kergelt ja lootusetult sasidesse minema.
Looduslikest kiududest õngenööridega kalastati maailmas XX sajandi keskpaigani, NSV Liidu aladel kümmekond aastat kauemgi, nii 50.-ndate lõpuni. Looduslikud nöörid nõudsid kalamehelt pidevat hooldamist – neid määriti vettimist takistavate ainetega, pärast püüki ja ka püügipauside ajal nööre kuivatati.

Nailonajastu algas 1937
Murrangupunktiks õngenööride valmistamisel ja äärmiselt oluliseks tõukeks kogu nüüdisaegse kalastamise kujunemisele oli kunstkiudude loomine. Õngenööride loomisel osutusid üliolulisteks polümeeride niisugused rühmad nagu polüamiidid ja polüestrid* – nendest saadi kiudusid, mida siinmail tuntakse esmajoones kaproni ja lavsaani nime all. Rohketest materjalinimedest ei tasu ennast eksitada lasta – eri maades nimetasid erinevad tootjad kiudusid igaüks omamoodi, ent keemiliselt on tegemist ikka kas kaproniga (e nailoniga, perloniga, niploniga jne) või lavsaaniga (dakroniga, terileeniga jne).

Tamiili kui kunstkiudu ei ole tegelikult olemas, kuid eestikeelsed kalastajad nimetavad kõiki ühekiulisi tehislikke õngenööre enamasti just tamiilideks. Sõna tuli meie keelde Saksa õngenööri „Damyl“ nimest ning muutus siin üldmõisteks; mujal maailmas „tamiilil“ sellist tähendust pole.

Nööri „Damyl“ tutvustas saksa kalastusfirma D.A.M. oma 1937. a ilmunud tootekataloogis „Taschenkatalog für Jedermann“ kui maailma esimest sünteetilist õngenööri. Nööri nimi, taibatagi, oli tuletatud firma nimest, keemiliselt oli tegemist ikka kapronkiuga. Just „Damyl“ alustaski tehisnööride võidukäiku kalastusilmas, sealhulgas ka Eestis. Tagantjärgi võib oletada, et „saksa silla“ tõttu jõudis „Damyl“ Eestisse üsna kiiresti, ent mitte otsekohe. Kuukirja „Eesti Kalandus“ 1939. a numbrites 7 ja 8/9 ilmunud L. Rünebergi artiklites „Õngepüük spinninguga“ ja „Õngepüük loomuliku söödaga“ on õngenööri materjalina juttu punutud siidist, hädapäraselt ka kanepist, puuvillast ja hobusejõhvist, aga kunstkiudu veel ei nimetata. Vaevalt unustanuks huvikalastuse propageerija asjast rääkida, kui teave juba temani ulatunuks, kuigi pole sugugi võimatu, vaid on koguni üsna tõenäoline, et juba 1939. aasta suvel katsetas ka mõni Eestimaine kalamees uudset õngenööri. Selleks ajaks, kui II Maailmasõda läbi sai ning raudne eesriie ette tõmmati, pidi aga „Damyl“ olema juba sedavõrd tuntud, et „tamiil“ saaks iseseisva mõistena käibele minna.

Üleminekuaeg NSV Liidu aladel
Nii 10-20 aasta vältel olid samaaegselt kasutusel looduslikud nöörid ja kunstnöörid. Almanahhi „Rõbolov-sportsmen“ esimesest numbrist, mis ilmus aastal 1950, leiame mitu kirjutist, milledes kunstkiust kõneldakse juba kui üsna enesestmõistetavast asjast. Nii kirjutab D. Kolganov artiklis „Sjomgapüük spinninguga“: „Parim nöör sjomgapüügiks on punutud kapronnöör Nr. 1, mis peab vastu kuni 8 kilogrammi, või Nr. 2, mis peab vastu kuni 12 kilogrammi. Head on ka hästi punutud siidnöörid, mis peavad vastu vähemalt 8 kilogrammi.“ (lk 135). D. Samarin kirjutab artiklis „Koha talilantimine“: „Kiulised nöörid, mis valmistatakse kivisöe vaikudest ja on laiale linnakalameeste ringile tuntud kui „kunstlik saturn“**, on pälvinud viimastel aastatel kõrge hinnangu ning omavad suurepäraseid omadusi ka talviseks kalapüügiks.“ (lk 172). I. Mihhailov kirjutab artiklis „Minu sportliku õngitsemise kogemus“: „Viimasel ajal on teenitult võitnud suure populaarsuse nöörid, mis on tervikuna tõmmatud kapronkiust, samuti peenimatest kapronkiududest punutud nöörid, mis väljanägemiselt meenutavad siidnööre.“

Siidnööre punuti tollal kahel viisil, kas südamiknööriga või ilma. Südamik oli parematel nööridel siidist, lihtsamatel puuvillast. Spinningu jaoks eelistati südamikuta nööre kui kergemaid ja painduvamaid. Kunstkiust punuti nöörid samamoodi nagu siidist, erinevus oli vaid uudses, tugevamas kiumaterjalis. Punutud nööride puhul ei kõneldud täpsest läbimõõdust millimeetrites, vaid jämedus märgiti numbritega 0, 1, 2, 3. Kui siidnööri nr. 0 tõmbetugevuseks oli 2 kg, siis kapronnööri nr 0 tõmbetugevus oli 5 kg; nööridel nr 2 olid tõmbetugevused vastavalt 6 ja 15 kg – kapronnööri loeti siidnöörist 2,5 korda tugevamaks.

Seega olid aastaks 1950 NSV Liidus kunstkiust õngenöörid juba üsna hästi tuntud, kuid need polnud veel ainuvalitsevad. Nii ongi D. Kolganovi raamatus „Kalapüük spinninguga“ (1955, eesti keeles 1959) veel juttu nii punutud siidnöörist kui ka linasest ning puuvillasest nöörist, kuid põhirõhk on siiski juba kunstkiust nööril, tamiilil.

„Kalastaja käsiraamatus“ (1971) on spinningunöörist kõneldes looduslikud nöörid lõplikult unustatud ja triumfeerib monofiilne tamiil. Käsitlemist ei leia enam ka kunstkiuust punutud või korrutatud õngenöörid, ent nagu me nüüd teame, olid nemad varjul vaid ajutiselt, et paarikümne aasta pärast ümber sündinutena taas ellu ärgata. See on aga juba üsna nüüdisaegne jutt, hiline ajalugu, milleni jõuame hiljem.

Omaette äranimetamist vajab lavsaankiust punutud nöör, mida tunti dakronina. Selle eelisteks olid mõnevõrra suurem tõmbetugevus kui tollasel nailonist monofiilsel nööril, väiksem venivus ja parem UV-kiirguse taluvus. Just dakronit tuleb pidada nüüdisaegsete supernööride eelkäijaks. Dakron pole siiski veel täielikult ajalooks saanud – jänkid kasutavad dakronnööre trollingu puhul nüüdki.

Järgneb Kalastaja 45