ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 45 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KOGEMUS
Üks lahe kogemus ühe laheda riistaga. Vambola Moor

» ÄRITEKST
Rörviki puhkeküla Ahvenamaal
» Olympus FE-290. Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Turb. Leili Järv

» KOGEMUS
Pika ridvaga sikutipüük. Ralf Mae, Alvar Heiste

» SPINNINGUKOOL
Õngenööridest, I osa. Vladislav Korzhets

» KOGEMUS
Kombinesoon – talikalastaja parim sõber. Valmar Schotter

» ÄRITEKST
Salmo forellipüügivarustusest. Rauno Klemm

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Lõhe- ja meriforellipüügist võrkudega. Anneli Einman

» KALAVARUD
Vodja jõe tööd jätkusid.
Kaido Krass

» PAJATUS
Raske vaeva kalad. Ralf Mae
» Ühe kalalkäigu võlu ja valu. Kaido Krass

» VAATENURK
Lase loodusel end üllatada. Andrus Norak

» PAJAS JA PANNIL
„Kogemata“ vimmaretsept.
Hanno Kask

» MAAILM
Suvine kalaretk Rootsi. Aldo Ollik

» IN MEMORIAM
Enno Kobakene
Juhan Saar

» ÜHISTEGEVUS
EKSL tegevusest.
Endrik Tõnsberg

» JUUNIOR
Kalastaja lastelaager toimus Hiiumaal. Liisa Kask
» Lõuna-Eestis tegutseb laste kalastusring. Lea Saar

» KORD ON KORD ON KORD
Lõhe- ja meriforellipüügi korraldusest jõgedel. Herki Tuus

» KODULUGU
Eesti Kalaõngitsejate Seltsi tegevusest. Viljar Meister

» VÕISTUKALASTUS
Ahvenapäevad Ermistul.
Aare Karolin
» EMV allveepüügis.
Endrik Tõnsberg
» EMV spinningupüügis, Pühajärve Spinning. Ralf Mae
» EMV õngitsemises. Ralf Mae
» Narva Lõhe 2007. Ralf Mae
» Võistlustest lühidalt

» MAAILM
„Vastik mees!“ Urmas Lõiv

» Unistuste kalaretk – nagu ka Ameerika. Allan Jaakus
» Sööstlant Skandinaavia moodi. Aleksei Antipchik
» Shoti vähitraalil. Toomas Mikkor

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Ervin Pihu

» PÜÜNISERISTSÕNA
Kaido Krass
 
MEIE VETE PÜÜGIKALU
Turb. Leili Järv
Turb (Leuciscus cephalus L.) aga ka turd, turvas, turbakas, turvakala, torob, tümakala, tümaturb, turss ja mätt, inglise keeles chub; saksa keeles Döbel, Aitel harvem Dickfisch; rootsi keeles färna; soome keeles turba; vene keeles golavlj; läti keeles sapals, on luukalade klassi karpkalaliste seltsi karplaste sugukonna esindaja, moodustades seal koos teivi ja säinaga meie vetes kolmeliikmelise perekonna Leuciscus.

Kuidas turb välja näeb?
Tegemist on paksuseljalise ja laia, kuid lamedalaubalise kalaga. Tema lai selg on enamasti tumeroheline, harvem rohekaspruun. Selja tume värvus hajub külgimööda allapoole liikudes heledamaks, omandades tavaliselt kas kuldse või hõbeja läike. Kala kõhupool on hõbevalge. Otsseisuse laia suu tipp ulatub turval silma keskpunktiga samale joonele ja ninaavad on silmnähtavalt lähemal silmadele kui ninamiku tipule.

Turva kehakatteks on tumedatest täppidest moodustunud tagaservaäärisega suured tsükloidsoomused (kaarsoomused), mis suurematel isenditel tekitavad võrkkirja efekti. Kudeajal kattuvad isastel pea ja seljasoomused helmeskattega. Mõnikord esineb vanemate kalade lõpuskaane taga tume tähn. Turva uimed ei ole värvunud ühtlaselt; nii on selja-, rinna- ja sabauimed tagasihoidlikult sinkjashallid, kõhuuimede puhul pole aga värviga koonerdatud – noortel kaladel on need kollakaspunased, vanematel isenditel kirkalt tumepunased.





Vaatamata oma küllaltki imposantsele välimusele kipub turb esmapilgul vägisi säinaga segi minema. Kui nüüd oleks lähisugulane käepärast kõrvale võtta, siis hakkaks tähelepanelikule vaatlejale silma, et turva sabaosa on pisut kõrgem ja selg veidi laiem. Kala turvaks määramisel on hoopis kindlamaks tunnuseks ümardunud servadega uimed – pärakuuim on turval alati ümardunud ja seljauimel, mis paikneb pisut tagapool kõhuuimi, on kindlasti vähemalt nurgad ümarad. Kui aga kahtlus ikka hinge närima jääb, siis ei aita muud, kui võtta kalal välja karplaste parimad eristamistunnused – neeluhambad. Nimelt paiknevad turva haakja tipuga neeluhambad kahes reas ja tavaliselt on nende pind õrnalt täiline.

Kus on kodu, mis on koduks?
Meil elutsev turva alamliik on hästi tuntud ka Inglismaal (välja arvatud edela-osas), Põhja-Shotimaal ja -Prantsusmaal ning terves Kesk-Euroopas kuni Alpide põhjanõlvadelt alla voolavate jõgedeni välja. Lõunapiir ulatub Doonau ja Krimmi poolsaare vesikondadest Uuraliteni. Turva levila teadaolevad põhjapoolseimad elupaigad asuvad Kagu-Norras ning Lõuna-Rootsis. Turba on leitud veel Soomes, kuid mitte põhja pool Vaasat. Edasi kulgeb levila põhjapiir mööda Severnaja Dvina vesikonda.

Kogu sellel alal tasub turba otsima minna aga ikka vaid sinna, kus jõgedes leidub liiva- ja/või kiviseguse põhjaga kiirevoolulisi alasid, samuti paisude alla jmt. paikadesse – ikka sinna, kus leidub ulatuslikumaid veekeeriseid. Enamasti hoidub turb jõe sügavamasse ossa, kuumade ilmadega peidab ta end aga sageli kaldaastangute ja põõsaste varju.

Eestis on turb tavaline kala, keda leiab enamustest kärestikuliste piirkondadega jõgedest. Nii on ta tavaelanik Pärnu jõestikus, Audru, Kasari, Jägala, Päärdu, Pada, Kunda, Toolse, Võsu, Selja, Narva, Võ-handu, Elva, Amme ja Ahja jões, aga ka Valgejões, Suur- ja Väike Emajões ning Mustjões. Arvatavasti kohtab teda aga ka muudes sobivaid elupaiku pakkuvates jõgedes. Turva esinemisest saartel ei ole minul kahjuks andmeid.

Üht-teist turva kodude eripärast
Harva, kuid siiski, elab turb ka järvedes – parimateks näideteks on Laadoga ja Ilmeni järved. Ka Eestis on üksikuid turvaid sattunud kalurite püünistesse, seda nii Peipsi- kui Võrtsjärves.

Soome rannikumeres moodustavad osa turvaid siirdekalakoondisi, st nad elavad enamuse oma elust riimvees, kuid kudemiseks peavad ilmtingimata tõusma üles jõgede kärestikele. Eesti rannikumeres siirdeturbade koondisi registreeritud ei ole. Tõsi – Mikelsaare andmetel püüti rannikumerest turba nii Matsalu- kui Soome lahes Pada jõe suudmest Narva-Jõesuuni. Ka minul õnnestus 1995. aastal Pärnu lahe kalurite mõrrast saada veidi üle kilo kaaluv turb. Arvatavasti on neil juhtudel olnud tegemist merre sattunud juhukülalistega.

Lõunapoolsematel aladel, kus jõevesi on püsivalt soe, on täheldatud, et turb tõrjub samatüübilisi elupaiku asustava jõeforelli oma naabrusest välja.

Kuidas turvast uus turb saab?
Et maikuus kiirelt tõusev veetemperatuur tal vere kihama lööks, peab isane turb saama 3-4 ja emane 4-5-aastaseks. Armuuimas isastel tekib pähe ja selja-soomustele helmeskate ning selliselt kaunistatuna kogunetakse koelmutele – väiksemate jõgede sängi madalatele kärestikulisematesse osadesse, sest siin on arenema hakkav mari ja hiljem vastsed hästi hapnikuga varustatud. Erinevatel aastatel võib turb kudeda kas korraga või siis portsjoniliselt; viimasel juhul koeb emane kahes osas. Turva puhul on tähele pandud, et isegi sama veekogu piires võib kudemisviis isenditi erineda. Nii võibki turva armuaeg kesta ligikaudu kaks kuud – maist juuli alguseni.

Mitme emase poolt väljastatakse mari ilma eriliselt tseremoonitsemata, millele isane oma niisapilve heidab. Üks emane võib korraga toota 20000...150000 kuni 1,6 mm läbimõõduga marjatera. Kui kudemine toimub mitme portsjonina, siis esimeses portsjonis on marjateri alati arvukamalt. Turva mari on suurepäraste kleepuvusomadustega ning kinnitub tugevalt substraadile, milleks on tavaliselt kivid. Mõnikord heidetakse mari ka jämedamatele juurikatele või puurontidele.
Viljastatud marja inkubatsioon ei kesta kaua – arenguks vajatakse vaid 72 kraadpäeva. 18-kraadises vees kooruvad marjateradest ligi 10 mm pikkused vastsed juba neljandal päeval.

Turb on pisut kummalise kasvamisega kala. Kuni suguküpsuse saabumiseni, s.o esimesel kolmel-neljal eluaastal, kasvavad turvad väga aeglaselt. Seejärel tõuseb kasvukiirus järsult ja püsib kõrgena umbes 8-9 eluaastani. Seda põhjendatakse lepistoidult röövtoidule üleminekuga. Edaspidi hakkab kasvukiirus, nagu kõigil teistelgi kaladel, koos vanuse kasvuga aeglaselt langema.


Järgneb Kalastaja 45