ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 44 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
Alexi balsapuust landid – kvaliteettoodang Serbiast
» Olympus E-510.
Ralf Mae

» EELINFO
EMV spinningupüügis

» Tõugjas Emajõest.
Peeter Hõrak

» ÕNGEKOOL
Karbipüügist.
Ralf Mae

» LANDIKOOL
Võnklant ehk lusikas, II osa. Vladislav Korzhets

» LENDÕNGEKOOL
Lendõngepüügil kasutatavad kemikaalid. Lauri Peil

» TEST
Kui kaugus on tähtis.
Raimo Kummer

» VARUSTUS
Kahvadest.
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Savagear – kõik vajalik
röövkalade püügiks

» PAJATUS
Spinninguga Tamulal ja Võhandul.
Arved Kiisk
» Kas pime juhus pimedas öös?
Ants Kaldma

» SALMO KALAMEHEJUTT
Kohapüük Lamposaaril.
Sven-Erik Tomson

» NÕUKODA
Nõupidamine angerjamajanduse tulevikust
» Võrtsjärvel ja Vooremaa järvedel.
Endrik Tõnsberg

» ÜHISTEGEVUS
Loodi Forellisõprade MTÜ.
Kaido Krass

» VÕISTUKALASTUS
Salaca Lasis 2007.
Endrik Tõnsberg
» Järvamaa ja Paide linna
MV spinningupüügis.
Kaido Krass
» Lendõngevõistlus "Paunküla Pike 2007".
Sven Kilusk
» Kalastussportlik
nädalavahetus Lõuna-Eestis.
Lea Saar
» Rakvere Koger 2007.
Allan Jaakus
» Piiripurikas II etapp, Ubajärve Haugipidu 2007

» TOIMUMISED
Kalandusfondi toetuste koosolek. Endrik Tõnsberg
» Noorte keskkonnateadlikkuse tõstmise päev Tarbja tehisjärvel.
Alar Soo

» KODULUGU
Meenutusi kevadisest haugipüügist Väinameres.
M. Kuik

» EELINFO
EMV õngitsemises

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Lestapüügist võrkudega.
Anneli Einman

» PERSOON
Vassili Sobol, omadele lihtsalt Vasja. Hanno Kask

» MAAILM
Perega Põhja-Norras.
Pääro Metsand
» Kaks kala, 35 kg.
Hannes Roosma
» Ahvenamaal magamiseks aega ei jää.
Randel Kreitsberg

» KUURISTSÕNA
Kaido Krass
 
PERSOON
Vassili Sobol, omadele lihtsalt Vasja. Hanno Kask
Kümmekond aastat tagasi pesitses Pirital, praeguse TOP-i territooriumil, kena seltskond venekeelseid kujusid, kes kõik endile kalapüügiga elatist teenisid. Enamikel neist oli kasutada päevinäinud aerupaat koos veel rohkem päevinäinud päramootoriga, mis mõnes kõrvalises kainurgas üldsusele märkamatult laineid luges. Kogu muu vajaminev kraam seisis jõudehetkedel vanades metallkonteinerites, mis oma olemusega tollal sadamaga hästi harmoneerusid. Kapitalism tõstis aga sadamamaa väärtust ning tänu sellele hakkas kalameestel, kellelt maaomanikel suurt midagi võtta polnud, Pirital kitsaks minema. Enamik neist jäigi ajale jalgu ning pidi endale uue äraelamise mooduse leidma. Sellest omapärasest seltskonnast üheks allesjäänuks on kalur kodanikunimega Vassili Sobol, omadele lihtsalt Vasja.






Vasjat tunneb iga inimene, kes Pirital vähegi toimetanud. Sõltumata maade ostmisest, müümisest ja ümberjagamisest on ülevalt tema peale halastatud ning nii on ta koos oma väikese valge kaluripaadi, pontoonsilla ja metallkonteineriga suutnud nagu rändlind igal kevadel uuesti jõe äärde pesa teha. Teda pole suutnud välja süüa ei aeg ega omanikeringi muutumised.

Vasja on mõneti ebatüüpiline kalur, näiteks puuduvad tal osad klassikalised vene keelt kõneleva kalurkonna iseloomujooned. Suurimaks eripäraks on minu arvates see, et tema suust ei kuule iialgi ühtegi matti või mõnd muud ebatsensuurset väljendit, mille poolest vene keel üsna rikas on. Samuti pole vist keegi teda kunagi silmini täis näinud. Vasjale on kalapüük ja merel käimine rohkem elustiil ja puhas rõõm kui elatusvahend ning ilma mereta ta oma elu ette kujutada ei oska. Juba Vene ajal valis Vasja endale töökoha, mis teda igapäevaselt merega sidus – nimelt oli mees Naissaare majakavaht. Tänu töökohale olid tema jaoks avatud sel ajal enamikele suletud kalastamisvõimalused.

Ilmselt tänu elutervele hoiakule ja rõõmsale meelele on Vasjat õnnistatud ka erilise kalaõnnega. Oli aeg, kui sulgesime Pirital kalatarvete kaupluse ning järelejäänud kaup tuli kas odavalt maha müüa või siis lihtsalt ära kinkida. Juhtus ka Vasja sel ajal kogemata poodi külastama ja sai endale kingiks lihtsa spinningu koos paari landiga. Sedasorti püügivahendist ei osanud ta esialgu musta ega valget arvata. Läks siis mees oma pontoonsillale, monteeris riista kokku ning kohe esimese, vaevalt 15 meetrise viskega oli kilone haug otsas ja peagi ka kaldal. Paari järgneva heite järel stsenaarium kordus. Saanud kaks haugi kätte, pakkis ta spinningu kokku ja pani konteinerisse, arvates ise sealjuures „da, ve?h ne plohoi“. Minu ja mu paari sõbra jaoks oli tööpäev selleks korraks läbi – tundus ju, et jõgi lausa kubiseb haugidest. Järgmised kaks päeva loopisime vahelduva eduga hommikust õhtuni, ent tulemuseks oli ümmargune null. Järeldasime, et ju olid need kaks kala seal jões just Vasja jaoks ning saanud need kätte, lahkus mees lavalt staarina.

Samasugune lugu juhtus ka paar aastat tagasi Tallinna lahel, kus olime terve aprilli käinud pea igal õhtul tulutult forelli jahtimas. Vasja võttis ühel õhtul oma kuulsa spinningu ning otsustas koos naisega tunnikeseks merele minna. Tulemuseks oli kaks umbes kilost meriforelli. Tekkis tunne, et hakka Vasjat või teietama – mõni peab esimese spinninguga püütud forelli nimel mitmeid aastaid pingutama, teisel tasub aga ainult korraks suvalises kohas lant merre heita ja käes ta on! Ilmselt loeb ikka see, kuidas Ahtiga läbi saadakse.






Enamvähem sama õnnelik tundub olema ka Vasja kutseline kalapüük. Kui enamik nuriseb, et kala on Tallinna lahest kadunud, siis Vasjat, vastupidi, õnnistatakse. Kevadeti on Vasja siia- ja meriforellisaagid tihti aukartustäratavad. Olles ka ise harrastusvõrgumees, olen üritanud ka mõned enda linad koos Vasja omadega likku panna, ent pean tunnistama, et midagi märkimisväärset pole saanud. Ka õpetussõnadega pole Vasja kitsi olnud ja asi on isegi nii kaugele läinud, et olen proovinud püüda tema enda võrguga, ent saagid pole sellest ometigi suuremaks läinud. Olen mõelnud, et ju need on Vasja kalakohad ja temale sealt antakse – selleks, et ise saada, pean endale omad kohad leidma.


Järgneb: Kalastaja nr 44