ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 44 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
Alexi balsapuust landid – kvaliteettoodang Serbiast
» Olympus E-510.
Ralf Mae

» EELINFO
EMV spinningupüügis

» Tõugjas Emajõest.
Peeter Hõrak

» ÕNGEKOOL
Karbipüügist.
Ralf Mae

» LANDIKOOL
Võnklant ehk lusikas, II osa. Vladislav Korzhets

» LENDÕNGEKOOL
Lendõngepüügil kasutatavad kemikaalid. Lauri Peil

» TEST
Kui kaugus on tähtis.
Raimo Kummer

» VARUSTUS
Kahvadest.
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Savagear – kõik vajalik
röövkalade püügiks

» PAJATUS
Spinninguga Tamulal ja Võhandul.
Arved Kiisk
» Kas pime juhus pimedas öös?
Ants Kaldma

» SALMO KALAMEHEJUTT
Kohapüük Lamposaaril.
Sven-Erik Tomson

» NÕUKODA
Nõupidamine angerjamajanduse tulevikust
» Võrtsjärvel ja Vooremaa järvedel.
Endrik Tõnsberg

» ÜHISTEGEVUS
Loodi Forellisõprade MTÜ.
Kaido Krass

» VÕISTUKALASTUS
Salaca Lasis 2007.
Endrik Tõnsberg
» Järvamaa ja Paide linna
MV spinningupüügis.
Kaido Krass
» Lendõngevõistlus "Paunküla Pike 2007".
Sven Kilusk
» Kalastussportlik
nädalavahetus Lõuna-Eestis.
Lea Saar
» Rakvere Koger 2007.
Allan Jaakus
» Piiripurikas II etapp, Ubajärve Haugipidu 2007

» TOIMUMISED
Kalandusfondi toetuste koosolek. Endrik Tõnsberg
» Noorte keskkonnateadlikkuse tõstmise päev Tarbja tehisjärvel.
Alar Soo

» KODULUGU
Meenutusi kevadisest haugipüügist Väinameres.
M. Kuik

» EELINFO
EMV õngitsemises

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Lestapüügist võrkudega.
Anneli Einman

» PERSOON
Vassili Sobol, omadele lihtsalt Vasja. Hanno Kask

» MAAILM
Perega Põhja-Norras.
Pääro Metsand
» Kaks kala, 35 kg.
Hannes Roosma
» Ahvenamaal magamiseks aega ei jää.
Randel Kreitsberg

» KUURISTSÕNA
Kaido Krass
 
LANDIKOOL
Võnklant ehk lusikas, II osa. Vladislav Korzhets
Materjali erikaal
Mida raskemast materjalist on võnklant valmistatud, seda suurem on landi mass ja inerts; erikaalu kasvades kahaneb külgsuunaliste liikumiste amplituud – lant jookseb otsemini; aeglustuda võib ka landi pöörlemine ümber oma telje, nn küljevahetus. Metalli suurem või väiksem erikaal pole aga iseenesest mingi väärtus – seda ei saa lahutada konkreetsest landimudelist. Kindla kuju ja pikkusega lant mängib kõige paremini mingi kindla, sellele landile sobivaima erikaalu korral.

Landivõltsingute (ja jäljenduste) puhul võib olla probleemiks see, et jäljendaja ei kasuta sama metallimarki, mis on kasutusel originaalil. Tulemusena on jäljendus kas natuke raskem või kergem, ent sellest võib piisata, et lant mängiks teisiti, halvimal juhul aga ei mängiks üldse.

Kasutatavaim landimaterjal on valgevask e messing, mis on vase ja tsingi sulam. Valgevasel on palju erinevaid marke, mille puhul vase ja tsingi vahekord on eri-nev, tulemusena on erinev ka erikaal. Valgevases võib olla ka lisandeid (raud, alumiinium, nikkel jm), mis samuti mõjutavad metalli omadusi. Aulikumad landitootjad on metalli valikul väga hoolikad, sest just metallist algab see, et kindel landimudel oleks kindla, temalt oodatava mänguga.

Materjali paksus, selle muutumine
Paksemast materjalist landil on pikisuunalisel liikumisel ka suurem veetakistus, kuid selle takistusjõu kasvamine on muude jõududega võrreldes väike ning mõjutab landi liikumist vähe. Lihtsalt paksem metalllant on ka samavõrra raskem ning vastavalt „laisem“. Just landi paksust kasvatades on võimalik valmistada suhteliselt raskeid lante. Raskuse suhtelisus tähendab siinkohal seda, et landi enese kogukaal on oluline vaid landi heidetavuse seisukohalt, õhulennul – vees liikumise iseloomu määrab aga kaalu kõrval landi kuju. „Raske“ landi all mõistab kalamees esmajoones sellist lanti, mis kiiresti põhjale vajub või suudab keskvette jääda ka tugevas veevoolus. Nii võib nt 18 grammine kitsas ja paks lant olla vees „raske“, aga 30 grammine lai ja õhuke lant olla „kerge“. Selle suhtelise raskuse määrab ära suhe landikeha pindala/landikeha kaal. Mida väiksem suhe, seda „raskem lant“.

Asi, millele kalamehed aga pahatihti raasugi tähelepanu ei oska osutada, on paksuse muutumine, ebaühtlus. Hea, püüdva mänguga lant on harva ühtlase paksusega (nt 1,5 mm landi kõikides punktides), vaid sellise landi paksus muutub nii piki- kui ka põiksuunas. Nendele, kes ka talvist sikutipüüki harrastavad, on asi ilmsem – talvine kala on jaheduse ja hapnikuvaeguse tõttu passiivsem ning teda „äratab“ vaid väga ilmekas, ahvatlev landimäng. Seejuures on oluline just tirgu vabal vajumisel ilmnev omamäng, mis on kala võtu jaoks see põhiline. Heade talitirkude seast aga niisugust, mille keha oleks ühtlase paksusega, naljalt ei leia – need ei püüa kala. (Talipüügil võib peensuste tähtsus muutuda peaaegu müstiliseks: kahe pealtnäha täiesti samasuguse landi puhul püüab üks suurepäraselt, teine aga keskmiselt või isegi nadilt – otsustavaks saavad väga väikesed erinevused mõõtmetes, kaalus või koolutuses. Need on nii väikesed, et ka landi valmistaja ei pruugi ise teada, mispoolest landid just erinevad, ning peab hästipüüdvat lanti eraldi hoidma, et see kehvemini püüdva teisikuga vahetusse ei läheks.)

Paraku on kauplustes pea ainuvalitsevaiks just ühtlase paksusega materjalist stantsitud suvilandid. Miks? Võib oletada, et masstootmise puhul annab lihtsam tehnoloogia suurt majanduslikku efekti. Võib ka oletada, õhenevate servadega lantide valmistamist peetakse ülemääraseks „peenutsemiseks“, milleta on võimalik kenasti hakkama saada. Igatahes püütakse seda landimängu, mille heale talilandile annab materjali paksuse muutumine, saavutada suvilantide juures landipinna suurema kumerdamise teel. Kas see suudab paksuse muutumise puudumist täiel määral asendada, on küsimus omaette. Tõenäoliselt ei suuda. Miks muidu mõnedki vilunud „plekimehed“ joodavad veel tänapäevalgi poelantide nõgusale küljele tinatriibu või nakitsevad landiservi vasaraga timmides või viiliga nühkides õhemaiks. Ka forellispets Rein Truumets kasutab poelante vaid kui toorikuid ja viilib neid nii, et landid oleksid keskelt paksemad ning servadelt õhemad. Landi mäng muutub sellest märksa ahvatlevamaks.

Kontuur
Lanti külje poolt vaadates näeme, et lant on kas süstjas, ovaalne, esiosas laienev või kitsenev, kala, lepalehe või lusikakaha kontuuriga vms. Landi kontuur on üks neid tegureid, millest oleneb landi hüdrodünaamika, tema mäng. Ka üsna väike kontuuri muutmine (nt 1 mm võrra kitsamaks või laiemaks) muudab landi võnkesagedust, võngete amplituudi ja suhtelist raskust.

Kontuur jäljendab ligilähedaselt pisikalade kehakuju, ent visuaalne tõepärasus ei ole landi püüdvuse seisukohalt esmatähtis tegur. Tõesti, lusikakeha või ovaalikujulise kontuuriga lant sarnaneb päriskalaga üsna tinglikult. Ütelgem nii, et võnklandile kontuuri valimisel lähtutakse esmajoones sellest, et lant saaks tarviliku hüdrodünaamika, mängu, ning päriskala imiteeritakse sedavõrd, kuivõrd see on hüdrodünaamikat pärssimata võimalik. Kui lant lebab poeletil, siis me aga tema hüdrodünaamikat ei näe – seda enam jääb silma landi kontuuri, faktuuri ja värvingu sarnasus päriskalaga. Seetõttu ostabki kalamees tihtipeale muljet, mitte toimet, ja tootja, kes müügitulemusi analüüsides tuvastab, et just mulje müüb, rõhub aina enam muljele – aina tõepärasemad värvingud ja nii isuäratav välimus, et hammusta või ise. Et tarkus tuleb tasapisi (aga vahel ei tulegi), koguneb meie landikastidesse rohkelt kauneid lante, mis pole eriti püüdvad. Taas landileti ees seistes püüdkemgi meeles pidada, et landi kontuur ei pea olema tõepärane. Landi kontuur ei ole väärtus omaette, vaid osa toimivast tervikust.






Kontuuri puhul on kõige silmahakkavamaks asjaoluks landi laiuse ja pikkuse suhe; lihtsamalt üteldes see, kas lant on lai või kitsas. Nagu eespool jutuks oli, pee-takse laiu lante eeskätt haugilantideks, kitsamaid aga forellilantideks. Laiemad landid sobivad paremini kalastamiseks madalamas vees, kus kitsas lant kipub liialt kergesti põhja takerduma, kuid tugevamas veevoolus võib olla problemaatiline nende „alla“ saamine, kuivõrd vool tõstab neid pinnale. Veevoolus püügiks sobib paremini kitsam lant, samuti on kitsam lant etem siis, kui soovime püüda suuremast sügavusest.

Landi kontuur on üsna abstraktne asi – me ei saa ütelda, et üks kontuur on hea, teine aga halb. Kontuur on vaid landi üks osa, tõsi, silmnähtavam kui teised kom-ponendid. Lanti ei tee kontuur, vaid kontuuri, painde, kumeruse, paksuse, materjali ja manuste kokkusobivus.

Mudelite erinevad suurused
Küllap on kõik vähegi vilunumad lantijad kogenud, et sama landimudeli erineva suurusega variandid võivad kala tuua vägagi erinevalt. Olgu meil näiteks landi Röövel 16- ja 20-grammised variandid. On tõenäoline, et üks neist püüab konkreetsel päeval ja konkreetsel veekogul paremini. Olgugi, et landid on väliselt väga sarnased ja erinevus näib seisnevat vaid suuruses, sünnitavad nad erineva iseloomu ja tugevusega võnkevälju. See, et vahel sobib paremini landi suurem ja vahel pisem variant, on täiesti ootuspärane, kuid asi võib olla ka nii, et üks neist püüab peaaegu alati ja teine ei meelita kalu ründele kunagi. Milles on asi?

Asi on selles, et ühe landimudeli erinevaid suurusvariante tuleks tegelikult võtta kui täiesti iseseisvaid landimudeleid. Sellest ei piisa, kui me valmistame hästi püüdvast landimudelist täpseid kloone, mis erinevad üksteisest vaid suuruse poolest. Matemaatiliselt korrektne mõõtmete ja kaalusuhte ülekandmine ei ole veel pisema/suurema „teisiku“ püüdvuse tagatiseks. Landimudeli iga kaalu ja/või joonmõõtmete poolest muudetud variant vajaks omaette katsetusi ning täiendavat mudeldamist. Kas kõik landitootjad seda alati ka teevad, on üsna kahtlane.
On landimudeleid, mille suurusvariantide täiendav mudeldamine on lausa silmaga nähtav: nt on väiksemad variandid suhteliselt laiemad, lapikumad kui mudeli suuremad variandid. Erinev on ka painutus ning pindala ja kaalu suhe. See pole tootja praak. Vastupidi, praak tekib hästipüüdvate mudelite matemaatiliselt korrektse, kuid sisuliselt formaalse suurendamise või vähendamise tulemusena.





Raskuskese
Landikeha kontuurist oleneb suurel määral see, kus paikneb landikeha raskuskese, raskuskeskme paiknemine mõjutab aga otseselt landi võnkumisi vedamisel. On oluline, et raskuskese paikneks landi pikiteljel – kui raskuskese pikiteljelt ära viia, aeglustub või lakkab landi küljevahetus, s.o edasi-tagasi pöörlemine ümber pikitelje, mis on oluline nii röövkaladele tajutavate võngete tekitamiseks kui ka landi kilgendamiseks, valgushelkide läkitamiseks veemassi.
Võnklandid on reeglina pikitelje suhtes sümmeetrilised ja ainsa asümmeetrilise detailina on neile vahel vermitud silma kujutis, mis aga raskuskeset nihutada ei suuda. Selsamal põhjusel ei kasutata keskmise suurusega ja väiksemate võnk-lantide puhul enamasti ka kõhualuseid konkse – niisugune konks pärsib landi küljevahetust ja kilgendamist. Suuremate ja raskemate haugilantide puhul on eesmine lisakolmik siiski kasutusel: ulatusliku kehapinna ja suure kaalu puhul muutub eesmise kolmiku horisontaalvõnkumist ja küljevahetust takistav toime suhteliselt väikseks. Eesmise kolmiku kinnituspunkt asub reeglina aga landi pikiteljel ning landi sümmeetrilisust püütakse säilitada. Tõsi, on olemas ka metall-lante, nn ekstsentrikuid, millede puhul raskuskese viiakse asümmeetrilise kontuuri või konksude paigutusega nimme pikiteljelt välja. Selliste lantide mäng erineb tunduvalt tavapäraste võnklantide mängust, küljevahetust ja tsüklilist võnkumist nende puhul ei taotletagi.

Kui ühelt poolt on võnklandi puhul oluline, et raskuskese paikneks landi pikiteljel, siis teiselt poolt on oluline, kus raskuskese sellel teljel paikneb – kas keskel, ees- või tagapool. Pikisuunas ei ole lant ju tavaliselt sümmeetriline, landi pea- ja sabaosa on erineva laiuse ja erineva massiga. See, kui ees või kui taga raskuskese asub, mõjutab landi külgsuunalist võnkumist nii võngete sageduse kui ka amplituudi osas, samuti aga seda, kuidas töötab lant kerimispauside ajal, vabal või kontrollitud vajumisel.

Mida lähemal ninamikule on raskuskese, seda laiemalt ihkab landi sabaosa laperdada, ja vastupidi, mida lähemal on raskuskese sabaotsale, seda enam üritab lant järgida vedamisjoont ning seda väiksem on külgvõngete amplituud. Ent siin-juures tuleb silmas pidada, et landi külgvõnkeid ei mõjuta üksnes raskuskeskme asukoht, vaid ka landimaterjali erikaal, landi kontuur, loogelisus ja kumerus – nende tegurite mõjud võivad üksteisele liituda või ka üksteist kustutada, tasandada. Nii näiteks ei pruugi lant, mille raskuskese on sabaosas, sugugi tulla läbi vee nagu tuim plekitükk, kui talle on looke ja kumerdatusega antud kuju, mis sünnitab külgsuunalisi, lanti sirgjoonelt eemale lükkavaid jõudusid.

Raskuskeskme paiknemine landi ees-osas võib mõjuda landi vajumisele kerimispausi ajal selliselt, et lant vajub sügavusse peaga eespool; samamoodi võib raskuskeskme paiknemine sabaosas panna landi vajuma tagurpidi. Võib, kuid ei pruugi – et lant on tavaliselt raskuskeskme kohal laiem, siis on landi sellel osal ka suurem veetakistus, mille tulemusena lant ei keeragi ennast vajumisel püstiseks, vaid liugleb „kuusena“ allapoole.

Landi raskuskeskme paiknemine mõjutab ka landi heidetavust. Kõige mugavam on heita lante, mille raskuskese asub sabaosa lähedal, sest nende puhul peaaegu puudub oht, et landikonksud heite ajal nööri külge takerduksid. (Tugeva vastu-tuule või liiga kõrgele suunatud heite puhul, mil heitejõud enneaegu raugeb, võib aga juhtuda sedagi – üks korralik kobakäpp saab kõigega hakkama.) Landi esiosas paikneva raskuskeskme puhul on konksude nööri külge takerdumine tavalisem, kuid selle vastu aitab landilennu kerge pidurdamine heite lõppfaasis.


Järgneb: Kalastaja nr 44