ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 43 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
Scierra tootevalik suurenes!
» Olympus mju: 770 SW.
Ralf Mae

» FORTUUNA
Tellijate vahel auhinnad loositud

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Hõbekoger. Leili Järv

» KOGEMUS
Hõbekogrest ja tema püügist. Hanno Kask

» LANDIKOOL
Võnklant ehk lusikas, I osa.
Vladislav Korzhets

» KOGEMUS
Feeder ehk püük topsiõngega. Valmar Schotter

» LENDÕNGEKOOL
Nümfide kasutamine lendõngepüügil, II osa. Marko Soom

» KALAVARUD
Jõeforell Ahtama ojas.
Raul Pihu

» VETEVALD
Kaladest ja Nõva naftareostusest. Randel Kreitsberg

» VALUPUNKT
On lootust, mehed! Tauno Jürgenstein

» PERSOON
Landimeister Eduard Teras.
Raimo Kummer

» KALAREPORTER
Vimmapüük Pirita jõel. Hanno Kask
» Tindipüük Pärnu lahel. Hanno Kask

» VIGADE PARANDUS
Rein Truumetsa lõhelandid

» ÄRITEKST
Salmo spinningurullid testis. Rauno Klemm

» EELINFO
Poisid suveks laagrisse!

» VÕISTUKALASTUS

» RAHVUSKALA
Eesti rahvuskala on raim. Ralf Mae

» PÄEVAKORRAL
Kalavarude rentimisest.
Endrik Tõnsberg

» SALMO KALAMEHEJUTT
Öine seiklus. Tõnis Tiirik

» Ehk kohtume veel... Ares Moor

» KODULUGU
Meenutusi hiidlaste talvisest kalapüügist. Manivald Kuik

» VASTUKAJA
Loomade heaks – vähemalt keegi. Helen Roosimägi
» Kommentaarid.
Vladislav Korzhets, Ralf Mae

» PÄEVAKORRAL
Eramaa ja terve mõistus. Ralf Mae

» MAAILM
Matikapilkki Lahtis. Raimo Kummer
» Kalal Tenerife saarel.
Endrik Tõnsberg

» Maailma parimatelt kalavetelt ilma kalata. Toomas Mikkor

» PARKETTRISTSÕNA
Kaido Krass
 
Kalal Tenerife saarel.
Endrik Tõnsberg
Möödunud aasta lõpus õnnestus mul ära käia Kanaari saarestiku ühel suuremal saarel, Tenerifel. Kes Kanaaride täpse asukoha unustanud on, vaadaku kaardilt Põhja-Aafrikast loodesse Atlandi ookeanile – see pisike saartekobar on viimasel ajal tänu meie turismifirmadele ka eestlaste seas järjest tuntumaks saanud.





Minu sõit Kanaaridele sai teoks tänu Novatoursi viimase hetke pakkumisele ja seetõttu ei läinud mul kaua, et asjad pakkida ja vahelduseks vesisele Eestimaa talvele veidi sooja ilma nautida. Eestimaa kliima hakkabki oma lumevaeste talvede ja vihmase ning ülipika sügise ning kevadega juba kergelt vastuvõetamatuks muutuma...

Selgi korral sai muude kompsude hulgas kaasa võetud ka kerge kalapüügivarustus. T?arterlend läks Tallinnast otse Tenerife lõunapoolsesse kuurorti nimega Playa de Las Americas. See nimi on ilmselt tuttav paljudele reisihuvilistele Eestimaalastele, sest saare lõunapoolsem soojem külg on lesijatele-puhkajatele alati meele järgi olnud. Hotellid Oasis Paraiso, Sol Tenerife, Paraiso Floral jt on oma lugematute võimalustega heaks puhkusepaigaks väga erinevate nõudmistega turistidele. Võrreldes Tenerifet näiteks Egiptusega, siis jättis viimane mulle oluliselt kehvema mulje. Kanaarid on ikkagi Euroopa ja tsiviliseeritud koht, kus mugavustega harjunud puhkajad end mõnusasti tunnevad. Pole „päheronijaid“ tüütuid kaupmehi ja kollitavaid kõhuhaigusi, räpaseid teid jne. Aga eks see ole igaühe enda maitseasi.

Tenerifel oli plaan peatuda ja kalastada nädal aega, mis näis piisav aeg tutvumaks kohalike kalaliikide ja püügiviisidega. Majutuspaigaks sai broneeritud tuba hotellis Sol Tenerife, mida mina julgeksin oma kogemuste põhjal soovitada eeskätt nooremapoolsetele turistidele. Nimelt ei lase tänavatelt ööpäev läbi kostev lärm ja muusika seal ennast korralikult välja puhata näiteks vaikust armastavatel vanematel inimestel, ent samas asub see majutuskoht kohaliku elu keskpunktis ja võimaldab osa saada kõigist pakutavatest meelelahutuslikest võimalustest, mis iganes need siis ka poleks. Mina majutusin õnneks selle hotelli vaiksemas osas ja seetõttu võisin öösiti korralikult kalapüügiteemalisi unenägusid nautida.





Kalapüük algas kohe teisel päeval pärast kohalejõudmist. Sain jutule ühe kohaliku tonkatava vanamehega ja esimesed ridvavibutused tegin ookeani suunas piltlikult öeldes otse hotelli akna all. Püük toimus siin järgmiselt.
Öösel, kui õues on pime, tuli kõigepealt korjata pisikesi krabihakatisi, mida võis osava liigutusega kiviklibu alt välja tõmmata. Nendega söödastati kahe lipsuga tonka, mis otse kaldalt vahustesse lainetesse lennutati. Niisugust püüki võib eesti keeles tinglikult nimetada kaldapüügiks (Tenerifel öeldi selle kohta rock fishing). Tavaliselt toimubki sedasorti kalastamine õhtupimeduses ja saagiks satuvad keskmist mõõtu ahvenalised ehk bass’id. Konksusöödaks võib panna ka karvaseid mereusse, milliseid ma neli aastat tagasi kasutasin ka Lõuna-Koreas kalapüügi MM-l. Sel korral jäid need minul küll proovimata, kuigi kohalik kalastaja oli usside suhtes üsna poolehoidev.

Niimoodi, üsna primitiivsel viisil krabihakatistega kalastades, saime kätte paraja pannitäie kohalikke ahvenaid, mis kadusid kõik vanamehe kalakotti ja pidid tema pere õhtuseks söömaajaks kodus olema. Kummaline see tüüp minu arvates veidi oli, et isegi viisakusest mõnd kala kaaslasele ei pakkunud ning kogu saagi kiivalt endale ahnitses, kuid tegelikult polnuks mul kaladega ka eriti miskit peale hakata, kuna hotellis söögitegemise võimalused puudusid. Pealegi olid söödakrabid ikkagi ju tema poolt korjatud...

Sellist püüki sai tehtud veel paar korda, kuni lõpuks üle viskas – kaua sa neid pisikesi kaldakalakesi ikka õngitseda viitsid. Tekkis huvi hoopiski suuremate ja kopsakamate Atlandi ookeani liikide vastu. Mööda maailma käies olen võimalusel eelistanud püüda ookeaniliike – need paistavad kuidagi müstiliselt suured, samas ei õnnestu hiiglasi pea kunagi kätte saada.

Nii asusingi otsima võimalusi trollinguga tegelemiseks. Vastavat varustust mul seekord kaasas polnud – olin Eestis asju pakkides otsustanud pagasi kaalu kokkuhoiu mõttes vajalikud riistad kohapealt rentida. Suur trollingurull üksi kaalub juba üle kilogrammi, sinna juurde veel raskused, landid, tinapead jne. Ka rasket ritva on paha kaasa tirida. Mul oli kaasa võetud vaid nn. kalamehe reisijakarp, mis sisaldab „esmaabitarbeid“ piiri taga kalastamiseks. See karbike saadab mind alati, kui ma kuskil võõras kohas reisimas käin.

Esimeseks trollingupäevaks leppisin retke kokku kohaliku hispaanlasest kalagiidi Alfredoga, kes tuli mulle koos väikese kalameeste pundiga ookeanipüüki välja pakkuma. Hind oli soodne, maksis 50 euro ringis, vaatlejale-kaaslasele poole vähem. Peatudes aga kallis hotellis, jätsin Alfredole ilmselt algul rikka välismaalase mulje, keda oleks paras lihtsalt rahast lagedaks loputada. Paraja kauplemise peale sain aga hinna siiski selliseks, nagu eespool öeldud. Niisugustes olukordades tuleb alati olla tähelepanelik, eriti kui ajate asju tegelinskiga, kelle töö ongi välismaalaste „lüpsmine“. Seda kauplemismängu kogesin ka hiljem, kui mulle pärast kalareisi „odavat” elektroonikat müüa pakuti. Aga see on juba teine teema.

Trollingupüügi päev algab tavaliselt juba varavalges. Huvitava asjaoluna tuleb märkida, et mida rohkem ekvaatori pool oled, seda kiiremini päev saabub – valgeneb ootamatult kähku, nagu oleks keegi lülitist juurde vajutanud. Juba enne päikesetõusu sõitsime sadamasse, mis asus hotellist paar kilomeetrit eemal. Õhk oli olusid arvestades jahedavõitu, nii 13-14 kraadi plusspoolel, nii sai selga pandud soe fliisjakk ja jalga paksemad sokid. Ilm näitas veidi niisket nägu, kuid sel korral jäid taevaluugid siiski õnneks kinni.





Meie pundis oli paar ameeriklast ja venelast, üks inglane jt – kokku kümme kanget kalastajat, kes varahommikuse unega võideldes tahtsid kõik oma kanget kalakirge rahuldada. Sadamas tervitasid meid kapten John ja kalameister Orlando. Viimane oli laevas kui kalavarustuse ja söögitegemise meister. John, vana merekaru, hoidis rohkem laevatüüri ja otsis oma vidukil silmadega vee kohalt kohalikke merelinde – seal, kus kajakas lööb, on lootus kohata väikesi söödakalu, järelikult ka suuri röövleid. See vana tarkus aitab nii Eestis kui ka piiri taga.

Saime oma asjad laeva ära pakitud, toidud lossitud, joogipudelid külmkappi pistetud ja sõit võis alata. Kalajääger Orlando oli igaks petteks kaasa võtnud surnud söödakalu juhuks, kui värskeid ei õnnestu saada. Nimelt pidid kohalikud delfiinid sageli paati saatma ja sellega kalu eemale peletama. Õnneks tulid delfiinid seekord hilja – siis, kui kohalike kalakasvatuse sumpades söödamasinad käivitusid.

Ritvadeks kasutasime USA tipptehnikat ja rullidki olid peamiselt Penni toodang. Paat aga oli just nii lai, et korraga sai aht-ris püüda neli kalastajat. Mina sattusin esi-messe „vahetusse“. Sättisin millimeetrisele tamiilile sinise puhmaga tinapea ja asetasin sinna kolmesentimeetrise läbimõõduga kaheharulise konksu. Sellist sööta olen ka varem Atlandil kasutanud. Kõik paistis seega korras olevat, et kohalikke tuunilisi püüda saaks. Luureandmed ütlesid, et eelmisel päeval olid kohalikud juba bonito’sid – tuune kätte saanud ja kellelgi oli lahti pääsenud ka purikala.


Järgneb: Kalastaja nr 43