ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 43 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
Scierra tootevalik suurenes!
» Olympus mju: 770 SW.
Ralf Mae

» FORTUUNA
Tellijate vahel auhinnad loositud

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Hõbekoger. Leili Järv

» KOGEMUS
Hõbekogrest ja tema püügist. Hanno Kask

» LANDIKOOL
Võnklant ehk lusikas, I osa.
Vladislav Korzhets

» KOGEMUS
Feeder ehk püük topsiõngega. Valmar Schotter

» LENDÕNGEKOOL
Nümfide kasutamine lendõngepüügil, II osa. Marko Soom

» KALAVARUD
Jõeforell Ahtama ojas.
Raul Pihu

» VETEVALD
Kaladest ja Nõva naftareostusest. Randel Kreitsberg

» VALUPUNKT
On lootust, mehed! Tauno Jürgenstein

» PERSOON
Landimeister Eduard Teras.
Raimo Kummer

» KALAREPORTER
Vimmapüük Pirita jõel. Hanno Kask
» Tindipüük Pärnu lahel. Hanno Kask

» VIGADE PARANDUS
Rein Truumetsa lõhelandid

» ÄRITEKST
Salmo spinningurullid testis. Rauno Klemm

» EELINFO
Poisid suveks laagrisse!

» VÕISTUKALASTUS

» RAHVUSKALA
Eesti rahvuskala on raim. Ralf Mae

» PÄEVAKORRAL
Kalavarude rentimisest.
Endrik Tõnsberg

» SALMO KALAMEHEJUTT
Öine seiklus. Tõnis Tiirik

» Ehk kohtume veel... Ares Moor

» KODULUGU
Meenutusi hiidlaste talvisest kalapüügist. Manivald Kuik

» VASTUKAJA
Loomade heaks – vähemalt keegi. Helen Roosimägi
» Kommentaarid.
Vladislav Korzhets, Ralf Mae

» PÄEVAKORRAL
Eramaa ja terve mõistus. Ralf Mae

» MAAILM
Matikapilkki Lahtis. Raimo Kummer
» Kalal Tenerife saarel.
Endrik Tõnsberg

» Maailma parimatelt kalavetelt ilma kalata. Toomas Mikkor

» PARKETTRISTSÕNA
Kaido Krass
 
PÄEVAKORRAL
Kalavarude rentimisest.
Endrik Tõnsberg
„Möödunud kuul avalikkusele arvamuste avaldamiseks avatud kalavarude rentimise teema on põhjustanud suurt diskussiooni. Arvamusi jagub seinast seina – ühed on poolt, lootes protsessis kaasa lüüa ja kodujärvel miskit ära teha; teised on lihtsalt kalavarude olukorra parandamise vajadusest aru saanud ning samuti toetavad ideed; kolmandad on vastu, pidades seda kitsa ringi katseks veekogusid erastada ning kartes, et kalavarude rendile andes veekogud okastraadiga ümbritsetakse ja tühjaks püütakse; neljandad on ideele põhimõtteliselt vastu, sest nad on põhimõtteliselt vastu kõigile uuendustele. Valdav osa harrastuskalastajatest on aga äraootaval seisukohal – eks näis, vaatame, mis juhtuma hakkab. Üritame alljärgnevalt teemat pisut lahti kirjutada ja tagamaid selgitada.

Eellugu
Kui asjale laias plaanis läheneda, siis kogu kalavarude rentimise temaatika sai alguse Jõgevamaalt. Nimelt tõstsid sealsed aktiivsed kalandusspetsialistid kolm-neli aastat tagasi üles küsimuse, kuidas majandada hea tootlikkusega järvesid nii, et rahul oleksid kõik osapooled – nii kalurid kui ka harrastajad. Olid ju Kaiavere järv ja Saadjärv kalurite meelispüügikohad juba Vene ajal, mil kala oli palju; tollased kolhoosid täitsid edukalt plaani ja näiteks latikas ja linask läksid konservi väikese soomkala nime all. Kuid juba sel ajal polnud mitmed kalahuvilised valitsenud olukorraga rahul – pahameelt tunti eelkõige seepärast, miks ühes järves korraga nii paljude võrkudega püüdma peab. Sama suundumus jätkus ka pärast Eesti riigi taasloomist, mil tekkisid nn rentnikud, kellele anti püügiõigus järvedel ja mingil määral korraldada ka kalakaitse. Harrastajatel ajas harja punaseks, kui leiti pikki märgistamata võrgujadasid, mis ulatusid ühest järvesopist teiseni, sulgedes muuhulgas ka järvedest läbivoolavaid jõgesid-ojasid.

Siis aga asustati järvedesse mitmete miljonite kroonide eest angerjaid, mille püük sai jällegi… nendesamade kalurite ainuõiguseks! Samal ajal tahtsid asustamistest osa saada ka harrastajad; lisaks neile soovisid püügi juurde pääseda ka mõned uued kalurid, kes tundsid angerjaäri lõhna. Taas oli tekkinud huvide konflikt – miks üks saab ja teine mitte? Oli vaja leida mõistlik lahendus, kuidas saaksid kõik huvilised oma vajadused sellele kalale rahuldatud.

Nii korraldatigi 2004.-2005. aastal Jõgevamaa keskkonnateenistuses nende probleemide lahendamiseks mitmeid arutelukoosolekuid, kus osalesid erinevate huvigruppide esindajad. Pärast seda loodi üsna ruttu KIK-i projekti toel ja Eesti Maaülikooli Limnoloogiakeskuse eestvedamisel kalavarude haldamise ekspertgrupp, kuhu kuulusid spetsialistid keskkonnateenistustest ja ministeeriumidest, kalurite ja harrastajate esindajad jt. Eesmärgiks oli selgeks teha veekogude rentimise küsimustik – plussid ja miinused, võimalused ja ohud. See projekt saigi aluseks hetkel Keskkonnaministeeriumis algatatud üleskutsele lüüa kaasa veekogude kalavarude majandamise arutelul.

Eesti Kalaspordi Liit soovis oma ametlikus avalduses ja soovib endiselt väikejärvedel elukutseliste kalurite tegemised üldse lõpetada. See ettepanek on ka igati põhjendatud – miks peaksid paar kalurit võrkudega püütud saagi turule vedama ja kogu tulu endale saama, samal ajal kui seda ressurssi saaksid kasutada hoopis tuhanded harrastajad.

Olukord praegu
Mitmes Eesti piirkonnas on traditsioonilise tegevusala põllumajanduse osakaal praeguseks oluliselt vähenenud. Otsitakse uusi tegevusalasid, mis võimaldaks saada tööd ja teenistust kodukohas. Üheks alternatiiviks on turism ja puhkemajandus, mille arendamisel on oluline koht veekogudel ja kalapüügil. Mitmed kutselised kalurid ning kalaspordiklubid on veekogude kalavaru majandamise õiguse rentimise vastu huvi üles näidanud. Lisaks on paljude veekogude kohta olemas hea taustainfo nii kalastiku kui ka järve ökoloogilise seisundi kohta, mis võimaldab teha majandusplaane kalavarudele liiga tegemata. Mitmetesse veekogudesse on riigi poolt tehtud kulutusi kalavaru taastootmiseks kalade asustamise näol. Kalavaru majandamise õiguse rendile andmisel jääks kalavaru taastootmiseks tehtavad kulutused rentniku kanda, tekitades rendile antud veekogudel omanikutunde kalavaru säästlikuks majandamiseks ja kalavaru taastootmise ja asustamise soodustamiseks pikaajalise majandamisõiguse andmise kaudu.
Kõik see on selge ja mõistetav. Väikejärvede kalanduslik olukord ei soosi enam kutselist kalapüüki, seda vaadatakse kui ajaloolist rudimenti. Uute aktiivsete harrastuskalastajate põlvkondade tekkimine on muutnud küsitavaks võrgu kasutamise mõttekuse kalapüügivahendina Eesti väikestel veekogudel. Mis siis saab meie kalavetest?

Hetkel on kalavarude rentimise õigus veel nagu pool muna, millele sobiliku sisu peame ühiselt koos kõigi huvigruppidega täpsemalt välja mõtlema. Rõõm on aga tõdeda, et Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakond seda teemat nii laia kampaania korras käsitleb. Nimelt kutsutakse kõiki asjahuvilisi üles avaldama oma arvamust seoses kalavarude rentimisega ehk teisisõnu – kuidas parandada kalavarude majandamist Eesti Vabariigis. Vastuste saatmiseks on aega kogu aprillikuu ning aktiivset vastukaja oodatakse neljale küsimusele.

1. Millistel veekogudel võiks kalavarude majandamise õiguse rendile anda?
2. Milliste püügivahenditega püüki võiks rendile antud veekogudel lubada ja kas nendel veekogudel peaks toimuma üksnes harrastuslik kalapüük või kutseline kalapüük või mõlemad?
3. Kas veekogude rendile andmine on üldse vajalik?
4. Millised on veekogude rendile andmise plussid ja miinused?

Nagu elu on näidanud, tuleb igasuguse mammona jaotamisel alati ette probleeme ja vastakaid arvamusi – ühed tahavad ühte ja teised teist. Nii ka veekogude kalavarude rentimisega – me peame lähtuma enamuse soovist ja siis ühiskondliku kokkuleppe alusel selle otsuse seadusteks vormima. Seepärast kutsun üles kõiki kalasõpru oma päid tööle panema ja temaatika üle korralikult ja eelarvamusteta järele mõtlema. Kas anda veekogudes olev kalavaru klubidele, ühingutele jne majandamiseks rendile või jätta kõik nii, nagu praegu on? Kas rentimise tagajärjel muutub midagi paremaks või läheb hoopis halvemaks? Või ei muutu midagi? Negatiivne eelhoiak tuleks esialgu ära jätta ja katsuda mõelda külma peaga ja reaalselt. Püüdke kaitsta oma seisukohti toetavaid ja kinnitavaid argumente, et otsustajad saaksid teie vastuste põhjal valmistada just sellise kalavarude majandamise plaani, nagu enamus kalamehi Eestimaal soovib.

Seni laekunud vastukajadest on valdav osa olnud emotsionaalsed ja ideed kritiseerivad – ilmselt on ootamatuna tekkinud võimalus otsustamisel kaasa rääkida inimestel hoopis jalad nõrgaks võtnud ja tekitanud vastureaktsiooni. See on aga tingitud pigem sellest, et pole viitsitud asjasse süüvida – keegi laseb negatiivsuselinnukese lendu ja teised kraaksuvad kohe kooris järele. Ent tõele näkku vaadates tuleb ka tunnistada, et veekogude rentimise teemat on seni vähe valgustatud – enamus harrastuskalastajatest ei teagi, mida asi endast kujutab, kuidas mujal riikides kalavarusid majandatakse ja mismoodi selline süsteem üldse toimib. Näiteks on Euroopas enamikel kalaklubidel omad hallatavad veekogud ja sarnase süsteemi rakendamine annaks ka meil mõtte huvitavaks kooskäimiseks ning klubistamiseks – pean silmas kalade asustamist, kaitset, ürituste korraldamist, seltsielu jne. Muidu võime ju ka niisama nädalavahetusel koos järvekaldal ritvade seltsis õlut luristada ja klubis käimine polegi nagu vajalik. Klubid aga viivad kalasporti ja kalaturismi edasi, ka kuulatakse ühiskondlike gruppide arvamusi tähelepanelikumalt ka riigi ametkondade poolt.

Külastage Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna veekogude kalavaru rentimist puudutavat veebilehte http://www.envir.ee/2102, tutvuge seal väljas olevate materjalidega ning avaldage rentimise temaatika kohta kindlasti oma arvamust!