Olles teadlaste tööde-tegemistega kursis, tekkis mul soov hakata organiseerima forelli levila laiendamist siiani kasutamata potentsiaali omavasse piirkonda – Kasari jõgikonna ülem- ja keskjooksule –, mis halduslikult jääb Raplamaale. Kuna sealse maavalitsuse keskkonnaosakonnas ma sel ajal kedagi isiklikult ei tundnud, pöördusin vajalike asjaajamiste algatamiseks 1997. aastal oma tuttava, Märjamaal elava kalahuvilise Aivar Aleksejevi poole. Veensin teda käima mainitud asutuses, et rääkida forellide asustamise mõttest ning paluda selle teemaga tegeleval ametnikul läkitada Keskkonnaministeeriumi kalanduse osakonda taotlus samasuviste maimude saamiseks (suuremaid kalu polnud siis võimalik hankida). Hiljem Aivarile helistades kuulsin, et vastav dokument on tehtud ja ära saadetud. Süda oli rahul, nüüd jäi üle vaid oodata järgmise suve tulekut.

Konkreetset jõge või oja, kuhu forelle uue populatsiooni loomiseks lasta, ei olnud me veel välja pakkunud. ZBI töötajate hinnangul oli valikuvõimalusi mitu, neile lisandusid veel mõned Aivarile „silma hakanud” veesooned. Reaalselt oli võimalik mingi veekogu kasuks otsustada vaid teadlaste poolt nimetatute hulgast, seda nii asjaajamise korrektsuse kui ka asustamise edukuse suurema tõenäosuse huvides. Rapla Maavalitsuse keskkonnaosakonna spetsialisti Raul Aalde (tutvusin temaga 1997. aasta sügisel) tehtud valiku tulemusena jäi sõelale Kasari lisajõkke Vigalasse vasakult kaldalt suubuv allikatoiteline Ahtama oja (pikkus 15,7 km, valgala 55,7 km2). Olin sellest potentsiaalsest forelliveekogust teadlik, kuigi polnud seda kunagi näinud.

Kauaoodatud hetk, mil Ahtama ojja lasti esimene partii jõeforelle – uusasukaid kogu suure Kasari jõgikonna jaoks –, saabus 19. augustil 1998. aastal. Loomulikult tahtsin ka ise selle tähtsa sündmuse juures olla, kuid ilusa soovi nurjas kahetsusväärne arusaamatus asustamisaja kokkuleppimisel (maimude transport toimus planeeritust kaks päeva varem).