ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 43 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
Scierra tootevalik suurenes!
» Olympus mju: 770 SW.
Ralf Mae

» FORTUUNA
Tellijate vahel auhinnad loositud

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Hõbekoger. Leili Järv

» KOGEMUS
Hõbekogrest ja tema püügist. Hanno Kask

» LANDIKOOL
Võnklant ehk lusikas, I osa.
Vladislav Korzhets

» KOGEMUS
Feeder ehk püük topsiõngega. Valmar Schotter

» LENDÕNGEKOOL
Nümfide kasutamine lendõngepüügil, II osa. Marko Soom

» KALAVARUD
Jõeforell Ahtama ojas.
Raul Pihu

» VETEVALD
Kaladest ja Nõva naftareostusest. Randel Kreitsberg

» VALUPUNKT
On lootust, mehed! Tauno Jürgenstein

» PERSOON
Landimeister Eduard Teras.
Raimo Kummer

» KALAREPORTER
Vimmapüük Pirita jõel. Hanno Kask
» Tindipüük Pärnu lahel. Hanno Kask

» VIGADE PARANDUS
Rein Truumetsa lõhelandid

» ÄRITEKST
Salmo spinningurullid testis. Rauno Klemm

» EELINFO
Poisid suveks laagrisse!

» VÕISTUKALASTUS

» RAHVUSKALA
Eesti rahvuskala on raim. Ralf Mae

» PÄEVAKORRAL
Kalavarude rentimisest.
Endrik Tõnsberg

» SALMO KALAMEHEJUTT
Öine seiklus. Tõnis Tiirik

» Ehk kohtume veel... Ares Moor

» KODULUGU
Meenutusi hiidlaste talvisest kalapüügist. Manivald Kuik

» VASTUKAJA
Loomade heaks – vähemalt keegi. Helen Roosimägi
» Kommentaarid.
Vladislav Korzhets, Ralf Mae

» PÄEVAKORRAL
Eramaa ja terve mõistus. Ralf Mae

» MAAILM
Matikapilkki Lahtis. Raimo Kummer
» Kalal Tenerife saarel.
Endrik Tõnsberg

» Maailma parimatelt kalavetelt ilma kalata. Toomas Mikkor

» PARKETTRISTSÕNA
Kaido Krass
 
LANDIKOOL
Võnklant ehk lusikas, I osa.
Vladislav Korzhets
Ajaloolist

Läbi paljude kalastusraamatute on meieni kandunud üks klassikaline pajatuskild: restoranis toimuva õhtusöögi ajal märkab üks külastajaist üllatusega, kuidas restorani basseinis ujuv forell haarab isukalt suhu kogemata vette kukkunud lusika. Tõsi või mitte – ilus ikkagi. Kas võnk- e lusiklandid e lihtsalt lusikad sündisid enne kirjeldatavat õhtusööki (kui seda üldse toimuski) või just tollest söömaajast inspireerituna, teab ehk vaid Peetrus, kes enne Kristuse jüngriks saamist oli kalamees ning on katoliiklikus ilmatajus nüüd paradiisivärava hoidmise ja teiste taevaste ametite kõrval ka kalameeste kaitsepühakuks. Põhja-Itaalia järvedel kasutatavat igatahes metallist võnklante, lusikaid, haugi- ja forellipüügiks juba keskajast saadik.





Tuleme aga Itaaliast lähemale, Soomemaale: aastal 1881 alustas Kemis kullasepp Peter Käänteinen lusiklantide tootmist. Lõhevõrke võisid tollal Kemijõkke panna vaid maaomanikud, ent kala ihkasid oma toidulauale ka maatamehed ja sellest sündis nõudlus heade lantide järele. Esimesed landid valmistas Käänteinen hõbelusikate valmistamiseks mõeldud vormide abil ning just see võib olla mõjutanud „lusika“ tulekut nii soome kui ka eesti keelde; samuti on „lozhka“ võnklandina kasutusel ka vene keeles (Soome oli tollal teatavasti Vene keisririigi osa).

Et aga ka ingliskeelses kalastusruumis tähendab spoon tavalise söögilusika kõrval teatavat landitüüpi, võime julgelt oletada, et „lusika“ nimetus võeti eri paigus kasutusele sõltumatult.

Kindlalt on teada, et maailmas toodeti juba aastal 1840 võnklante sportlikuks kalastamiseks. Aastal 1852 sai Julio T. Buel oma lusikakujulisele landile Ameerika patendi (1854 sai ta, muide, patendi ka rohukaitsega landile, 1856 aga pöörlevale landile). Inglise haugipüügiraamatuisse ja kalastustarvete kataloogidesse hakkab võnklant oma erinevates variantides üha sagedamini sugenema XIX sajandi viimasel veerandil.

Mis ajast Eestis lante kasutatakse, on võimatu ütelda. Mis teha – aeg on pikk, aga mälu lühike. Autor julgeb siiski üsna veendunult väita, et me pole laenanud lanti ja lantimist mõnelt „kultuursemalt“ rahvalt (nt sakslastelt), vaid need on siin juba „aegade algusest“. F. J. Wiedemanni Eesti-Saksa sõnaraamatus (1869) on sõna „lant“ sees ja selgitava lausena on toodud „landiga mööda jõge sõitma“. Paraku ei tea me täpselt, mis materjalist ja mis kujuga olid landid, milledega sajandite eest röövkalu jahiti, ent loogiline on oletada, et petukalu tehti nii puust kui ka metallist.

Kui spinning sajakonna aasta eest härrasmeeste kalastusvahendina Eestisse jõudis, tulid temaga kaasa ka Euroopa landikodades valmistatud metall-landid, enamasti just võnklandid. Küllap hakati lante hobitööna meisterdama ka siinsetes töökodades, kuna poelant oli üsna kallis asi. Poodides lante igatahes oli – Georg Graf hoiatab 1933. a ilmunud käsiraamatus „Õngesport“ lugejaid müügil olevate lantide rohkuse eest, sest „uudiste eest väljaantud raha osutub sageli mahavisatuks, ilma et ost vastaks otstarbele“.

Insener Bernhard Bernshteini kalapüügiriistade tööstus andis siinse landirohkuse jaoks oma tähelepanuväärse osa. 1939. a kataloogi põhjal moodustasid valdava osa toodangust just võnklandid, neid on umbes 25. Täpset arvu ei saa välja tuua põhjusel, et mõnda lanti ei saa praegustesse jaotusviisidesse selgelt liigitada – nt mudelid „Lusikas“ ja „Tallinn“ – on need võnklandid või algelised lipplandid?


Võnklandi kasutusala
Võnklandid e metall- e plekklandid e lusikad olid kõige kasutatavamad landid ajal, mil ridva külge käis ketasrull ja ritv ise oli puust, bambusest või metallist. Niisuguse spinninguga sai edukalt heita vaid üsna suure erikaaluga peibutisi, esmajoones „plekki“.

Inertsivabade rullide leiutamine ning laialdane levimine koos ritvade nõtkemaks muutumisega avas rohelise tee teistele, kergematele landitüüpidele ning praeguseks on võnklantide osa kalamehe kalastuskastis muutunud märksa väiksemaks kui mõnekümne aasta eest. See on nii 15-30%. Kas tähendab aga see, et kogu „plekk“ tuleks vanarauaks kuulutada? Muidugi mitte! Võnklandid püüavad niisama hästi nagu vanasti, lihtsalt rullide-ritvade areng avas ukse kergematele lipp- ja vabinalantidele, mis olid selle ukse taga juba mõnda aega kannatamatult kibelemas. Tõsi, võdikute sünd ja plahvatuslik levik röövis võnklantidelt küll üksjagu eluruumi, seda just püügil vee alakihist ja põhjalt, kus võdikud on sageli „rauast“ efektiivsemad, kuid „metalli“ jaoks jäi vaba vett veel küll ja küll. Esmajoones siis, kui meil on rohkelt püügiruumi ning tahtmine sooritada võimalikult pikki heiteid, et otsida kala hästi laialt alalt, on otstarbekas ja mugav kasutada kaugele lennutuvat „plekki“. Suure erikaalu tõttu lendab raud hästi ja teda saab enamasti heita ka vastu tuult, ehkki siin hakkab heidetavust mõjutama konkreetse landi kuju – laiem ja loogelisem lant lendab vastu tuult kehvemini kui kitsam ja sirgem.

Vastutuult heidetavus võib vahel olla väga oluline, näiteks kahlamispüügil mererannas lõhet ja meriforelli jahtides. Meie heited ei pruugi soovitava veeviiru või põhjamurranguni ulatuda mitte millegi muu kui kitsa ja suhteliselt raske metall-landiga. Vahel kuulub vastu tuult heitmine kalastamise juurde suisa enesestmõistetavana; nii näiteks tasub kevadeti meriforelli jahtida meres just nende kallaste äärest, kuhu tuul ja hoovused lükkavad soojemat vett ja toitu ning koos nendega saabub kala – mujal on küll lanti allatuult loopida märksa mugavam, kuid ka samavõrra mõttetum. Kui meil sellistes püügioludes pole taskus mõnd läbi tuule heidetavat Toby, Viking Herringit või muud kitsast ja suhteliselt rasket lanti, võime suu iherusest puhtaks pühkida. Suurepärase kokkusattumusena meenutavad kitsad ja suhteliselt sirged, laisapoolse võnkumisega landid oma kujult lõhedele-forellidele olulist toidust – tobiat, kilu, räime – sestap võib neid kevadisel kahlamispüügil pidada parimateks peibutisteks. Ja mitte ainult kevadel, vaid ka sügisel merest „punast“ jahtides.

Laiema kujuga võnklante peetakse traditsiooniliselt haugilantideks. Asi pole selles, et haug ei haara kitsaid lante – vetehunt võtab nii laia kui ka kitsast plekki ning pole sugugi kindel, et ta võtab laia tingimata paremini – pigem on asi selles, et lõhe, meriforell ja ka koha rabavad meelsamini kitsama kujuga peibutisi. Ent ka see ei ole alati kehtiv raudreegel: näiteks Narva jõel on sügiseti lõhepüügil hästi toimiv ka laiem lant, see „haugikas“ – asi on siin selles, et kudeajal lõhe ei toitu, vaid kaitseb kudepesa ning ründab võimalikke marjasöödikuid olenemata sellest, kui kitsa või laia kehaga need on; lisaplussi annab „haugikale“ suhteliselt madalas vees ka see, et laiem lant vajub natuke aeglasemalt ja vedamisel tõuseb veidi kõrgemale, mistõttu jääb ka harvemini põhjakivide taha kinni (kivisel kudekohal pole kunsttükk päevaga kümnekonnast landist ilma jääda).

Eeltoodus on laiema landi eelised haugipüügiks juba kaudselt ära toodud – aeglasem vajumine ja kõrgem liikumine vedamisel. Need eelised pääsevad mõjule järvedes-jõgedes-merelahtedes, kus sügavust pole liiga palju, põhi on rohune ja püük käib sageli suurte veetaimede kasvupiiril. Lai võnklant on siin kitsast võnklandist teokam, ent ta on teokam ka võdiklandist, mis sobib paremini püügiks seal, kus sügavust on rohkem ja põhi ilma rohuta. Kas laiem „plekk“ on neis oludes etem või kehvem vabina- ja/või lipplantidest, ei ole võimalik öelda – asi sõltub konkreetsest veekogust, konkreetsest päevast, kalamehe kogemustest, harjumustest, eelistustest ning veel nõnda müstilisest asjast nagu kalaõnn.

Kohapüügil on vabina- ja võdiklandid „metalli“ eemale tõrjunud. Kes aga soovib siiski saada koha kätte just nimelt võnklandiga, peaks arvestama, et eelistatud on kitsamad/piklikumad landid. Mitte sellepärast, et koha lanti tema laiuse pärast ei haaraks, haarab laia „plekki“ küll!, kuid lant ei tohiks vedamisel nö pöörisesse minna, st hakata liikuma vedamisjoonest nii kümmekond või enamgi sentimeetrit kõrvale, kuid just laiadele lantidele on selline pöörisliikumine omasem. Seega ei tohiks kohapüügi lant vedamisel „külge pöörates“ vedamisteljest eemale viskuda, laialt laperdada, olgu ta oma kujult kitsas või lai.

Ahvenapüügil kasutatakse „rauda“ just nimelt ahvenate saamiseks harva, kuigi ahvenad ründavad võnklante küll ning vahel võib neid haugipüügi käigus saada kaaskalana kätte ka üsna kopsakate metall-lantidega. Sihipärase ahvenapüügi puhul on enamasti aga märksa võtvamaiks võdiklandid, lipplandid ja väiksemad vabinalandid. Siiski ei tasu meil ka ahvenapüügil võnklante täiesti vältida, keskmine või ka pisem „plekk“ võib aidata meil ahvenaparvest välja sorteerida mõnevõrra suuremaid isendeid, korralikke pannikalu. Ka on keskmise suurusega võnklandi kasutamine omal kohal siis, kui üritame tabada kaht kärbest ühe hoobiga, st meid rõõmustaks nii haug kui ka ahven. Tõsi, sama eesmärki täidab ka suurem lipplant või keskmine vabinalant. Taas harjumuse, kogemuse ja õnne asi.

Veel võivad pisemad võnklandid tuua meile veest välja jõeforelli, säinast ning turba, kuigi ka nende püüdmisel eelistatakse enamasti lipplante või vabinalante. Tundub aga, et selle koha pealt oleme me mõnevõrra traditsiooni kammitsas: „metall“ seostub meie alateadvuses ikka toekama ridvaga, L ja UL (kerge ja ülikerge spinning) aga lipp- või vabinalandikestega. Kuid kergritvade tulek ei võimaldanud ju üksnes kergete lipp- ja vabinalantide revolutsioonilist kasutamist, vaid avas tee ka kergele „plekile“. 4-5 cm pikkused ja vaid 4-8 g kaaluvad võnklandid võivad olla vägagi ahvatlevad ka suurtele röövkaladele, sest ka näiteks haug eelistab vahetevahel just pisikesi peibutisi, sealhulgas pisikest plekki, turb aga suhtub väikesesse võnklanti, mis on timmitud vee pinnal glisseerima, vägagi himukalt.

Ka jõeforelli jahtimisel võib väike võnklant vahel olla etem kui lipplant, kuna esimese mängu ei pärsi üleminek veevoost seisuvette samal määral kui lipplandi „tööd“, kuivõrd viimane kipub voolukiiruse järsul kahanemisel „kustuma“.

Veel üks kalaliik on üsna hästi „plekiga“ püütav, nimelt tõugjas, ent kuna tõugja püüdmine on Eestis keelatud, siis me seda teemat lähemalt ei vaatle – hoidkem patust eemale. Samamoodi on lugu harjusega, kes, tõsi küll, „metallist“ suuremat ei hooli. On juhtunud ka seda, et võnklanti haaravad luts või latikas, kuid need juhtumid kuuluvad erakordsete hulka ja lutsu või latikat ei lähe keegi nimme „plekiga“ püüdma.


Järgneb: Kalastaja nr 43