ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 43 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
Scierra tootevalik suurenes!
» Olympus mju: 770 SW.
Ralf Mae

» FORTUUNA
Tellijate vahel auhinnad loositud

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Hõbekoger. Leili Järv

» KOGEMUS
Hõbekogrest ja tema püügist. Hanno Kask

» LANDIKOOL
Võnklant ehk lusikas, I osa.
Vladislav Korzhets

» KOGEMUS
Feeder ehk püük topsiõngega. Valmar Schotter

» LENDÕNGEKOOL
Nümfide kasutamine lendõngepüügil, II osa. Marko Soom

» KALAVARUD
Jõeforell Ahtama ojas.
Raul Pihu

» VETEVALD
Kaladest ja Nõva naftareostusest. Randel Kreitsberg

» VALUPUNKT
On lootust, mehed! Tauno Jürgenstein

» PERSOON
Landimeister Eduard Teras.
Raimo Kummer

» KALAREPORTER
Vimmapüük Pirita jõel. Hanno Kask
» Tindipüük Pärnu lahel. Hanno Kask

» VIGADE PARANDUS
Rein Truumetsa lõhelandid

» ÄRITEKST
Salmo spinningurullid testis. Rauno Klemm

» EELINFO
Poisid suveks laagrisse!

» VÕISTUKALASTUS

» RAHVUSKALA
Eesti rahvuskala on raim. Ralf Mae

» PÄEVAKORRAL
Kalavarude rentimisest.
Endrik Tõnsberg

» SALMO KALAMEHEJUTT
Öine seiklus. Tõnis Tiirik

» Ehk kohtume veel... Ares Moor

» KODULUGU
Meenutusi hiidlaste talvisest kalapüügist. Manivald Kuik

» VASTUKAJA
Loomade heaks – vähemalt keegi. Helen Roosimägi
» Kommentaarid.
Vladislav Korzhets, Ralf Mae

» PÄEVAKORRAL
Eramaa ja terve mõistus. Ralf Mae

» MAAILM
Matikapilkki Lahtis. Raimo Kummer
» Kalal Tenerife saarel.
Endrik Tõnsberg

» Maailma parimatelt kalavetelt ilma kalata. Toomas Mikkor

» PARKETTRISTSÕNA
Kaido Krass
 
MEIE VETE PÜÜGIKALU
Hõbekoger. Leili Järv
Hõbekoger [Carassius gibelio (Bloch)] – inglise k gibel carp ja prussian carp; saksa k Giebel ja Silberkarausche; vene k serebrjannõi karasj; läti k sudrabkarusa – on luukalade klassi pärisluuste alamklassi kuuluva karpkalaliste seltsi karplaste sugukonna perekonna koger üks liikidest.

Milline hõbekoger välja näeb?

Hõbekogre kehakuju varieerub sõltuvalt elupaigast väga suurtes piirides, kuid samas ei ole hõbekogrel leitud kindlaid, elupaigalist põhjustatud morfoloogilisi rühmi. Hõbekogred on tavaliselt külgedelt tugevalt lamendunud ja näevad seetõttu suhteliselt saledad välja. Neil ei esine kokredele omast „küürakust“, sest keha suurim kõrgus on keskmiselt madalam kui lähisugulasel, kogrel, ning keha pikkus-kõrgussuhe jääb enamasti 1/3 ja 1/2 vahele.





Kuigi nimi – hõbekoger – viitab heledale hallikas-hõbedasele värvusele, varieerub hõbekogre värvus looduses suhteliselt laias ulatuses. Enamasti siiski hõbehallikates toonides kalade seljad võivad paikkonniti olla värvunud kuni rohekashalli toonini välja. Saba- ja seljauimed on neil ülejäänud uimedest värvunud oluliselt tumedamalt.

Enamustest karplastest eristab hõbekokre suhteliselt pikk seljauim, mille eesosas paikneb pikk ja tugev ogakiir, mille eesmine serv on selgelt jämesaagjas. Suu on otsseisune ja poised puuduvad. Karplaste parim määramistunnus, neeluhambad, meid hõbekogre eristamisel sugulasliigist, kogrest, seekord hädast välja ei aita – nii kogrel kui hõbekogrel paiknevad neeluhambad ühes reas. See-eest peitub hõbekogre soomuste ehituses oluline määramistunnus: tema suurte soomuste tagaserv on kaarjas, mitte sirge nagu harilikul kogrel. Kui kõiges muus võib veel kahelda, siis lõpuks kala puhastamiseni jõudes saab asi kindla selguse – hõbekogrel on tugevalt pigmenteerunud (tume kuni mustjas) kõhukelme. Samuti on hõbekogre sool väga pikk ning see ületab tema keha pikkuse kuni viis korda.

Kui enamusel isastel karplastel moodustub kudeajal soomustele helmeskate, siis hõbekokredel seda tavaliselt ei teki.

Mida hõbekoger eluks vajab?
Tavaliselt eelistab hõbekoger elupaigana nõrga läbivooluga avatumaid, kuid samas sügavamaid veealasid, olles seetõttu nooremas eas röövkalade poolt enam ohustatud kui harilik koger. Ta ei pelga ei happelist ega riimvett. Kuna hõbekoger pärineb mandri-Aasia lõunapoolsematelt aladelt, siis on tegemist soojalembese kalaliigiga, kes otsib alati üles veekogu kiiremini läbisoojenevad osad. Hõbekoger on madala hapnikulävega liik, kes elab üle ka pikemaajalised veekogude ummuksisse jäämised ja ära kuivamised. Eesti ei jää hõbekogre loodusliku levila (areaali) piiridesse.

Kus on hõbekogre päriskodu?
Tegemist on laialt tuntud liigiga nii Euroopas kui ka Aasias. Kokrede looduslikud levilad suuresti kattuvad, kuid hõbekoger on pisut lõunapoolsemate alade asukas. Bergi andmetel elab tüüpiline hõbekoger, nn hiina koger, looduslikult oluliselt kitsamal territooriumil kui harilik koger. Tema looduslik levila piirdub Hiina Tongingi provintsi, Mandzhuuria, Korea, Taivani ja Jaapani saartega.

Hõbekogre laia tuntuse taga on aastatuhandete pikkune aretustöö. Nimelt peetakse hõbekogre kuldvormi, nn kuldkala (sellele viitab otseselt ka ladinakeelne liiginimi auratus e kuldne) esimeseks kultuuris kasvatatud kalaliigiks. Just Hiina Tongingi provintsist pärinevad esimesed kirjalikud teated ülikute aedades elavatest taevalikest kuldsetest kaladest. Hiinast pärinevad ka tänaste akvaristide hulgas ülipopulaarsed hõbekokrede vormid – loorsabad, teleskoopsilmad, mustad kuldkalad jt. Iidsetelt Hiina aladelt toodi neid ülikallite haruldustena Euroopasse, kus nad osalt hooletuse tagajärjel või siis puhtjuhuslikult tiikidest vabasse loodusesse sattusid. Seal kohanesid nad edukalt kohalike tingimustega ning hakkasid oma levilat laiendama.

Hõbekogre introdutseerimine Austraaliasse osutus üliedukaks. Kuna tegemist on väga madalat hapnikuläve (suudavad ellu jääda ka veekogus, milles on väga madal hapnikusisaldus) eviva kalaliigiga, siis kohanes ta väga edukalt sealsetes nõrga vooluga mudapõhjalistes ja happelise veega tiikides, lompides, madalates järvedes ning riimveelistes merelahtedes.

Kuidas hõbekoger Eestisse sattus?
Hõbekoger toodi Eestisse Tallinna Kalamajandi tiikidesse ametlikult alles 1948. aastal. Aasta hiljem lasti sealt looduslikesse veekogudesse (Maardu ja Kahala järvedesse) lahti esimene katsepartii. Edasine asustamine oli juba stiihiline.

Viimasel aastakümnel on hõbekogre arvukus eelkõige rannikumeres oluliselt tõusnud. Peamiste põhjustena tuleks välja tuua klimaatilised ja inimtegevuslikud tegurid. Nimelt on viimastel aastakümnetel olnud hulgaliselt väga sooje suvesid ning pehmeid talvesid ja just need mõjusid soodsalt tugevate karplaste (sh ka hõbekogre) põlvkondade kujunemisele. Teisena mainitud inimtegevuse mõju all tuleb eelkõige mõista kalapüügi mõju – turunõudlusest tingitud püügipressi suundumine röövkaladele (haugidele, kohadele, ahvenatele, kes on hõbekogre kohalikud looduslikud vaenlased) viis nende arvukuse ülikiirele langusele, see omakorda tõi kaasa üleüldise karplaste arvukuse tõusu. Nii hakkasidki 1980.-ndate teisel poolel hõbekogred sattuma alguses kutseliste, hiljem ka harrastuspüüdjate püünistesse. Kui 1985. aastal registreeriti esimesed hõbekogred Häädemeeste-kandi püünistest, siis kakskümmend aastat hiljem on nad tavalised juba ka Soome lahe keskosa madalamates lahesoppides Kundani välja. Püünistest pole leitud mitte ainult suuri, suguküpsed kalu, vaid peenemasilmalistest võrkudest on saadud ka väikeseid (näiteks Muuga lahes 12 cm) hõbekogrelapsi. Viimasel aastakümnel on osades väiksemates merelahtedes (Jausa, Haapsalu-Tagalaht, Saunja laht jt) muutunud hõbekoger üheks domineerivaks kalaliigiks. See aga näitab, et tänaseks on välja kujunenud olukord, kus me peame rääkima hõbekogrest kui invasiivsest tulnukliigist, kes oma suureneva arvukusega mõjutab oluliselt meie kohaliku elustikku. Millises suunas ja kuidas, näitab aeg.


Järgneb: Kalastaja nr 43