ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 42 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» KOGEMUS Tuurakogemus.
Alvar Heiste

» ÄRITEKST Olympus FE-200.
Ralf Mae

» SALMO KALAMEHEJUTT
Jutukonkursi tulemused

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Meritint. Heli Shpilev

» REKORD Rekordtursk
Pärnu lahest. Heli Shpilev

» KOGEMUS Tindipüügist
Pärnu lahel. Ralf Mae

» Jääpuuridest. Valmar Schotter

» SPINNINGUKOOL
Sööstlant ehk jerkbait. Vladislav Korzhets

» KALAKOTT Haug nagu palk

» LENDÕNGEKOOL Nümfide kasutamine lendõngepüügil,
I osa. Marko Soom

» UURIMUS Lõhepüügist meil ja mujal. Jarko Jaadla

» VETEVALD Ümarmudil Muuga sadama akvatooriumis. Aldo Ollik
» Kommentaar. Henn Ojaveer

» PÄEVAKORRAL Kas kalad tunnevad valu? Arvo Tuvikene
» Halemeelsuse vägivald. Vladislav Korzhets

» TOIMUMISED/NÕUKODA Kalanduse õppepäev Valgamaal. Endrik Tõnsberg
» Harrastuskalastajad Brüsseli parlamendis. E.T
» Kalandusnõupidamine Põllumajandusministeeriumis. E.T.

» DAATUM 100 aastat Albert Ivaski sünnist. Raul Pihu, Ervin Pihu

» KORD ON KORD ON KORD Muudatustest seadusandluses harrastuslikul kalapüügil

» UDUSED VEED Vaimsus ja kalastamine. Vladislav Korzhets

» MAAILM/NÕUKODA Gotlandil nõu pidamas (ja kalal kah).
Endrik Tõnsberg
» Poola põhjaranniku tursamaardlatel. Randel Kreitsberg

» EBAUSK Kalamees ja ebausk. Kaido Krass

» EELINFO EMV kirbutamises

» KOGEMUS Rein Truumetsa landid. Rein Truumets

» PAJATUS Hilissügisene retk Peipsile. Ove Musting
» Mudane lutsupüük. Hanno Kask

» KODULUGU Muistsetest jõulu- ja aastavahetuse kommetest.
M. Kuik

» MAAILM Merekalastusest Taani Kuningriigis. August Karvane

» Polaarvihm. Sven Kilusk

» LUISKERISTSÕNA Kaido Krass
 
LENDÕNGEKOOL Nümfide kasutamine lendõngepüügil,
I osa. Marko Soom


Ilmselt on kõik lendõngitsejad jalutanud, kõrvad kikkis, mööda jõeääri ning tähelepanelikult kuulatanud, kas kusagil ei käinud sulpsatust; vaadanud taevasse, lootuses näha ühepäevikuid; uurinud lund, kas äkki pole seal ringi sibamas mõnd kevikut või oodanud õhtuhämarust, et kalastada ehmestiivaliste pilvedes. Paljud on siiski tulnud tagasi valmikuid nägemata ja kala saamata. Ent võibolla oli kala mittesaamise põhjuseks hoopis see, et proovimata jäi nümfiga püük?





Just nümfidega imiteeritakse putukaid, mis teadaolevalt moodustavad lõhilaste toidulaual koguni 90%. Alljärgnevalt vaatlemegi, milliste putukate imitatsioone tasub kasutada, kuidas nümfi valida ning millised võiksid olla nõuanded püügitehnika osas. Lühidalt – räägime nümfidest ja nümfipüügist.

Suurem osa putukatest, keda me vee kohal lendamas näeme, on tegelikult veeliigid. Nende vastsed arenevad vees ning valmikud (ehk liblikad) paarituvad ja munevad vette. Antud loo juures huvitavad meid putukate vee all elavad vastsed.

Öeldakse, et nümfing algab siis, kui lendõngitseja saab aru, millest kalad toituvad. Sellest tulenevalt on edukaks kalapüügiks oluline teada, millise putuka vastseid forell ja teised lõhilased jahivad. Kindlasti on igapäevane toidulaud usaldusväärsem kui ergutavad ja ärritavad söödad, mis ajavad kala küll liikvele, kuid mitte võtma.

Forell vajab elupaigana kiirevoolulist, hea hapnikusisaldusega ning puhtaveelist jõge. Sellistes veekogudes leiame mitmesuguseid putukaid – mõned liigid varjuvad kivide alla, teised kaevuvad mutta, osad ronivad niisama mööda põhja ringi. Saamaks aimu, kes jõgede või ojade suuremate ja väiksemate kivide all elavad, on kõige lihtsam viis need kivid lihtsalt ümber pöörata. Kes seda on teinud ning kivide alla vaadanud, on ilmselt imestanud, milliseid imelikke elukaid sealt leida võib. Mõni näeb välja nagu pisike vähike, teine jälle nagu sodi – selle vahega, et seal sodi sees peidab end ussike, kes kõike seda pahna endaga kaasas kannab.

Esimene samm putukamaailmaga tutvumiseks ongi tehtud. Järgmiseks huvitab meid, missugused on peamised liigid, mis nümfiga kalastamisel söötade valikul ja sidumisel huvi pakuvad. Mis siis ikka – hakkame putukateadlasteks.

Nelja peamise veeputuka vastsetest
Ehmestiivalised (Trichoptera) – Eestis on kindlaks tehtud 172 liiki, kuid tegelikult arvatakse neid olevat kuni 200 liiki. Tavaline pikkus 0,5-5 cm; liikide eristamine toimub peamiselt kodade järgi. Mõned ehmestiivalised on vastsena vilkad röövtoidulised, need on kojata loomad. Saagi püüdmiseks koovad nad vette lehtrikujulisi mõrrataolisi püüniseid, mille kinnitavad veetaimede, kivikeste jms külge. Suurem osa ehmestiivalisi on vastsena taimtoidulised ning ehitavad liivast, teokarpidest või taimeosadest kaasaskantava koja. Vastsed elavad vees 1-3 aastat ning rahvasuus kutsutakse neid puruvanadeks. Puruvanasid jäljendatavad näiteks czech-, polish- ja caddis-tüüpi nümfid.

Ühepäevikulised (Ephemeroptera) – Eestis leitud 45 liiki, kuid võib olla kuni 50 liiki. Vastsete pikkus 0,3-4 cm (kehapikkus kuni 2,5 cm). Ühepäevikulistel eristatakse nelja tüüpi vastseid: muttakaevuvad, ronivad, vooluveetüüpi ja ujuvad; kõik nad toituvad taimsest ja loomsest detriidist. Vanematel vastsetel on olemas ka tiivaalgmed. Elavad vees 1-3 aastat ja kestuvad selle aja jooksul 20-30 korda. Ühepäevikud jäljendavad näiteks green drake ja olive caenis tüüpi nümfid.

Kevikulised (Plecoptera) – Eestis on kindlaks tehtud 18 liiki, kuid ilmselt leidub kuni 30 liiki. Pikkus 0,3-5 cm. Kevikulised on kehvad ujujad ja elavad vabalt veekogu põhjas või kaevuvad kivide alla. Vastsejärgu pikkuseks loetakse tavaliselt aasta, kuid sageli kestab see kuni kolm aastat. Väiksemate kevikuliste vastsed toituvad vetikatest, kuid enamik liike on röövvormid, süües sääskede ja kihulaste vastseid ning muid selgrootuid. Kevikuid jäljendavad näiteks stonefly- ja woolly bugger tüüpi nümfid.

Kirpvähilised (Amphipoda) – Eestis arvatakse elavat kuni 20 liiki, neist on meres kindlaks tehtud 14 ja siseveekogudes 4 liiki. Kirpvähiliste eluiga on 1-2 aastat, nende tavaliseks pikkuseks on 0,5-1,5 cm ning nad on aastaringselt jõeforelli ühed põhilised toiduobjektid. Kirpvähilised toituvad lagunevatest taimedest ja loomsest materjalist ning on tähtsad vooluveekogude sanitarid. Kirpvähid (Gammarus) peavad suguküpsuse saavutamiseni kestuma 13 korda. Kirpvähke jäljendavad näiteks scud- ja shrimptüüpi nümfid.

Millega ja millal
Kirpvähilise imitatsiooniga (scud ja shrimp) võib forelli püüda igal ajal igas võimalikus forellijões. Tuleb vaid leida koht, kus forell elutseb ning võib kindlalt väita, et seal leidub ka kirpvähke. Nagu juba mainitud, on see sööt forellidele saadaval tõesti aasta läbi ja sellega võib püüda nii kevadel, suvel, sügisel kui talvel; nii hommikul, lõunal, õhtul kui öösel – ja nii see ka on! Mõningatel andmetel moodustavad kirpvähid forelli päevasest toidubaasist 35% ja öisest 42%, kuid kindlasti sõltub see jõest ja aastaajast.

Eestis võiks kirpvähi nümf olla eelistatum talvel ja varakevadel, kui teiste putukate osakaal vees on väiksem. Samuti võiks kirpvähi imitatsiooni otsa siduda ka suve lõpus, kui vesi on muutunud soojemaks ning kala otsib sügavamaid jahedaveelisi auke.

Kirpvähke on erinevates värvivariatsioonides; kasutatava sööda värvus sõltub veekogust. Rusikareegel on, et sööt valitakse tumedam kui vesi. Toonidest on eelistatumad roheline, punakaspruun ja oranzh. Oranzhi värvi on emastel munade kandmise perioodil alakeha, see mõjub kalale ergutusvärvusena.

Ehmestiivaliste imitatsioonid (caddis ja czech nymph) on parimad kevadisel ja talvisel ajal. Seda põhjusel, et ehmestiivaliste valmikud on ühed viimastest, kes hakkavad kevadel kooruma ja sügisel esimesed, kes kaovad. Värvidest on eelistatumad kollakasvalged, kollased, kollakasrohelised ja valged. Sööda õige värvus sõltub jällegi veekogust, kus kavatsetakse püüda ning sellest, mis värvi puruvanad selles jões elavad. Paljudele lendõngitsejatele on teadmata, et forelli toidulaual moodustab puruvana osakaal kuni 20% ja on tähtsuselt teisel kohal pärast kirpvähke.

Czech nymph oli esimene nümf, mille otsa mul õnnestus lendõngega kalastades meelitada forell. Kuigi too kala lahkus pärast umbes minutilist võitlust, näitab see, et ka algaja lendõngitseja karbis on ehmestiivaliste imitatsioonid tähtsal kohal.

Ühepäevikulist imiteeriv nümf (mayfly nymph, green drake, olive caenis) on lendõngitseja putukakarbis kohustuslik hiliskevadel, enne ühepäevikute eelvalmikute väljalendu. Sel perioodil võib vees märgata kalade helkimist ja liikumist, ent samal ajal jääb veepind rahulikuks – nii võib sageli jääda arusaamatuks, mis toimub. Sellise vee all helkleva kala tabamisel reedaks käitumise põhjuse tema mao sisu – sealt võib leida suurel hulgal nn sub-imago staadiumis ühepäevikuliste vastseid. Muidu põhiliselt mutta ja kivide vahele peitunud vastsed liiguvad valmikustaadiumisse üle minnes lühikese ajavahemiku jooksul massiliselt ringi. Sub-imago staadiumis ühepäevikud on kalale hästi kättesaadavad ja nii ei jõua neist paljud kunagi veepinnale. Tavaliselt satub see aeg mai lõpunädalatesse ning on magus periood nii kalale kui lendõngitsejale. Kahjuks on see aeg suhteliselt lühike.

Konkreetsetesse tingimustesse sobiv ühepäevikulise nümf ja selle värv selgitatakse välja katsetades ja jões olevaid vastseid vaadeldes.

Kevikulist imiteerivat nümfi (stonefly, woolly bugger) võib kasutada aastaringselt, kuna see sööt on kaladele saadaval terve püügiperioodi vältel. Siiski kehtivad siin mõningad kitsendused: kevikuliste vastsed vajavad eluks hapnikurikast vett ja kivist jõepõhja, seega on soovitav kasutada kevikulise nümfi kärestikes ja kivise põhjaga kohtades. Soovituslikud värvid võiksid olla tumedamad, näiteks mustjaspruun ja must.


Järgneb: Kalastaja nr 42