Sissejuhatuse asemel
Kui peaksin reastama oma kihvtimad ja meeldejäävaimad püügid, siis kuuluvad möödunudaastased tindiretked selles edetabelis kindlalt esimeste hulka. Isiklikele kogemustele tuginedes julgen öelda, et kevadtalvine tindijaht Pärnu lahel on ka kogenud talikalastaja jaoks püük, mis järgmise hooaja järele õhkama paneb. Kui parv all ja võtt täies hoos, on emotsioonid laes ja adrenaliin möllab – kostub kirumist, kui kala korduvalt haakides otsa ei jää või rakendus sassi läheb, eemal rõõmustab keegi, kes kolme konksuga kolm tinti korraga jääle vinnab jne. Liigutakse, puuritakse, otsitakse kala, higistatakse, ärritutakse, rahunetakse taas...

Möödunud talvel oli tindipüük Pärnu lahel tänu jääoludele eriti mugav – sai vabalt autoga püügikohale sõita ning auto varjust püüda. Hakkas võtupauside ajal jahe, võis salongi sooja minna, raadiost uudiseid kuulata ning termosest kuuma teed luristada. Ilmselt just selle autovariandi tõttu oli möödunud talvel Pärnu lahel näha palju niisuguseid (nais)kalastajaid, kes talipüügiga muidu ilmselgelt ei tegele, ent siis tee- ja soojenduspauside vahel ennastunustavalt jääaugust tinte kakkusid. Tuleb tõdeda, et tindipüük on tõepoolest üks nendest püükidest, mis on eriti sobilikud uute inimeste talikalastuse juurde toomiseks – kevadine päike soojendab, ei ole vaja vonklevate ussidega jännata ja kui kala võtab, pole hoo ega hoobi vahet. Kõigele lisaks on saak – mis sest, et väiksevõitu – väga maitsev! Tõsi küll, iga talv niisugust „linnamehe“ luksust ei võimalda; õnneks ei asu tindikohad kaldast kuigi kaugel – kilomeeter, maksimaalselt kaks. Selle maa jalgsi astumine ei tohiks üle jõu käia kellelegi.

Suurem tindihooaeg Pärnus algab sõltuvalt aastast veebruari teisest poolest ja kestab jääminekuni välja. Märtsi teises pooles hakkavad tindiparved jõkke kude-ma liikuma, kus nende püük jätkub. Meie vaatleme aga selle kurgilõhnalise kala püü-ki kevadtalvisel Pärnu lahel.

Ritv ja rakendus
Tindipüügiks sobib igasugune kerge, 20...30 cm pikkune rulliga varustatud ning tavaoludes kirbutamisel kasutatav ritv. Noogutina on end tõestanud jäigapoolne liistnooguti. (Mõnede kohalike spetside arvates on tinti õige üldsegi ujukiga püüda – nooguti on tindi „närvilist“ käitumist arvestades liialt tundlik ja registreerib kõik puudutused, põhjustades arvukalt valehaakimisi; ujukiga seevastu haagitakse alles siis, kui see korralikult uppunud on ja valehaakimisi tuleb ette harva. Minule isiklikult see ujukivariant siiski ei meeldi, kuna ujuk kipub miinuskraadidega jäätuma ja seda tuleb pidevalt puhastada.)

Kasutatav rakendus on lihtne ning pannakse kokku põhimõttel, et kõige all on raske kirptirk, selle kohal, ca 20...25 cm vahedega ca 7...10 cm pikkuste lipsude otsas, 1-2 erksavärvilist plastkirptirku. Viimased ei pea olema ülearu tillukesed – suuremat konksu on tindi hambulisest suust märksa lihtsam vabastada. Alumine kirp võib olla nii volframist kui ka tinast, suurt vahet pole; oluline on, et ta oleks antud püügitingimusi arvestades sobiva kaaluga (viiks rakenduse kiiresti vajalikult sügavusele) ning eredates toonides (erkroheline, veduripunane, kollane).