ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 42 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» KOGEMUS Tuurakogemus.
Alvar Heiste

» ÄRITEKST Olympus FE-200.
Ralf Mae

» SALMO KALAMEHEJUTT
Jutukonkursi tulemused

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Meritint. Heli Shpilev

» REKORD Rekordtursk
Pärnu lahest. Heli Shpilev

» KOGEMUS Tindipüügist
Pärnu lahel. Ralf Mae

» Jääpuuridest. Valmar Schotter

» SPINNINGUKOOL
Sööstlant ehk jerkbait. Vladislav Korzhets

» KALAKOTT Haug nagu palk

» LENDÕNGEKOOL Nümfide kasutamine lendõngepüügil,
I osa. Marko Soom

» UURIMUS Lõhepüügist meil ja mujal. Jarko Jaadla

» VETEVALD Ümarmudil Muuga sadama akvatooriumis. Aldo Ollik
» Kommentaar. Henn Ojaveer

» PÄEVAKORRAL Kas kalad tunnevad valu? Arvo Tuvikene
» Halemeelsuse vägivald. Vladislav Korzhets

» TOIMUMISED/NÕUKODA Kalanduse õppepäev Valgamaal. Endrik Tõnsberg
» Harrastuskalastajad Brüsseli parlamendis. E.T
» Kalandusnõupidamine Põllumajandusministeeriumis. E.T.

» DAATUM 100 aastat Albert Ivaski sünnist. Raul Pihu, Ervin Pihu

» KORD ON KORD ON KORD Muudatustest seadusandluses harrastuslikul kalapüügil

» UDUSED VEED Vaimsus ja kalastamine. Vladislav Korzhets

» MAAILM/NÕUKODA Gotlandil nõu pidamas (ja kalal kah).
Endrik Tõnsberg
» Poola põhjaranniku tursamaardlatel. Randel Kreitsberg

» EBAUSK Kalamees ja ebausk. Kaido Krass

» EELINFO EMV kirbutamises

» KOGEMUS Rein Truumetsa landid. Rein Truumets

» PAJATUS Hilissügisene retk Peipsile. Ove Musting
» Mudane lutsupüük. Hanno Kask

» KODULUGU Muistsetest jõulu- ja aastavahetuse kommetest.
M. Kuik

» MAAILM Merekalastusest Taani Kuningriigis. August Karvane

» Polaarvihm. Sven Kilusk

» LUISKERISTSÕNA Kaido Krass
 
MEIE VETE PÜÜGIKALU
Meritint. Heli Shpilev

Meritindil (Osmerus eperlanus L.) on rahvakeeli üsna mitu nime, mis enamasti inspireeritud tema eripärasest lõhnast. Lääne-Eestis on teda kutsutud haisukotiks, hobuselihapoisiks, valgehobuse jalaks, tallipoisiks ja nonnipoisiks. Tuntud on ta veel järgmiste nimede all: mõrratint, meretint, tint (tuleneb ilmselt saksakeelsest nimest stint; stinkt = haiseb), tindikala, norss.

Inglise keeles smelt, saksa keeles stint, soome keeles kuore, rootsi keeles nors, läti keeles salaka, leedu keeles stinta, poola keeles stynka, vene keeles korjuška.


Meritint kuulub süstemaatikas luukalade klassi pärisluuste alamklassi lõheliste seltsi tintlaste sugukonda, kuhu Eesti kaladest kuulub veel ka peipsi tint (Osmerus eperlanus morpha spirinchus Pallas).

Kuidas meritinti ära tunda?
Ega selles suurt kunsti polegi – meritindil on väga eripärane värsket kurki meenutav tugev lõhn. Mõnel juhul võib see assotsieeruda ka mädaneva kurgiga: “Tunnusse ää kui tint laevas, suur läpadis lahti. Mere tindil o kange ais, aga neid süiasse ikka koa.” (Muhu).

Meritint on saleda, meie vetes enamasti alla 30 cm pikkuse keha ja suhteliselt suure ning teravahambulise suuga kala. Soome lahest püütud suurim meritint oli 40 cm pikkune ja kaalus 205 g, Liivi lahe rekordtindi pikkuseks on 31,3 cm ja kaaluks 195,9 g. Selg on meritindil tavaliselt hallikasroheline, küljed ja kõht heledad, soomused kergesti äratulevad ja hõbeläiketa, uimed läbipaistvad. Tema keha on sedavõrd transparentne, et läbi kolju on näha ajusagaraid ning sageli on kudemiseelses staadiumis kala külgedelt aimatavalt läbikumav ka munasari. Kudemisaegselt on meritindi peal ja seljal helmeskate (köbrukesed), mis on märgatavalt tugevamini arenenud isastel. Kuulumist auväärsesse lõheliste seltsi tõendab sabavarrel asuv rasvauim.

Kus meritint elab?
Meritint ja talle sarnane aasia tint Osmerus dentex Steindacher on tsirkumpolaarse ehk poolust ümbritseva levialaga külmalembesed kalad. Euroopas elab meritint Atlandi ookeani põhjaosas Põhjamere ja Läänemere ranniku suuremate jõgede suudmelähedastel aladel. Poolsiirdekalana koeb ta magestunud lahtedes ja jõgedes. Läänemeres on meritint jääaja relikt, kelle suuremad asurkonnad on Soome lahe idaosas ja Liivi lahes ning Kura lõukas, kuid ta on küllalt arvukas ka Botnia ja Pommeri lahes. Läänemere avaosa süvikualadelt tinti leitud ei ole.

Meritindi paiknemine meres on sesoonse iseloomuga ja sõltub ka kala vanusest: vastsed elavad enamasti koelmupiirkondade lähedal rannikumeres ja lahtede madalaveelistes piirkondades, samasuvised ning aastased noorkalad paiknevad hajusalt kogu rannikumeres, suguküpsed meritindid asuvad suvel (alates juulist) sügavamates veekihtides, kus veetemperatuur 2-4oC.

Septembriks koonduvad meritindid toitumisrajoonidesse, mis asuvad rannikumere või lahtede sügavaimates piirkondades. Liivi lahes on suguküpse meritindi parimad toitumisalad enamasti 30-50 meetri sügavusel temperatuuri hüppekihi all. Alates novembrist eralduvad suguküpsed kalad (enamasti saabub suguküpsus kolmandal-neljandal eluaastal) noorjärkudest ja kudema mittesuunduvatest isenditest, moodustuvad kudemiskoondised ja algab igaaastane ränne kudealadele. Kuigi meie tindi teekond on tavaliselt ehk sadakond kilomeetrit pikk, alustatakse rännet juba 4 kuud enne kudeaja saabumist. Huvitav on see, et Põhjamere jõgedesse 300-400 kilomeetri pikkust ja pikematki pulmareisi ettevõttev liigikaaslane kulutab reisimiseks ligikaudu sama pika aja. Vahe on vaid selles, et nii pikal teekonnal niisama olesklemist endale lubada ei saa – tuleb aina liikuda, et õigeks ajaks pärale jõuda. Meie rannikumere tintidel on aega laialt käes – varakult kohale jõudnutena talvituvad nad koelmualade lähikonnas.



Foto: Heli Shpilev

Esimesi kudekarja isendeid on Pärnu lahest, mis on koos Pärnu jõega tähtsaimaks meritindi kudealaks Eesti rannikumeres, püütud juba oktoobris. Massiliselt suundub kudekari koelmualade lähedusse (näit. Pärnu lahe sügavamatesse piirkondadesse) detsembri lõpus. Vahetult koelmutele liiguvad meritindid märtsis-aprillis – sõltuvalt hüdroloogilistest tingimustest, milleks on peamiselt temperetuuriolud ja mageda vee vooluhulgad. Tegelikult on meritinti vähesel määral Pärnu jões juba detsembri lõpus ja jaanuaris, mil isased kalad liiguvad jõe alamjooksule – nii 5-6 km kaugusele suudmest ja sealt tagasi lahte.

Mida ta küll sööb, et nii kenaks ja lõhnavaks kasvada?
Meritindid toituvad nii zooplanktonist (vees vabalt ujuvatest vähikestest, nektobentosest), põhja kohal elavatest koorikloomadest kui ka kaladest. Varajases nooruses on meelepäraseks palaks enamasti vees vabalt ujuvad vesikirbulised ja aerjalalised vähikesed. Oma elu esimesel sügisel läheb meritindi maim veekogu põhjalähedastes kihtides elavate nektobentiliste loomakeste (enamasti müsiidide) kallale ja kui ta jaks hakkab teistest kaladest üle käima, toitub ta võimalusel just neist. Enamasti satuvad kaladest meritindi hambuliste lõugade vahele mudilad, kilud ja väiksemad räimed, aga ta ei põlga ära ka emakala ega pisemaid liigikaaslasigi. Kes kord juba haardesse satub, see ära süüakse ja pääsu pole, kuna meritindil on hambad mitte üksnes lõugadel, vaid ka suulael ja keelel.

Tintide intensiivseim kasv toimub septembrist novembrini, mil põhilisteks toiduobjektideks on müsiidid, aga ka kalad. Talveperioodil meritindi kasv aeglustub.

Enamasti võib tarkadest raamatutest lugeda, et kudemise ajal meritint ei toitu ja see on tõesti nii – sel ajal on tal muudki teha. Kudemisrändel olev tint haarab möödaminnes aplalt kõike, mis nina alla satub, kuid ka sel ajal ei lase ta toiduga end teelt kaugele eksitada.


Järgneb: Kalastaja nr 42