ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 41 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» OMA SILMAGA
Juhtum kajakaga.
Randel Kreitsberg

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
Olympus Mju: 750.
Ralf Mae

» INFO
Salmo Kalamehejutt 2006
kestab veel!

» KALAKOTT
Eesti naiste haugirekord?
Kaido Krass

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Nurg. Leili Järv

» SPINNINGUKOOL Terastrossidest.
Vladislav Korzhets

» KOGEMUS
Haugipüük kahlates.
Ralf Mae

» RAHVUSKALA
Haug Eesti rahvuskalaks!
Tauno Jürgenstein

» KOGEMUS
Haugipüügist Kasari ülemjooksul.
Andrus Norak

» LENDÕNGEKOOL
Lõheputukatest.
Ralf Mae

» SALMO SPINNINGUABI
Avastame uusi nimesid.
Aleksei Antipchik
» Salmo spinningutest.
Rauno Klemm

» NIPID-NÕKSUD
Ridvarõngaste mähkimine

» TÄNUSÕNAD
Aitäh, Põlula!
Raimo Kummer

» KALAVARUD
Jõeforelli hüvanguks.
Tauno Jürgenstein

» KODULUGU
Pole midagi uut päikese all.
Ralf Mae

» PAJAS JA PANNIL
Kuidas ma tuura suitsutasin.
Endrik Tõnsberg

» VASTUKAJA
Harrastusliku võrgupüügi toetuseks. Arno Truumets

» TOIMUMISED / DAATUM
Kohtusid Eesti ja Läti Kalaspordi Liidud. Endrik Tõnsberg
» Valgetähe teenetemärk Ene Saadrele
» Karl Plutus 102

» VÕISTUKALASTUS
EMV sisevete allveepüügis.
Endrik Tõnsberg
» EMV spinningupüügis.
» Pühajärve Spinning.
Ralf Mae, Viljar Meister
» EMV õngitsemises. Ralf Mae
» Narva Lõhe 2006. Ralf Mae
» Võistlustest lühidalt

» MAAILM
Kuidas ma lõhe sain ja kuidas see minult ära võeti.
Rain Erala

» Kattegatil haisid püüdmas.
August Karvane
» Harjusejaht Alaskal.
Toomas Mikkor
» Olanga – Põhja-Karjala pärl. Aldo Ollik, Tõnis Tikka
» Kuidas ma Tornio jõest elukala püüdsin. Ivika Epro
» Kalal Saimaa järvel.
Raimo Kummer
» Mõnu, kõdi ja adrenaliin.
Ralf Mae

» VAALARISTSÕNA
Kaido Krass
 
Mõnu, kõdi ja adrenaliin.
Ralf Mae
Õnn tuli meie laagrisse kolmanda päeva hommikul. Õigupoolest oli Õnn oma lähedalolekust märku andnud juba esimesel päeval, kui ma laagrist mõnisada meetrit allavoolu neli kala otsast lasin, kellest üks oli lõhe ja kolm paaliad. Tundsin nad kohe ära tumeda saba ja punaste kõhualuste järgi, mis kalade veepinnale tulles vilksatasid. Teine päev oli vaatamata pingutustele möödunud kõigile kalatult. Ja siis, kolmandal hommikul...





Internetis paaliapüügi kohta kirjutatu võib lühidalt kokku võtta ühte lausesse: otsi koht, kus paalia toitub, ja püüa, kasutades söötadena Hare’s Ear jt. kuulpea-nümfe, ujuvatest putukatest Adamsit. Teooria on liigagi lihtne, ent praktika pole seda teps mitte. Ja kuigi meile oli kohalike poolt konkreetselt öeldud, kust paaliaid leida võib, ei langenud see lõik kusagilt otsast kokku meie ettekujutusega heast paaliakohast. Eelmistel reisidel paaliaid tabanud teadsid rääkida, et kala oli neil kordadel hoopis vaiksemas ja sügavamas vees, liiva- või kruusapõhjal, olles ka silmaga kenasti nähtav. See paik aga, kus nüüd punakõhud väideti asuvat, oli sootuks teistsugune. Suur ja lai jõgi, kiire vool, pikk, paiguti lausa vahutav kärestik; pinnalt ei toitu keegi (vähemalt palja silmaga on selle eristamine võimatu), üsna ühtlane sügavus – oskad sa sealt siis kala otsida. Ja üldse – sedavõrd mõttetus kohas ei saa ju ometi kala olla; ükski jõkke tõusev kala ei vali kogunemiseks nii kiire vooluga paika! Et normaalselt püüda saaks, tuleb kahlata vette, kaldast eemale, ja ehkki tegu on kärestikuga, on vesi meie mõistes kristallselge. Talupojaloogika ütleb, et kui seal keegi ongi, siis näeb ja kuuleb ta kahlaja juba eemalt ära ning pageb nelja tuule poole. Ja kuidas selles veemöllus on kellelgi üldse võimalik pisikest nümfi näha?

Niisiis valmistusimegi järjekordseks tuimaks lõhepüügiks, ent kalajumalal olid seekord teised plaanid.





Hommikul, õigemini juba päeval (polaarpäev ajab elu- ja unerütmi kiiresti sassi), kui meie telkkond just üles on tõusnud ning hommikusööki valmistab, marsivad laagrisse Marko ja Lauri, viimasel uhke paalia käe otsas kõlkumas ning võidurõõmus nägu ees. Silma järgi on see kala vähemalt pooleteise kilone, isegi suurem; oranzhides toonides kõht kaunistamas muidu võrdlemisi pruunikaid, paaliale iseloomulikult heledate täppide-laikudega külgi. Nüüd pole hoo ega hoobi vahet, küsimusi sajab siit ja sealt. Millega? Kust? Kuidas? Lauri ja Marko on nagu eksamil, toimunu lahatakse pulkadeks. Paalia saamislugu aga on lihtne.

Tüdinenud varahommikusest tulemusteta lõhepüügist, otsustasid Marko ja Lauri norrakate juttu kontrollida. Nad vahetasid lõhevarustuse kergema vastu, kahlasid keset kärestikku vette, sidusid otsa pisikesed kuulpea-nümfid ning... neljanda heitega oli Lauril esimene paalia otsas. Äraminejaid oli mõlemal mitu ning ainus, mis võrdlemisi lühikese püügi jooksul kätte õnnestus saada, oligi seesama kala. Paalia osutub kaalumisel 1,7 kiloseks.

Pärast sööki suunduvad kõik kärestikule. Mina otsustan esmalt kontrollida seda paika, kus mul esimesel päeval neli kala otsas käis. Seal ei toimu aga miskit ning tunnikese pärast suundun minagi mööda jõge laagri suunas, paaliakärestikule. Hetkel, kui kohale jõuan, on sott selline, et Lauril on järjekordne kala otsast plehku pääsenud, Marko aga on just ühe otsa haakinud ja väsitab seda, üritades kala kiirest voolust välja saada ning kalda poole vaiksemasse vette sikutada. Paalia on ilus, silma järgi vaat et pooleteise kilo ringis, vastu punnib aga mitme eest. Seekord läheb siiski õnneks ning varsti on elukas kaldal. Kõik imetlevad, Marko poseerib, Mart pildistab.





Püük jätkub ja varsti saab järgmise kala otsa Mart. See punakõht sööstab esmalt kiiresse voolu, üritades seal paigal püsida, seejärel aga ründab üsna pikalt alla-voolu. Mart pusib ja punnitab, liikudes voolus kalaga kaasa, ning mõnikümmend meetrit allpool saab „assistentide“ õpetussõnade saatel paalia viimaks ka kaldale. See ei ole küll nii suur kui eelmised, kaalu nii 1,2-1,3 kilogrammi, ent nagu Mardi ilmest näha, on mees saagiga paksult rahul.





Pärast seda ei toimu pikalt midagi ning paaritunnise nullitamise järel suunduvad Mart, Lauri ja Marko kes laagrisse, kes lõhet noolima. Kuna minul veel kärestikul paaliaga kontakti pole olnud, luban endale ja teistele, et enne ma siit ei lahku, kui kala kätte saan. Püüan ja püüan, ent mida aeg edasi, seda raskemaks ülesanne näib muutuvat – kammin paarisaja meetri pikkuse lõigu korduvalt läbi, ent ei saa ühtegi võttu. Hakkan juba alla andma ning kahtlema, kas ma midagi kapitaalselt valesti ei tee, kui lõpuks, pärast mitmetunnist vehkimist, sääskedega võitlemist (nii hullu sääsemerd, kui sel aastal Norras, ma polegi varem näinud!) ja vihmahoogude käes ligunemist saan minagi oma paalia otsa. Kala punnib võrdlemisi kõvasti vastu, ent imekombel õnnestub mul ta üsna kiiresti kaldaäärsesse vette ning seejärel samas lähedal lõhet püüdnud Urmase abiga ka kaldale saada. See kala on senitabatuist kõige pisem, kaalu nii kilo ringis või pisut peale, ent rõõm on suur.

Käsi järgnevateks päevadeks on kuradile antud. Lõpetan püügi ja suundun laagrisse riideid kuivatama.





Kui kõik hilisõhtul laagrisse tagasi jõuavad, valmistame söögi. Tabatud kolm paaliat praeme, seejärel sööme ja kiidame. Praetud paalia on niivõrd maitsev, et lakume puhtaks ka näpud.

Paaliapüük lendõngega pole iseenesest keeruline, ent eeldab pidevat tööd ja tähelepanelikkust. Sööt, milleks minul on nr. 14 konksule seotud kuulpea-nümf, heidetakse ülesvoolu ning kohe pärast maandumist hakatakse nööri sisse võtma. Kuna vool on kiire, tuleb lapata küllaltki kiiresti, et veesolevasse nööri ei tekiks pikka „lõtku“, mis võtu korral korrektselt haakida ei lase. Võtt ise on märgatav nööri hetkelisest pinguletõmbumisest, millele peab järgnema kiire kontrollhaakimine. Umbes 80% haakimistest on „tühjad“, takistajaks on ilmselt kivi (või on paalia sööda juba välja jõudnud sülitada), ent ülejäänud 20% juhtudel on tegemist kalaga ja see, mis sealtmaalt järgneb, on lendõngepüük selle mõiste parimas tähenduses – mõnu, kõdi ja adrenaliin.






Järgneb: "Kalastaja" nr 41