ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 41 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» OMA SILMAGA
Juhtum kajakaga.
Randel Kreitsberg

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
Olympus Mju: 750.
Ralf Mae

» INFO
Salmo Kalamehejutt 2006
kestab veel!

» KALAKOTT
Eesti naiste haugirekord?
Kaido Krass

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Nurg. Leili Järv

» SPINNINGUKOOL Terastrossidest.
Vladislav Korzhets

» KOGEMUS
Haugipüük kahlates.
Ralf Mae

» RAHVUSKALA
Haug Eesti rahvuskalaks!
Tauno Jürgenstein

» KOGEMUS
Haugipüügist Kasari ülemjooksul.
Andrus Norak

» LENDÕNGEKOOL
Lõheputukatest.
Ralf Mae

» SALMO SPINNINGUABI
Avastame uusi nimesid.
Aleksei Antipchik
» Salmo spinningutest.
Rauno Klemm

» NIPID-NÕKSUD
Ridvarõngaste mähkimine

» TÄNUSÕNAD
Aitäh, Põlula!
Raimo Kummer

» KALAVARUD
Jõeforelli hüvanguks.
Tauno Jürgenstein

» KODULUGU
Pole midagi uut päikese all.
Ralf Mae

» PAJAS JA PANNIL
Kuidas ma tuura suitsutasin.
Endrik Tõnsberg

» VASTUKAJA
Harrastusliku võrgupüügi toetuseks. Arno Truumets

» TOIMUMISED / DAATUM
Kohtusid Eesti ja Läti Kalaspordi Liidud. Endrik Tõnsberg
» Valgetähe teenetemärk Ene Saadrele
» Karl Plutus 102

» VÕISTUKALASTUS
EMV sisevete allveepüügis.
Endrik Tõnsberg
» EMV spinningupüügis.
» Pühajärve Spinning.
Ralf Mae, Viljar Meister
» EMV õngitsemises. Ralf Mae
» Narva Lõhe 2006. Ralf Mae
» Võistlustest lühidalt

» MAAILM
Kuidas ma lõhe sain ja kuidas see minult ära võeti.
Rain Erala

» Kattegatil haisid püüdmas.
August Karvane
» Harjusejaht Alaskal.
Toomas Mikkor
» Olanga – Põhja-Karjala pärl. Aldo Ollik, Tõnis Tikka
» Kuidas ma Tornio jõest elukala püüdsin. Ivika Epro
» Kalal Saimaa järvel.
Raimo Kummer
» Mõnu, kõdi ja adrenaliin.
Ralf Mae

» VAALARISTSÕNA
Kaido Krass
 
Olanga – Põhja-Karjala pärl. Aldo Ollik, Tõnis Tikka
Kalareis Venemaale, eriti just Karjalasse, oli meil mõttes mõlkunud juba aastaid. Tegudeni viisid-sundisid eeskätt austatud Asekuninga mahlane Karjala reisikirjeldus siinsamas Kalastajas ja Eesti Ekspressis ilmunud pikem kirjutis Olangast. Ka finantspool tundus ahvatlev – Venemaal kõik asjad ju poolmuidu käes.





Algatuseks arutasime läbi erinevad võimalused, mida ja kuhu jahtima minna. Kala poolest tundus sobivaim Olanga jõgi Põhja-Karjalas, sest see oli olnud aastaid piirivalve keelutsoon, kus tsiviiltegevus keelatud. Kuulu järgi pidi seal leiduma ohjeldamatult haugi, ahvenat ning arvestatavalt suurt harjust, siiga ja ka punast kala – kumzhat ehk järveforelli.


Kumzha tõuseb allavoolu asuvast Pääjärvest läbi Olanga jõe Paanajärve ning sealt veel ülesvoolu Soome poolel voolavatesse Olanga ülemjooksu harujõgedesse kudema. Jõkke tõuseb kumzha siis, kui on end Pääjärves elutsevast rääbisest täis tankinud ja saavutanud vähemalt 2,5 kg kaalu, et alustada esimest kuderännet. Maksimaalne kaal jääb sel kalal 10-12 kg kanti. Haug, ahven, harjus ja siig on kohalikud jõekalad.

Pundi moodustasid seekord viis meest: Pääro, Toomas, Tõnis, Peeter ja Aldo. Esialgu üritasime asja korraldada läbi reisikorraldaja (Kaarel Tamm Leigo Loo-dusmatkadest), kes lubas asja kindlalt kokkulepitud summa eest ära korraldada, kuid kes peale esimese sissemakse tegemist kuu aega enne reisi lisas hinnale 10% ja 2 nädalat enne starti veel 20%! Seepeale sai meie mõõt täis ja me loobusime tema teenetest. Siinkohal sai esimene kooliraha makstud ja esimene müüt sundkorras kummutatud – Venemaal on võimalik reisida ja kalastada ka omal käel. Kooliraha tuleb maksta niikuinii, parem teha seda siis juba Venemaal kohapeal. Seoses reisiplaanide muutumisega nihkus pisut ettepoole ka Pääro autoostuplaan ja meie sõiduvahendiks sai Chrysler Grand Voyager, 7-kohaline väikebuss. Asekuninga käest sai laenatud vajalikud kaardid ja loodud kontakt Paanajärve rahvuspargi töötajatega. Ka viisade ajamine sujus tõrgeteta.

24. juuni õhtul ronisidki eeljaanipäevast väsinud olemisega mehepojad bussi ja alustasid teekonda Venemaa poole. Kuna marsruudi eeldatav pikkus oli 1500 km, pidasime juhiametit vahetustega. Midagi kindlat paika ei pannud, asi käis tunde järgi. Keskööl olime Narva piiril ja peale kahetunnist paberimäärimist ja neljakordset passikontrolli saime õnnelikult Ivangorodi poole. Esimene teelejäänud tankla varustas bussi pisut teise hinnaga kütusega kui kodune Statoil ja tõeline sõit algas. Teelejäänud lugematud tanklad ja söögipausid lugejat ilmselt ei huvita, kuid peab mainima, et Venemaal saab täiesti normaalselt süüa ja ka miilits karistab vaid rikkumise eest, mitte ei peata ainult Lääne numbriga autosid eesmärgiga kasseerida altkäemaksu. Trassist veel niipalju, et Piiterist ümbersõit oli väga vilets ja võttis hirmsasti aega.

Esimene pikem peatus oli planeeritud Petrozavodskisse, kuhu jõudsime 25. juuni lõunal ja suundusime provianti ostma. Turul oli toiduainete valik küll igati normaalne, kuid hinnatase oli viimaste aastatega suure hüppe teinud, sarnanedes nüüd suuresti meie poodide omaga ja olles tihti vaat et kõrgemgi veel. Järjekordne tõdemus – Venemaa elu ei ole enam teps mitte odav. Siiski saime kõik vajaliku kokku ja jätkasime oma teekonda.

Petrozavodskist sõitsime edasi Louhini, sealt keerasime vasakule Pjaozershki asula peale, kus tuli osta kalastusload ja end registreerida. Tee koosnes sõna otseses mõttes hüpekatest, millest kiiremini kui 80 km tunnis ei olnud võimalik üle sõita. Seda Louhini – sealt edasi läks kruusatee, millest hullemat me vist keegi enne näinud polnud. Kiirus langes kohati 5 kilomeetrini tunnis ja ikkagi tahtis buss põhja peale kinni jääda. Etapi tulemus – 3,5 tunniga läbisime 104 km. Pjaozershkisse jõudsime peale keskööd; tagumikust ülespoole oli tunne nagu kokteilil peale sheikimist.

Rahvuspargi keskuse leidsime üles vaevata, kuid valvur ütles, et neil on vahetus kella 24-ni ja lube on võimalik osta alles järgmise päeva hommikul kell üheksa. Et aga meil oli hirmus kihk Olangale kohale saada ja öö Pjaozershki asemel juba seal veeta, asusime kauplema. Selle tulemusena tuli kaks naistöötajat lausa kodunt välja (kell näitas 00.30 – lohutasime endid, et väljas on ju valge ja ega nad nagunii veel maganud). Üks neist korraldas meile muuseumis pooletunnise ekskursiooni, teine vormistas samal ajal kõik vajalikud paberid.

Edasine 80 km niinimetatud pinnasekattega teed sundis meid ümber mõtestama pinnasekattega tee mõiste Venemaal – see on koht metsas, kust on puud kitsas ulatuses maha võetud. Selle läbimiseks kulunud 2,5 tundi annavad piisava ettekujutuse, millised olid järjekordselt teeolud. Siinkohal on paslik mainida kohalike kuldaväärt ütlust: jaapanlased on leiutanud kõik paremad asjad, välja arvatud UAZi-ku, mille leiutasid venelased, kuna siis ei ole tarvis teid ehitada.
Rampväsinuna kohale jõudnuile näitas pargivaht Vitali telkimiskoha ja onni kätte. Väike viperus tekkis asjade autost mahalaadimisel, kui Tõnis kavala Ameerika auto võtmed süütelukku unustas ja kesklukk peale läks. Esimene ehmatus oli karm – löö või aken sisse, ent õnneks oli üks küljeuks pisut irvakile jäänud ja Vitalikul jupp traati üle. Tõnis näitas autovarga kõrgpilotaazhi ja kümne minuti pärast olid uksed jälle kenasti lahti.

Ega sellest ööst midagi enamat mäletagi – uni murdis maha. Pääro oli vist ainu-ke, kes suutis jõe ääres käia ja sealt isegi ühe hauginolgi ära tuua.

Pajatab Aldo
Ärgates säras taevas päike ja ajataju oli kadunud. Lohistasin end oja äärde hambaid pesema ja endalegi üllatuseks olin kahe sekundiga sääskedega kaetud. Hambapesu ajal võeti minu ihust tuhandeid vereproove. Elu õpetab – ajasin selga pikad riided ja katsin kõik katmata kehaosad Autani ja Offiga. Päev veereski õhtusse laagriplatsil asju kokku sättides – kes lõõskava päikese käes ikka kala püüab... Pääro, Toomas ja Peeter sättisid oma landikarpe, meie Tõnisega nuputasime, millist kunstputukat püüdma asudes otsa siduda.

Kella viie paiku õhtul panime kola kokku ja jalutasime jõe äärde. Mina ja Tõnis läksime laagrist allavoolu, spinnin-gistid üles. Ühe allavoolu asuva saare juures sattus Tõnis hirmsa harjusevõtu peale – need laksutasid veepinnast väikest kooruvat ühepäevikuliblikat. Tõnis püüdis umbes 30 harjust järjest, kuid ühtegi kotti ei pannud. (Terve reisi jooksul jäigi ümberlükkamatuks tõdemus – harjust on jões meeletult, kuid keskmine mõõt ei ületa 30 cm. Paljud tabatud harjused olid vigastatud suuga – lõhkirebitud parema või vasaku suupoolega. Põhjus peitus ilmselt selles, et tugevas voolus spinninguga püüdes rebivad jäiga ridva ja landi suhteliselt suure kolmeharulise konksu tõttu paljud kalad end lahti ja saavad seetõttu vigastada. Lendõngega seda nii lihtsalt ei juhtu, sest ritv on oluliselt pehmem ja ka konksu suurus reeglina väiksem. Vigastatud suuga harjuse tagasilaskmine on aga üsna keeruline, kuna sööt on tänu lõhkirebitud suule väga sügavale neelatud. Ehkki juttudel jões elavatest 1,5 kg harjustest võib ka tõepõhi all olla, jäi meie püütud suurimate harjuste mõõt 40 cm kanti.)

Liikusin oma nümfikomplektiga mööda põhja „kolistades“ Tõnisele järgi ja olin esialgu veel kalata. Asi muutus aga peale seda, kui saarele jõudsin. Tahtmata Tõnist segada, jäin püüdma saare teisele küljele. Sidusin indikaatori alumisest söödast 1,5 meetrit ülespoole ja hakkasin vastuvoolu püüdma. Teise heitega kadus indikaator vee alla ja pärast haakimist oli kohe keegi ka otsas. Tirisin kala pisitasa ligemale ja oh üllatust – siig! Kaalus ta, tõsi küll, vaid 100 grammi ringis ja sai seetõttu vabadusse tagasi. Võtnud oli ta March Browni nimelist nümfi. Edasi tuli siiga juba järjest; kokku umbes kümnest kalast võtsin ära kaks suuremat, nii poolekilost isendit.

Hiljem sattusime kokku jõeäärses telkimiskohas majutunud Piiteri lendõngitsejatega, kes viibisid samas paigas juba seitsmendat korda. Seda, et me siiga saime, ei suutnud nad kuidagi uskuda ja mushkad, mis vee all ujuvad, olid neile ulmevaldkond. Näitasime siis neilegi oma võluputukaid, millega Olanga siiad kaldale tulid.


Järgneb: "Kalastaja" nr 41