ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 41 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» OMA SILMAGA
Juhtum kajakaga.
Randel Kreitsberg

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
Olympus Mju: 750.
Ralf Mae

» INFO
Salmo Kalamehejutt 2006
kestab veel!

» KALAKOTT
Eesti naiste haugirekord?
Kaido Krass

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Nurg. Leili Järv

» SPINNINGUKOOL Terastrossidest.
Vladislav Korzhets

» KOGEMUS
Haugipüük kahlates.
Ralf Mae

» RAHVUSKALA
Haug Eesti rahvuskalaks!
Tauno Jürgenstein

» KOGEMUS
Haugipüügist Kasari ülemjooksul.
Andrus Norak

» LENDÕNGEKOOL
Lõheputukatest.
Ralf Mae

» SALMO SPINNINGUABI
Avastame uusi nimesid.
Aleksei Antipchik
» Salmo spinningutest.
Rauno Klemm

» NIPID-NÕKSUD
Ridvarõngaste mähkimine

» TÄNUSÕNAD
Aitäh, Põlula!
Raimo Kummer

» KALAVARUD
Jõeforelli hüvanguks.
Tauno Jürgenstein

» KODULUGU
Pole midagi uut päikese all.
Ralf Mae

» PAJAS JA PANNIL
Kuidas ma tuura suitsutasin.
Endrik Tõnsberg

» VASTUKAJA
Harrastusliku võrgupüügi toetuseks. Arno Truumets

» TOIMUMISED / DAATUM
Kohtusid Eesti ja Läti Kalaspordi Liidud. Endrik Tõnsberg
» Valgetähe teenetemärk Ene Saadrele
» Karl Plutus 102

» VÕISTUKALASTUS
EMV sisevete allveepüügis.
Endrik Tõnsberg
» EMV spinningupüügis.
» Pühajärve Spinning.
Ralf Mae, Viljar Meister
» EMV õngitsemises. Ralf Mae
» Narva Lõhe 2006. Ralf Mae
» Võistlustest lühidalt

» MAAILM
Kuidas ma lõhe sain ja kuidas see minult ära võeti.
Rain Erala

» Kattegatil haisid püüdmas.
August Karvane
» Harjusejaht Alaskal.
Toomas Mikkor
» Olanga – Põhja-Karjala pärl. Aldo Ollik, Tõnis Tikka
» Kuidas ma Tornio jõest elukala püüdsin. Ivika Epro
» Kalal Saimaa järvel.
Raimo Kummer
» Mõnu, kõdi ja adrenaliin.
Ralf Mae

» VAALARISTSÕNA
Kaido Krass
 
MAAILM
Kuidas ma lõhe sain ja kuidas see minult ära võeti.
Rain Erala
Viimane püügipäev Tornio jõel. Mütatud oli juba nädal aega ja nagu ikka – mitte üks tonks kogu selle aja jooksul. Hea, et vähemalt harjused olemas on, mida väikestel jõgedel kiusamas saab käia – nendeta võiks kalasaamise kogemuse vist üldse ära unustada...





Esimene katse viimasel päeval käsi „punaseks” saada oli ennelõunal luhtunud, kui Juudiga kahekesi vihma trotsisime ja kõva viis kilti mökkist allavoolu välja aerutasime. Tulemuseks vaid kaks harjust. Päeva teiseks pooleks pidasid ülejäänud paremaks minna Kalaporo juhtimisel ülesvoolu uut kohta avastama, mina aga otsustasin siiski paigale jääda. Oli nagu selline tunne, et seltsis täna ikka segasem ei ole...

Kella kolme paiku võtsin oma kodinad, ütlesin Põrrile, et kui nüüd kala ei tule, siis sel aastal jääbki see saamata, ning vantsisin alla jõe äärde. Vihm oli möödas, kuid taevas valdavas osas veel pilvine. Päike siiski piilus juba pilve tagant ning seetõttu sidusin otsa heledamad landid, ka uue Poppeli. 17 eurot jälle maha visatud, tuli ära kasutada. Jaanus küll siunas lanti ostes, et kesse loll siis nii heledat tahab... Tõstsin vajaliku kraami paati ja Liis, kes oli jõe äärde jalutama tulnud, lükkas mu kaldast lahti.

Otsustasin minna vana marsruuti – alustada Rootsi jõe juurest ja kulgeda piki meiepoolset kallast allavoolu. Panin kaks vobleriga spinninguritva ja ühe harjuse putukaridva „likku“ ning hakkasin sõudma.

See püügiviis on Tornio jõel ikka totaalselt nüri tegevus – sa võid aerutada tunde ja päevi ning mitte midagi ei juhtu. Minul oli seda aerutamist tolleks hetkeks kolme aasta jooksul juba pea kolm nädalat kogunenud, ent seni polnud hirmkalleid lante mitte miski himustanud – peale jõepõhja. Püügiviis ise näeb välja nii, et kitsas paadis aerutatakse vastuvoolu, aga kuna vool on kiire, siis tegelikult liigub paat pidevalt allavoolu. Nii kammitakse läbi mõned kilomeetrid, et siis hiljem mootoriga alguspunkti tagasi töristada. Soomlaste poolel ei peeta mootoriga vedamist heaks tavaks, rootslastel seevastu on hea tava just risti vastupidi. Kuna meie elame Soome poolel, siis püüame Soome moodi. Mulle pole see püügiviis siiski kunagi istunud – ilmselt põhjuseks olematu kalasaak.

Samas tol päeval oli kuidagi mõnus. Ilm oli hea, õlu kah lahti ja vaikselt allavoolu libisedes oli hea loodust silmitseda. Saanud paar minutit aerutada, käis korraks harjuseõngest raks läbi, otsa aga ei jäänud midagi. Kontrollisin varustuse üle ja jätkasin teekonda. Üritasin aerutada kaldast umbes neljakümne meetri kaugusel – naabrimökki soomlasest kasutaja Lasse trassi jäljendades. Ligi poole kilomeetri kaugusel mökkist jõudsin rahulikumasse vette. Sügavust siin oli, põhja polnud näha ning paat liikus väga aeglaselt allavoolu.

Ühel hetkel tegi parempoolne ritv kaks kerget „põrget”. Ei saanudki aru, oli see võtt või kivi. Et aga sügavust selles kohas oli, otsustasin igaks juhuks ikkagi haakida. Üllatusega avastasin, et keegi on otsas, ning hakkasin vaikselt saaki lähemale kruttima. Kala tuli üsna kergelt järgi, erilist vastupanu ei osutanud ning järeldus ühekahekilosest oli kole kerge tekkima. Ja siis ühel hetkel ta enam ei tulnud. Peast käis läbi – siin on suur kala! Et ta ainult jumala eest haug ei oleks... Paat liikus vaikselt allavoolu, kala aga istus põhjas kinni. Üritasin tekkinud vaba hetke kasutada ja teised õnged veest välja võtta. Vobleri oma tuli kenasti – too seisis ridvahoidjas lipuvardana kenasti püsti ning tuli ainult vasaku käega kokku kerida, kuid harjuse omaga läks jändamiseks. Seisis see, nagu alati, lihtsalt parda äärel ning ühe käega kerimisest ei tulnud midagi välja. Otsustasin siis nööri lihtsalt paati lapata ja leppida paraja sasipuntraga. Õnnetuseks lappasin selle aga kongitsa peale, mida hiljem pisut kahetseda sai.

Ridvad paadis, üritasin otsas oleva kalaga edasi tegeleda. Väikese punnimise peale sain ta natuke liikuma ja lähemale – kuni ta jälle põhja istuma jäi. Ei edasi, ei tagasi. Mõtlesin, et nüüd on siis äkki aeg kaldale sõita – lihtsam elukaga tegeleda. Hoidsin ritva kahe jalaga kinni, kerisin nööri pingule ja tegin katset. Paari aerutõmbe järel hakkas kala minu suunas liikuma – ja äkki oli nöör korraga lõtv. Krahmasin kiiruga ridva kätte ning üritasin päästa, mis päästa annab. Kergendusega tundsin, et kala on endiselt otsas. Viskasin randumise mõtte peast ning keskendusin taas kalale. Paat aga oli samal ajal allavoolu minemas, kolm-nelisada meetrit oli jäänud kärestikuni...

Kala lasi end vaikselt lähemale kerida, et siis kümne-viieteistmeetriseid sööste teha. Samas ei olnud need sööstud äkilised, vaid pigem sellised lihtsalt eemale ujumise katsed. Pärast mõnda sööstu õnnestus elukas päris paadi ligi saada. Lähedale küll, aga õnnetuseks püsis kalai kka veel põhja lähedal. Ühel hetkel tegi ta kiirsööstu paadi alt läbi, õnneks ei tekitanud see mingeid probleeme – ridvaots käis kiiruga paadi esiotsa alt läbi ja seis oli taas endine.

Mõne minuti pärast tajusin, et kala hakkab väsima ning tõuseb vaikselt pinda. Ühel hetkel tekkis paadist viie meetri kaugusele keeris ning nägin hõbedast helki – lõpuks ometi lõhe! Ja vähemalt 5-6 kilone! Kuni sinnani oli põhiline hirm, et äkki mõni haug mässab... Otsustasin jätkata vana taktikaga – kiiret pole kuhugi, kongitsaga enne ei ürita, kui kala lapiti. Natukene ärevust tekitas vaid kiirelt lähenev kärestik...


Järgneb: "Kalastaja" nr 41
Rain Erala