ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 41 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» OMA SILMAGA
Juhtum kajakaga.
Randel Kreitsberg

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
Olympus Mju: 750.
Ralf Mae

» INFO
Salmo Kalamehejutt 2006
kestab veel!

» KALAKOTT
Eesti naiste haugirekord?
Kaido Krass

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Nurg. Leili Järv

» SPINNINGUKOOL Terastrossidest.
Vladislav Korzhets

» KOGEMUS
Haugipüük kahlates.
Ralf Mae

» RAHVUSKALA
Haug Eesti rahvuskalaks!
Tauno Jürgenstein

» KOGEMUS
Haugipüügist Kasari ülemjooksul.
Andrus Norak

» LENDÕNGEKOOL
Lõheputukatest.
Ralf Mae

» SALMO SPINNINGUABI
Avastame uusi nimesid.
Aleksei Antipchik
» Salmo spinningutest.
Rauno Klemm

» NIPID-NÕKSUD
Ridvarõngaste mähkimine

» TÄNUSÕNAD
Aitäh, Põlula!
Raimo Kummer

» KALAVARUD
Jõeforelli hüvanguks.
Tauno Jürgenstein

» KODULUGU
Pole midagi uut päikese all.
Ralf Mae

» PAJAS JA PANNIL
Kuidas ma tuura suitsutasin.
Endrik Tõnsberg

» VASTUKAJA
Harrastusliku võrgupüügi toetuseks. Arno Truumets

» TOIMUMISED / DAATUM
Kohtusid Eesti ja Läti Kalaspordi Liidud. Endrik Tõnsberg
» Valgetähe teenetemärk Ene Saadrele
» Karl Plutus 102

» VÕISTUKALASTUS
EMV sisevete allveepüügis.
Endrik Tõnsberg
» EMV spinningupüügis.
» Pühajärve Spinning.
Ralf Mae, Viljar Meister
» EMV õngitsemises. Ralf Mae
» Narva Lõhe 2006. Ralf Mae
» Võistlustest lühidalt

» MAAILM
Kuidas ma lõhe sain ja kuidas see minult ära võeti.
Rain Erala

» Kattegatil haisid püüdmas.
August Karvane
» Harjusejaht Alaskal.
Toomas Mikkor
» Olanga – Põhja-Karjala pärl. Aldo Ollik, Tõnis Tikka
» Kuidas ma Tornio jõest elukala püüdsin. Ivika Epro
» Kalal Saimaa järvel.
Raimo Kummer
» Mõnu, kõdi ja adrenaliin.
Ralf Mae

» VAALARISTSÕNA
Kaido Krass
 
LENDÕNGEKOOL
Lõheputukatest.
Ralf Mae
Lõheputukad on ilmselt kõige laiem valdkond lendõngeputukate seas – nende sidumisest ning lõhepüügist lendõngega on kirjutatud lugematu arv artikleid, uurimusi ja raamatuid ning kindlasti kirjutatakse veel. Et teema on väga lai ja detailiderikas, vaatleksin vaid väga üldiseid nüansse, mida lõheputukatega seoses arvesse võtta. Keskendume alljärgnevas Atlandi lõhele – sisuliselt kuulub siia ka Läänemere lõhe.

Alustada võiks tõdemusest, et ühesed selgitused, miks lõhe jões pakutavat sööta haarab, seni puuduvad. Teatavasti jõkke tõusnud lõhed ei toitu, ent miskipärast nad siiski putukat haaravad. Välja on pakutud erinevaid teooriaid – agressiivsus, territooriumi kaitsmine, toitumisrefleksid, ka mängimine jms, ent ükski neist ei kirjelda fenomeni lõplikult. Lendõngemehed ütlevad: see on müstiline, miks lõhe pärast seda, kui sa oled teinud sadu heiteid ja katsetanud kümneid erinevaid putukaid, otsustab ühel hetkel seda üht siiski haarata.





Ehkki sidumisretseptides jäljendatakse ka krevette, on lõheputukad oma iseloomult suuresti fantaasiaputukad ja püük nendega põhineb kala ärritamisel, provotseerimisel.

Klassikalised ja „püügiputukad“
Kui lõheputukate maailma vaadelda väga laias plaanis, võib selle jagada klassi-kalisteks ja nö püügiputukateks. Esimesed on kaasajal pigem „klaasitagune“ teema – kalamehi, kes nendega reaalselt püüda raatsivad, kohtab jõgede ääres suhteliselt harva. Klassikaliste lõheputukate sidumine on aega- ning oskusi nõudev ning üsna keeruline tegevus – ka vilunud meister seob korralikku „klassikat“ päev otsa, kui mitte enam. Hoolikalt ja kindlate reeglite järgi (sidumisvõistlustel – jajah, ka niisugused asjad on olemas! – on olulised materjalide valik, kindlad proportsioonid, täpsus, korrektsus jpm) valmistatuna on tulemus muidugi omaette kunstiteos, aga raatsid sa seda kunsti siis otsa siduda...

Püügiputukatele (see pole kuigi hea sõna, aga tähistagu ta siin kõiki neid putukaid, mida „klaasi taga“ ei hoita ning millega põhiliselt kala püütakse) esitatavad nõuded on märksa lihtsamad – nad peavad olema vastupidavad ja püügi käigus mitte lagunema, õige toimega, sobivates proportsioonides ning antud tingimusi arvestades vajaliku suuruse ning värviga.





Üldreeglitest
On olemas teatavad üldpõhimõtted, mille järgi lõheputukaid valitakse. Nagu kõik reeglid, ei ole ka need absoluutsed, aga et asja mitte liialt keeruliseks ajada, ärme siinkohal eranditesse lasku.

Esimene reegel seob lõhe aktiivsuse ja veetemperatuuri. On kindlaks tehtud, et madalatel (alla 6 C) ja kõrgetel (üle 15 C) veetemperatuuridel on lõhe seda passiivsem, mida äärmuste poole temperatuur jääb. Näiteks loetakse alla 3 C ja üle 18 C veetemperatuuri juures lõhe tabamist vähetõenäoliseks, ehkki ta võib jões sees olla. Seevastu vahepealsetel temperatuuridel, vahemikus 7-14 C on lõhe aktiivne ning kenasti püütav. Vastavalt aktiivsusele tuleb valida ka putukad.
Teine üldreegel seab vastavusse veetemperatuuri ja lõhepüügil kasutatava putuka suuruse – mida külmem vesi, seda suurem putukas, ja vastupidi. Külmemas vees on lõhe passiivsem ning eelistab haarata suuremat, põhja lähedal laisalt liikuvat sööta. Mida soojemaks aga vesi läheb, seda pisemat sööta tuleks kasutada – näiteks püütakse 15-18 C juures lõhet putukatega, mis on seotud nr 10-14 kolmikule.

Kolmas reegel ütleb, et erineva veeseisuga annavad tulemusi erineva suurusega putukad. Kõrge (ja sogasema) veega tuleks kasutatakse reeglina suuremaid, madala ja selge (suvise) veega aga pisemaid putukaid. Näiteks Põhja-Norra lõhejõgedel tähendab „pisike“ sageli ca 1-2 cm pikkust putukat – Eestis on suuremad isegi forellistriimerid... Erinevalt näiteks haugipüügist, kus suurt lanti võtab sageli suurem kala, lõhepüügil putukaga selline seos puudub.


Järgneb: "Kalastaja" nr 41