ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 41 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» OMA SILMAGA
Juhtum kajakaga.
Randel Kreitsberg

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
Olympus Mju: 750.
Ralf Mae

» INFO
Salmo Kalamehejutt 2006
kestab veel!

» KALAKOTT
Eesti naiste haugirekord?
Kaido Krass

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Nurg. Leili Järv

» SPINNINGUKOOL Terastrossidest.
Vladislav Korzhets

» KOGEMUS
Haugipüük kahlates.
Ralf Mae

» RAHVUSKALA
Haug Eesti rahvuskalaks!
Tauno Jürgenstein

» KOGEMUS
Haugipüügist Kasari ülemjooksul.
Andrus Norak

» LENDÕNGEKOOL
Lõheputukatest.
Ralf Mae

» SALMO SPINNINGUABI
Avastame uusi nimesid.
Aleksei Antipchik
» Salmo spinningutest.
Rauno Klemm

» NIPID-NÕKSUD
Ridvarõngaste mähkimine

» TÄNUSÕNAD
Aitäh, Põlula!
Raimo Kummer

» KALAVARUD
Jõeforelli hüvanguks.
Tauno Jürgenstein

» KODULUGU
Pole midagi uut päikese all.
Ralf Mae

» PAJAS JA PANNIL
Kuidas ma tuura suitsutasin.
Endrik Tõnsberg

» VASTUKAJA
Harrastusliku võrgupüügi toetuseks. Arno Truumets

» TOIMUMISED / DAATUM
Kohtusid Eesti ja Läti Kalaspordi Liidud. Endrik Tõnsberg
» Valgetähe teenetemärk Ene Saadrele
» Karl Plutus 102

» VÕISTUKALASTUS
EMV sisevete allveepüügis.
Endrik Tõnsberg
» EMV spinningupüügis.
» Pühajärve Spinning.
Ralf Mae, Viljar Meister
» EMV õngitsemises. Ralf Mae
» Narva Lõhe 2006. Ralf Mae
» Võistlustest lühidalt

» MAAILM
Kuidas ma lõhe sain ja kuidas see minult ära võeti.
Rain Erala

» Kattegatil haisid püüdmas.
August Karvane
» Harjusejaht Alaskal.
Toomas Mikkor
» Olanga – Põhja-Karjala pärl. Aldo Ollik, Tõnis Tikka
» Kuidas ma Tornio jõest elukala püüdsin. Ivika Epro
» Kalal Saimaa järvel.
Raimo Kummer
» Mõnu, kõdi ja adrenaliin.
Ralf Mae

» VAALARISTSÕNA
Kaido Krass
 
SPINNINGUKOOL Terastrossidest.
Vladislav Korzhets
Haugipüügil on möödapääsmatu kasutada rakenduse juures niisugust manust nagu terastross*, sest üliteravad havihambad lõikavad muidu mängeldes katki nii monofiilse kui ka mitmekiulise õngenööri. Paljud kalamehed kasutavad aga terastrossi ka ahvenaid (või muidki röövkalu) lantides, nii igaks juhuks, sest veekogudes, kus elavad ahvenad, leidub reeglina ka havisid, kes ei tea midagi sellest, et kui landi ja õngenööri vahel pole trossi, siis ei püüta parasjagu neid – nemad ründavad himuga ka „võõrast“ lanti.

Algaja võib teha siinkohal väärjärelduse, et trossi kasutamine on otstarbekas alati ja kõikjal. Ei ole! Trossil on kaks olulist puudust: ta on vees oluliselt nähtavam kui õngenöör (eriti võrreldes värvitu monofiiliga) ning oma jämeduse ja jäikusega pär-sib ta landi mängu, seda just pisikeste, kergete lantide puhul. Väiksemate vabina-lantide ja kerge raskuspeaga pisemate võdikute puhul muudab trossi kasutamine landi liikumise vees tuimaks ja võtab sellelt kogu ahvatlevuse – tross „tapab“ landi.

Millal püüda trossiga,millal ilma?
Kui oleme haugi tabamise peal väljas, on asi selge – tross käib tavaliselt asja juurde, muidu oleme ilma nii landist kui ka kalast. See, et vahel õnnestub haug kätte saada ka trossi kasutamata, on õnneasi, millest ei tasu juhinduda. Kui ikka haug koos landiga minekut teeb, siis kirume oma laiskust või õnnele lootmist, et maa must. Pidagem aga silmas, et trossiga kalastades peame valima niisuguse landi, mille mängu tross oluliselt muuta ei suuda. Vabinalantide puhul jookseb see piir kusagilt 12-13 cm juurest, lühemad voblerid reeglina trossiga enam piisavalt hästi ei tööta. Muude kalade, esmajoones ahvenate, jahtimisel võib trossi kasutada siis, kui veekogus on tõepoolest suur haugioht, kuid taas peame arvesse võtma, et tross halvendab landi mängu ja väiksemate lantide puhul lausa surmab selle. Suhteliselt vähe halvab tross lipplandi tööd, seda just suuremate „pöörlevate“ puhul, sest lipplant pole loodud looma sedavõrd kalalikke külgsuunalisi võnkeid kui lipatsi pöörlemisest sündivaid tihedaid võnkumisi. Pisikeste lipplantide puhul (nr. 00-2) mõjutavad aga siiski märgatavalt landi püüdvust trossi nähtavus ja trossi suuremast läbimõõdust tulenev kohmakus vajumisel. Selles on lihtne veenduda: võtke pisikese pöördlandiga kalastades tross ära ja ahvenasaak kasvab tuntavalt.
Lõhe, meriforelli ja jõeforelli püüdjad reeglina trossi ei kasuta. Nende jõuliste kalade hammastik ei ole õngenöörile ohtlik; samas on need kalad nii kahtlustav-ettevaatliku loomuga, et trossi nähtavus ja landimängu muutus kahandavad tuntavalt võtmise tõenäosust. Et „punast“ jahtides vahel mõni lant hoopis haugide saagiks langeb, on seejuures paratamatu. Kuid ega ühe kalalkäigu eesmärk ei olegi ju tuua tingimata kõik landid koju tagasi.

Oleme nüüd trossi kehvadest külgedest juba küllalt kõnelenud, aga sel on ka üks hea omadus: nimelt kahandab trossi kasutamine tuntavalt õngenööri katkemise tõenäosust ka nendel juhtudel, kui asi pole haugi hammastes. Lugu on nii, et trossita püüdes tekivad heidete ajal kõige suuremad pinged õngenööri landipoolses otsas, just landi eel; ka hõõrdub landieelne nöörijupp kõige enam vastu kive, ronte jms, mistõttu just siin on katkemisoht kõige suurem. Trossi kasutamisel langevad need pinged ja hõõrdumised osaliselt märksa tugevamale trossile, mistõttu kogu rakenduse tõmbetugevus suureneb.

Milline tross valida?
Küsimus ei ole ainult selles, kas püüda trossiga või ilma, vaid ka selles, et kui me püüame trossiga, siis millisega? On odavaid ja on kalleid trosse, on häid trosse, väga häid trosse, „käib kah“ trosse ja lausa nirusid trosse. 1971. aastal ilmunud „Kalastaja käsiraamatus“ kirjutab Valentin Pääbus: „Vanemast kirjandusest leiame reeglina nõude, et tamiili ja landi vahel peab olema terastraadist vahejätk (kuni 70 cm pikk); siis ei olevat röövkalal võimalust nööri läbi hammustada. Praktika on näidanud, et need vahejätkud on ainult soodustanud lantide vettejätmist. Terastraadi katkemist võib põhjustada iga väikegi vigastus või murdekoht. Seepärast on soovitatav kasutada tamiili ja landi vahel ainult landilõksu, mille abil on võimalik lanti kiiresti ja lihtsalt vahetada.“ Ilmselt sündis niisugune hinnang asjaolust, et tollases Eestis ei olnud võimalik saada kvaliteetseid landitrosse ning kalastajatel tuli leppida traadiga, mille elastsus ja tugevus jätsid soovida.

Nüüdisaegsed landitrossid on põimitud imepeentest teraskiududest, mis muudab nad üsna pehmeteks ja küllaltki mäluvabadeks. Mida peenematest kiududest on tross tehtud, seda etem ta enamasti ka on. Trossipakenditelt võib leida nt märgistuse 1x7 või 1x19, mis näitavad, et tross koosneb vastavalt kas seitsmest või üheksateistkümnest teraskiust. Märge 7x7 annab aga teada, et tross koosneb seitsmest osatrossist, milledest igaüks koosneb seitsmest teraskiust ning kokku on trossis nelikümmend üheksa kiudu. Oma pehmuselt ja mäluvabaduselt hakkab niisugune tross lähenema monofiilsele tamiilile.

Siiski kasutatakse kalastamisel veel ka ühekiulist traati (1x1), nimelt haugipüügil niisuguse eripärase landitüübiga nagu jerkbait. See väliselt vabinalandile sarnanev, kuid sootuks isemoodi käituv landitüüp teeb vedamisel äkilisi, kontrollimatuid sööste vasemale ja paremale ning pehme trossi puhul takerduvad tema konksud liiga sageli trossi külge, jäigema traadi pruukimisel aga väheneb selline haakumine tuntavalt. Jäigema trossi kasutamist võiks ju soovitada ka algajale või muidu kohmakavõitu spinningistile, kellel heidete ajal landid, eeskätt vabinalandid, pidevalt konksepidi nööri külge kinni jäävad, kuid see on „poolpehme“ soovitus – õigem on siiski „käppa saada“ õige heitetehnika ning õppida landilendu selle lõppfaasis sujuvalt pidurdama.


Järgneb: "Kalastaja" nr 41