Nüüd aga kala saamisloost. Virve, minu abikaasa, oli järve põhjakaldal juba oma kolmveerand tundi tulemusteta vehkinud ning sellest tüdinenuna siirdus ta järve lõunapoolsele kaldale. Juba esimese, küllaltki pika heite järel jäi lant nagu kännu taha kinni. Mõni rohujuurikas, arvas Virve, ent siis hakkas see „känd“ teises otsas hoopis liikuma, esialgu küll aeglaselt ja loiult. Virve keris ja keris ja „känd“ nihkus ikka lähemale ja lähemale, kuni siis ühel hetkel mõlemad teineteist nägid. Püüdja ehmatus oli märkimisväärne – kala oli suurem kui põrsas! Eks kalalegi sai kujunenud olukord selgeks ning ta hakkas sügavasse vette tagasi kippuma. Rull oli (millegipärast) lukustatud, aga jumal tänatud, et sidur nõrgema tõmbe peale oli reguleerinud, kuna tegemist oli ääretult nõtke ja mitte eriti tugeva ridvaga. Sidur niisiis muudkui sirises, mispeale Virve ridva hoopis käest pani ning tamiili koos kalaga käsitsi välja lappama hakkas. Jääb vaid üle imestada, et haugijurakas nii kummaliselt taltsas oli – konksud olid tal sügaval keele juurikas kinni ning trossi ots koos karabiiniga ulatus vaevu-vaevu lõugade vahelt välja.

Kui Virve madalas kaldavees haugi poole sammu tegi, üritas kala äkilise pöördega järve suunas söösta ja hüppas õhku, „saagides“ hammastega läbi lipendama jäänud tamiili. Purika äraminekut kartes tegi meeleheitliku hüppe ka Virve, karates haugile peale ning järgnes tõeline mudamaadlus.