ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 40 sisukord:
» 10 AASTAT KALASTAJAT
Hanno Kask

» KALAKOTT

» OMA SILMAGA
Nagu ennemuiste. Virgo Jaani

» ÄRITEKST
Olympus Mju: 810. Ralf Mae

» INFO
Salmo Kalamehejutt 2006

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Haug. Leili Järv

» OMA SILMAGA
Metallangerjas. Hanno Kask

» PÜÜGIVIIS
Spinfluga ehk spinningukärbes. Tõlge Maarika Klesman

» SPINNINGUKOOL
Multirull ehk ambassadeur. Vladislav Korzhets

» KOGEMUS
Nõuandeid algajale forellikütile. Rauno Klemm

» LENDÕNGEKOOL
Forellipüük lendõngega. Lauri Peil

» KALAVARUD
Latikate märgistamisest. Randel Kreitsberg

» Jõeforelli taastootmise ja nõuetekohase sugukarja loomise möödapääsmatusest. Raul Pihu

» KALARETK Tuul ja tuulekala. Raimo Kummer

» MAAILM
Kalapüük Ten Thousand Islandil. Toomas Mikkor

» PAJAS JA PANNIL
Tindikonservide valmistamine. Endrik Tõnsberg

» KALAMEHEJUTT / PAJATUS
Noorpõlvemälestus eriti kehvast päevast. Kaido Krass
» Üks suvine lugu. Huko Lumi
» Kuidas minust kalamees sai. Jana Lindmaa

» TOIMUMISED / NÕUKODA
Biomanipulatsioonist Ülemiste järvel. Endrik Tõnsberg
» Kalapüügieeskirjade muutmise ümarlaud. Endrik Tõnsberg
» Euroopa Harrastuskalastajate Liidu aastakoosolek. E.T.
» Balti mere nõuandekomosjoni koosolek. Endrik Tõnsberg
» Paisude teema EL rahade valguses. Enn Treufeldt

» VÕISTUKALASTUS
Järvakate spinninguvõistlus Rael. Kaido Krass
» Lendõngevõistlus Paunküla Pike. Ralf Mae
» MAAILM
Kalapüügist ja kala söömises Portugalis. Viljar Meister
» Skrevoy ookeanivetel. Aldo Tatter
» Samal ajal mõnikümmend kilomeetrit eemal...

» KASULIK TEADA
Tamiilide tugevusest

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
» Kalastajates 1-40 ilmunud materjalide sisukoond
 
PAJAS JA PANNIL
Tindikonservide valmistamine. Endrik Tõnsberg
Kalastaja talvenumbris sai kirjutatud silmukonservide valmistamisest, seekord tahaksin juttu teha tindikalast, mida selgi aastal Pärnu vetest suurtes kogustes püüti.

Õigupoolest lõppes püük ära 1. mail ja siis pidid mõrraomanikud oma püügiriistad veest välja noppima isegi jõe suudmest, kuhu need kudematõusvatele tindiparvedele lahedasti ette pandi. Enne seda tärminit aga käis püük täie hooga – niinimetatud jõesuudmepikendusele sätiti mõlemale poole püügile rohkesti väikeseid mõrrakesi, mis tonnide viisi kalu veest välja tõid. Hetkel ei kehti tindimõrdadele ka traditsioonilist jõgede suudmete ümber 1 km raadiuses olevat püügikeeluala, sest seda kala on teadlaste arvates liiga palju. Samas on tegemist migrandiga, kes tuleb, poetab marja meie kiire vooluga jõgedesse ja lahkub pärast kudemist teadmata suunas Läänemerre. Kinnipüütud kalale on aga olemas sisuliselt täitmatu turg Venemaal ja mujalgi, kus kõik pakutav tint kiiresti kalaärisse neelatakse. Teadjamad mehed räägivad isegi suurtest preemiatest Kanada turgudel, kus selle kalakese eest saab superhinda. Temast tehakse edasi nn. krabikonserve koos lisanditega ja see maksab hiljem juba maasikaid...

Õnneks sain minagi sel aastal magusa noosi seda kalakest koduseks konservitamiseks. Pärnu turul oli sel kevadtalvel tindi keskmine hind kuni 17 krooni kilo ja kala osteti tavainimeste poolt suhteliselt vähe. Küll aga läks see kaubaks kaugemalt ilmunud sissesõitjatele ja vannid tühjenesid kaubast õige ruttu.

Ent läheme tindiärijutu juurest nüüd konservide manu. Tallinna lähedal asuvast kalakarbitehasest õnnestus mul osta tõmmatava rõngaskaanega plekk-karpe. Olid teised kahe erineva suurusega ja kaanedki tundusid originaalse lahendusega. Suundusin nendega edasi Pärnusse, sõbra juurde kalakuuri, kus seadsime üles tõelise koduse konservitööstuse. Karpide kaanetaja sain sõber Janosi käest hotellist, tomatipasta ostsin ehtsa itaallaste premiumi, maitseained (purustatud valge pipar, sool, suhkur, basiilik, näpuotsaga koriandrit, rafineeritud oliivõli) segasin seekord ise ja kogu vedel kupatus läks potti hauduma. Ette olgu öeldud, et kogu keetmise-konservitamise protsess võttis pea terve päeva.

Kalad tuli taas kõigepealt suitsutada. Ahi oli sama, mis sügisel silmudegi puhul, sooja metallkarkass-kesta ja eraldi suitsulaastukastiga. Tint küpseb suitsuahjus kiiresti ja omandab ilusa kuldpruuni läike umbes 20 minutiga. Edasi järgnes aega ja kannatust nõudev puhastamise protsess – soojast kalast tuli eraldada sisikond. Õnneks oli seda küllaltki hõlbus teha, sisikond tuli, lupsti!, välja ja kätte jäi ilus seljafilee. Arusaadavalt toimus kogu puhastamine käsitsi.

Kui kalad puhtad, ladusime nad tihedasti karpidesse, maitsestasime veel täiendavalt soolaga ja valasime peale tomatipasta koos maitseaineseguga. Suitsutamise ajal kalale reeglina soola ei panda – see viib kalast mahlad välja ja muudab meki kuivaks.

Karbid tintide ja tomatikördiga täidetud, tuleb nad kaanetada ja sättida autoklaavi või keedupotti. Meie kasutasime viimast varianti ning karpide keetmine võttis lõpliku valmimiseni aega ligi 2 tundi. Järgnes jahutamine ja valmis nad olidki. Tulemuseks oli tindimaitseline hõrk suupiste.

Soovitan soojalt proovida ka originaalsemat varianti – tinti õlis. Õli muudab kala pisut mahedamaks ja muidu magusa maitsega tint ei tundu siis enam liialt lääge (osad kalafännid on seda mulle vahel ette heitnud). Mina seda lääguse-teemat parema meelega ei kommenteeriks – valmis konserv mekib kalagurmaanidele mõlemat moodi oivaliselt.

Igal juhul tasub harrastuskalamehel omal käel konservitootmist proovida, sest, nagu öeldakse – omatehtud on hästi tehtud! Julget pealehakkamist!


Tekst: Endrik Tõnsberg