ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 40 sisukord:
» 10 AASTAT KALASTAJAT
Hanno Kask

» KALAKOTT

» OMA SILMAGA
Nagu ennemuiste. Virgo Jaani

» ÄRITEKST
Olympus Mju: 810. Ralf Mae

» INFO
Salmo Kalamehejutt 2006

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Haug. Leili Järv

» OMA SILMAGA
Metallangerjas. Hanno Kask

» PÜÜGIVIIS
Spinfluga ehk spinningukärbes. Tõlge Maarika Klesman

» SPINNINGUKOOL
Multirull ehk ambassadeur. Vladislav Korzhets

» KOGEMUS
Nõuandeid algajale forellikütile. Rauno Klemm

» LENDÕNGEKOOL
Forellipüük lendõngega. Lauri Peil

» KALAVARUD
Latikate märgistamisest. Randel Kreitsberg

» Jõeforelli taastootmise ja nõuetekohase sugukarja loomise möödapääsmatusest. Raul Pihu

» KALARETK Tuul ja tuulekala. Raimo Kummer

» MAAILM
Kalapüük Ten Thousand Islandil. Toomas Mikkor

» PAJAS JA PANNIL
Tindikonservide valmistamine. Endrik Tõnsberg

» KALAMEHEJUTT / PAJATUS
Noorpõlvemälestus eriti kehvast päevast. Kaido Krass
» Üks suvine lugu. Huko Lumi
» Kuidas minust kalamees sai. Jana Lindmaa

» TOIMUMISED / NÕUKODA
Biomanipulatsioonist Ülemiste järvel. Endrik Tõnsberg
» Kalapüügieeskirjade muutmise ümarlaud. Endrik Tõnsberg
» Euroopa Harrastuskalastajate Liidu aastakoosolek. E.T.
» Balti mere nõuandekomosjoni koosolek. Endrik Tõnsberg
» Paisude teema EL rahade valguses. Enn Treufeldt

» VÕISTUKALASTUS
Järvakate spinninguvõistlus Rael. Kaido Krass
» Lendõngevõistlus Paunküla Pike. Ralf Mae
» MAAILM
Kalapüügist ja kala söömises Portugalis. Viljar Meister
» Skrevoy ookeanivetel. Aldo Tatter
» Samal ajal mõnikümmend kilomeetrit eemal...

» KASULIK TEADA
Tamiilide tugevusest

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
» Kalastajates 1-40 ilmunud materjalide sisukoond
 
KALARETK Tuul ja tuulekala. Raimo Kummer
Kevadine tuulehaugipüük on saanud traditsiooniks, mida ma enam rikkuda ei taha. Tuleb see ookeanielukas meie vetesse ju vaid kord aastas mõneks nädalaks pulmamängule ja viimased kolm kevadet on õnnestunud tema võtupäevadele peale sattuda. Kuid mitte kunagi nii hästi, kui sel aastal Hiiumaal.





Korralikule tuulehaugi võtmisele pihtasaamine on samasugune loterii nagu Bingo loto jackpot. Teadlased on kindlaks teinud, et see kala koeb kolmes järgus siis, kui merevee temperatuur on 10-14 kraadi. Parved saabuvad muidugi varem, kuid nagu ka tavaline haug, ei söö ta enne, kui pulmamäng läbi. Sinnamaani võivad tuulehaugid kuni kümnepealiste parvedena landi järgi kuni paadini välja joosta, kuid võtma ei peibuta neid mitte millegagi. Nagu ka tavalise haugi puhul, hakkab tuulekala isukalt toituma kohe pärast kudemist ja just sellele hetkele on vaja pihta saada, sest veel paar päeva hiljem võib kala juba läinud olla. Eestis on parimaks tuulehaugi püüdmise kohaks Hiiumaa ümbrus ja kui nüüd veel lisada, et praamipiletid tuleb broneerida tükk aega varem, ongi tõenäosus korralikult kala saada üsna väikeseks jäänud.





Kalastaja pani tänavu panused 3.-4. juunile ja algus ei olnud just paljutõotav. Kes seda laupäevahommikut mingil põhjusel meenutada suudab, see teab, et väljas oli korralik koerailm. Kui me 10.30 Rohukülas praami peale suundusime, oli tunne, et tuul puhub kohe püksid jalast. Meri oli üleni vahus ja meie ees avanenud pilt selline, et midagi head päevast loota ei julgenud. Esimesed praami peal vastu võetud telefonikõned kohalikelt rääkisid küll sellest, et hommikul oli püüdma mindud ja mõned kaladki saadud, kuid mida aeg edasi, seda suuremaks muutusid kahtlused, kas me üldse merele pääseme.

Kärdlas sai selgeks, et maatuul võimaldab küll püüdma minna, kuid kohe tekkisid uued kõhklused, mille põhjuseks oli taas tuul. Miks täpselt tuulehaug sellist nime kannab, ei oska ma öelda, kuid varasemad kogemused näitavad, et kõige paremad püügid on toimunud „parajalt” tuuliste ilmadega. Eks seepärast nimetataksegi saartel teda tuulekalaks. Kuid tuule juurde tagasi! Nimelt tekkis meil kahtlus, et äkki on maatuul Kärdla lahest sooja vee välja lükanud ja kudemine ei ole veel korralikku hoogu sisse saanud. Ühesõnaga oli ikka veel segane ja sant tunne – kala ei osanud ma sellelt päevalt küll loota. Õnneks pakub elu üllatusi ja vahel ka positiivseid.





Tuulehaugi püütakse kas triivis liikumise suuna poole visates või lanti paadi järgi vedades. Üldiselt on mõistlik kalaparv vedades üles otsida ja kui see leitud, kohe spinningutele valu anda. Parvest annab kõige paremini märku see, kui korraga on kala otsas kõigil paadisolijatel. Mina sain oma esimese kala umbes 300 meetri kaugusel sadamast. Veel mõned tiirud ja juba leidsime me esimesed üles suuremad parved ning kala tuli ka visates. Vahel kaks-kolm tükki järjest, et siis mõneks ajaks jälle ära kaduda. Umbes tunnise püügi järel oli selge, et vaatamata hullule ilmale (vahepeal olid lisaks tuulele avanenud ka taevaluugid), on kala võtt väga hea, kuuendat aastat järjest Hiiumaal käinud sõprade sõnul koguni selle aja parim.





Õhtuks oli minul käes 16 tuulehaugi, paadi roolimehel umbes samapalju. Kaks teist paati, kus püüdjaid oli kolm, olid oma kalakastid selle ajaga ääreni täis püüdnud, neil võis tulla isegi kuni 20 tuulekala püüdja kohta. Nii rahuolevaid nägusid, kui sel õhtupoolikul, ei olnud ma juba ammu näinud, aga selleks oli ju ka piisavalt põhjust.

Järgneb: "Kalastaja" nr 40

Tekst: Raimo Kummer
Fotod: Hanno Kask, Raimo Kummer