ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 40 sisukord:
» 10 AASTAT KALASTAJAT
Hanno Kask

» KALAKOTT

» OMA SILMAGA
Nagu ennemuiste. Virgo Jaani

» ÄRITEKST
Olympus Mju: 810. Ralf Mae

» INFO
Salmo Kalamehejutt 2006

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Haug. Leili Järv

» OMA SILMAGA
Metallangerjas. Hanno Kask

» PÜÜGIVIIS
Spinfluga ehk spinningukärbes. Tõlge Maarika Klesman

» SPINNINGUKOOL
Multirull ehk ambassadeur. Vladislav Korzhets

» KOGEMUS
Nõuandeid algajale forellikütile. Rauno Klemm

» LENDÕNGEKOOL
Forellipüük lendõngega. Lauri Peil

» KALAVARUD
Latikate märgistamisest. Randel Kreitsberg

» Jõeforelli taastootmise ja nõuetekohase sugukarja loomise möödapääsmatusest. Raul Pihu

» KALARETK Tuul ja tuulekala. Raimo Kummer

» MAAILM
Kalapüük Ten Thousand Islandil. Toomas Mikkor

» PAJAS JA PANNIL
Tindikonservide valmistamine. Endrik Tõnsberg

» KALAMEHEJUTT / PAJATUS
Noorpõlvemälestus eriti kehvast päevast. Kaido Krass
» Üks suvine lugu. Huko Lumi
» Kuidas minust kalamees sai. Jana Lindmaa

» TOIMUMISED / NÕUKODA
Biomanipulatsioonist Ülemiste järvel. Endrik Tõnsberg
» Kalapüügieeskirjade muutmise ümarlaud. Endrik Tõnsberg
» Euroopa Harrastuskalastajate Liidu aastakoosolek. E.T.
» Balti mere nõuandekomosjoni koosolek. Endrik Tõnsberg
» Paisude teema EL rahade valguses. Enn Treufeldt

» VÕISTUKALASTUS
Järvakate spinninguvõistlus Rael. Kaido Krass
» Lendõngevõistlus Paunküla Pike. Ralf Mae
» MAAILM
Kalapüügist ja kala söömises Portugalis. Viljar Meister
» Skrevoy ookeanivetel. Aldo Tatter
» Samal ajal mõnikümmend kilomeetrit eemal...

» KASULIK TEADA
Tamiilide tugevusest

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
» Kalastajates 1-40 ilmunud materjalide sisukoond
 
KALAVARUD
Latikate märgistamisest. Randel Kreitsberg
Igal kevadel käivad Tartu Ülikooli kalateadlased Emajõel latikate kudemist jälgimas. Püütakse ja märgistatakse tuhandeid kalu – eesmärgiks ikka parema pildi saamine kalavarude hetkeseisust, pikemas perspektiivis aga kogu kalastiku hea seisundi tagamine. Kalastamise õige püügikorraldus ja kaitse, eriti koelmute kaitse, on määrava tähtsusega – soovime me ju kõik, et kala jätkuks ka kauemaks.





Suur Emajõgi moodustab koos meie kahe suurima järve, Peipsi ja Võrtsjärvega, ainulaadse süsteemi. Kahe järve kalad rändavad vabalt pea 100 kilomeetri jõe ulatuses ning käivad igal kevadel Emajõe madalates ja soojades vanajõgedes kudemas. Tegelikult on süsteemiga seotud ka rida pisemaid veekogusid, Koosa ja Keeri järved ning otsapidi Värska lahtki.

Viimase seitsme aasta märgistamiste ja uurimistöö tulemusena on saadud kinnitust sellele, et väga suur osa Emajõe süsteemi kaladest on pärit vanajõe koelmutelt. Kui mõned aastad tagasi selle teooriaga välja tuldi, ei suutnud keegi uskuda, et kohmakas latikas oma sünnipaika pea 100 km pikkuseid rändeid sooritab. Kuid just nii see on – igal kevadel muutuvad suured suguküpsed latikad rahutuks ning selleks ajaks, kui vesi juba 10 kraadini soojenenud, on latikalatakad juba jões ja hakkamist täis. Hiljaks jääjad peavad eriti kiirustama, et õigel ajal pulma jõuda – mõõtmiste tulemusena on teada, et kiireim rändaja on Praagalt Alam-Pedja vanajõgedesse jõudnud kõigest 10 päevaga.

Vanajõgede võlu ja valu
Sellel aastal on kinnitust leitud aga uuele väitele – nimelt ei sobi latikamammale kudemiseks lihtsalt teatud vanajõgede piirkond, vaid iga latikas läheb kudema just sellesse konkreetsesse vanajõkke, kus ta ise kunagi marjaterast koorunud. Kuidas kala nii täpselt just selle õige koha üles leiab, on veel kindlaks tegemata – näiteks lõhede ja meriforellide puhul arvatakse, et sünnijõgi tuntakse ära lõhna järgi.





Vanajõed on kudemiseks head seetõttu, et madalad veekogud soojenevad kiiremini ning on tasase veega ja rohused – nii saavad koorunud kalamaimud ilma suurema vaevata end peaaegu seisvas vees taimestiku vahel peita. Samuti leidub vanajõgedes hulgaliselt toitu. Vaid üks probleem on nendega – nimelt hakkavad inimtegevuse mõjul vanajõgede suudmed viimasel ajal kinni kasvama. Praegugi on mitmete sonnide suudemete sügavuseks vaid napp meeter ja nii pääsevad kalad küll suurvee ajal sinna kudema, kuid hiljem võib vanajõe ühendus peajõega hoopis katkeda. Samal põhjusel on ohuks ka käredad talved, kui vanajõe suue külmub põhjani kinni ning kalad jäävad umbsesse vanajõkke lõksu. Hapnikku kusagilt ei lisandu ning paljud kalad võivad hapnikupuudusesse surra. Sestap olekski kalavarude seisukohast kasulik niipea kui võimalik vanajõe suudemete süvendamised ette võtta.

Konkreetsete tegude juurde
Aastate jooksul on teadlased kogunud kuhjade viisi andmeid ja nüüd on aeg jõudnud sinnamaale, et neid saab ka praktikas kasutama hakata. Vanajõe suudmete süvendamine on üks tegevusplaan, mille täideviimine lähimal ajal kindlasti käsile võetakse.





Samuti on tähtis kõik, mis kalavarude majandamisega seotud – on ju Emajõgi ja sellega seotud järved leivaandjaks sadadele kaluritele. Kuna märgistamise abil saab lisaks rännetele teada ka ligikaudse kalade hulga – siis töötatakse nende andmete põhjal välja mitmeid majandamise kavasid. Näiteks Keeri järve puhul on uuritud, et lisaks Emajõest järve sisse rändavale latikale elab Keeril ka niiöelda oma latikas, mis järvest üleüldse ei lahkugi. Märgistamise abil on siis uuritud, kui suur osa järve latikatest on igaaastasel rändaval kalal ja kui suur kohalikul ning ka seda, millist teed mööda Emajõe kala järve siseneb.





Kaladele rahuliku kudemise võimaldamine on heade kalavarude üheks suureks eelduseks – kui palju Emajõe ja Peipsi latikat jäi ellu tänu sellekevadisele inspektorite tööle Värska lahes, ei oska keegi ennustada. Mõned aastad tagasi luhtus latika kudemine Värska lahes ainuüksi halbade tuulte ja veeseisu tõttu – röövpüüdjate (ärgem nimetagem neid isegi püüdjateks mitte) salavõrkudega peavad aga kalad igal aastal toime tulema.

Tulevikuplaanid
Seda, et meie märgistamise projekt on üks suur ja tänuväärt ettevõtmine, näitab ka see, et nii Venemaa kui ka Läti elab siin toimuvale kaasa. Algselt Eesti oma rahadel põhinev üritus võtab järjest suuremaid mastaape ning lisaks Keskkonnainvesteeringute Keskusele toetab rännete uurimist ka Euroopa Liit.





Latikate märgistamine on kestnud juba pikalt ning paljud Emajõel kalastavatest meestest on plekist või plastikust märgist ka oma silmaga näinud. Uudiseks on aga see, et tulevikus lisandub latikatele ka teisi uuritavaid kalaliike (üksikuid säinaid on praegugi juba märgisega ringi ujumas) ning osadele kaladele kinnitatakse selga elektroonilised raadiosaatjaga varustatud märgised. See võimaldab kalu reaalajas jälgida kogu nende teekonna jooksul ning kalade endi jaoks täiesti ohutult – pole neid ju vaja enam märgise lugemiseks veest välja püüda. Kui vana meetodiga sai kala kohta teada vaid kaks punkti – see, kus talle märgis selga pandi ja see, kus ta koos märgisega veest välja püüti – siis nüüd saab kalal kasvõi paadiga sabas sõita ja kõik vahepealsed kõverused kaasa teha.





Samal ajal ei kao ka muidugi vanad, juba märgist kandvad kalad kuhugi – nende püüdmise kohta oodatakse endiselt nii kaluritelt kui harrastuskalameestelt ohtralt andmeid. Eelmisel, 2005 aastal, tagastati kalurite poolt ligi 150 märgist ning teist samapalju püüdsid Tartu Ülikooli teadlased ise. Igal kevadel loositakse märgiseid tagastanud kalurite vahel välja ka hulk auhindasid, mis on nö. präänikuks teadlastega koostöö tegemise eest. Olgu auhinnaks spinningurull, päramootor või hoopis mootorpaat – ega kalamees ei viitsiks selle märgise tagastamisega jännata, kui ta ise aru ei saaks, et sellest on ka temale endale kasu on. Ja kasu on sellest nii kaluril, kalauurijal kui ka muidugi – Emajõe latikal.


Tekst: Randel Kreitsberg
Fotod: Einar Kärgenberg, Randel Kreitsberg

Randel Kreitsberg ja Einar Kärgenberg on Tartu Ülikooli
ihtüoloogia ja kalanduse õppetooli magistrandid.