ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 40 sisukord:
» 10 AASTAT KALASTAJAT
Hanno Kask

» KALAKOTT

» OMA SILMAGA
Nagu ennemuiste. Virgo Jaani

» ÄRITEKST
Olympus Mju: 810. Ralf Mae

» INFO
Salmo Kalamehejutt 2006

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Haug. Leili Järv

» OMA SILMAGA
Metallangerjas. Hanno Kask

» PÜÜGIVIIS
Spinfluga ehk spinningukärbes. Tõlge Maarika Klesman

» SPINNINGUKOOL
Multirull ehk ambassadeur. Vladislav Korzhets

» KOGEMUS
Nõuandeid algajale forellikütile. Rauno Klemm

» LENDÕNGEKOOL
Forellipüük lendõngega. Lauri Peil

» KALAVARUD
Latikate märgistamisest. Randel Kreitsberg

» Jõeforelli taastootmise ja nõuetekohase sugukarja loomise möödapääsmatusest. Raul Pihu

» KALARETK Tuul ja tuulekala. Raimo Kummer

» MAAILM
Kalapüük Ten Thousand Islandil. Toomas Mikkor

» PAJAS JA PANNIL
Tindikonservide valmistamine. Endrik Tõnsberg

» KALAMEHEJUTT / PAJATUS
Noorpõlvemälestus eriti kehvast päevast. Kaido Krass
» Üks suvine lugu. Huko Lumi
» Kuidas minust kalamees sai. Jana Lindmaa

» TOIMUMISED / NÕUKODA
Biomanipulatsioonist Ülemiste järvel. Endrik Tõnsberg
» Kalapüügieeskirjade muutmise ümarlaud. Endrik Tõnsberg
» Euroopa Harrastuskalastajate Liidu aastakoosolek. E.T.
» Balti mere nõuandekomosjoni koosolek. Endrik Tõnsberg
» Paisude teema EL rahade valguses. Enn Treufeldt

» VÕISTUKALASTUS
Järvakate spinninguvõistlus Rael. Kaido Krass
» Lendõngevõistlus Paunküla Pike. Ralf Mae
» MAAILM
Kalapüügist ja kala söömises Portugalis. Viljar Meister
» Skrevoy ookeanivetel. Aldo Tatter
» Samal ajal mõnikümmend kilomeetrit eemal...

» KASULIK TEADA
Tamiilide tugevusest

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
» Kalastajates 1-40 ilmunud materjalide sisukoond
 
MEIE VETE PÜÜGIKALU
Haug. Leili Järv
Haug (Esox lucius L.), tuntud veel ka kui havi, aavi, avi, purikas, purik. Saksa keeles – Hecht; inglise keeles – pike (northern pike); soome keeles – hauki; läti keeles - lidaka; rootsi keeles – gädda, on Eesti vetes luukalade klassi pärisluuste alamklassi kuuluva lõheliste seltsi hauglaste sugukonna ainsaks esindajaks.

Millest tunneb haugi?
Ei tea, kas leidubki sellist inimest, kes haugi ei tunneks. Meie vetes ei leidu ühtegi teist nii iseloomuliku tüsedapoolse noolja kujuga kala. Tema pikenenud ninamikuga lapikule peale (nagu pardi nokk) järgneb pikalt ühekõrgune keha, mis alles kohakuti asetsevate selja- ja pärakuuime lõpuosas järsult sabavarreks kitseneb. Saagi kinnihoidmiseks on haugi suur suu varustatud paljudel erinevatel luudel tihedalt asetsevate nõelteravate hammastega, mis suulaes ja keelel on tipuga tahapoole suunatud. Sellise hammaste seisu juures ei pääse suhu sattunud kala enam välja rabelema, sest hambateravikud takerduvad soomuste lahtiste otsade taha. Lõpuskaartest moodustub laia neelu ees avar ruum, mis võimaldab haugil alla neelata vägagi suuri saakloomi. Suurtele silmadele, mis paiknevad peaaegu pealael, pakuvad kaitset nende kohale kaarduvad luuvõlvid. Kogu keha on kaetud suhteliselt väikeste, ovaalsete ja üksnes haugile iseloomulike soomustega. Soomuseid leidub haugil ka peas: põskedel ja lõpuskaaneluu ülemises osas. Täiskasvanud haugil on küljejoon sirge ja selgelt välja kujunenud, noortel nolkidel aga võib ta mõnikord olla katkendlik.

Haugide värvus varieerub väga suures ulatuses, peamiselt sõltub see veekogu iseloomust ja kala vanusest. Mõned kalauurijad jaotavad värvusvariantide järgi hauge koguni erinevateks ökoloogilisteks vormideks – ristvöödilised ja täpilised haugid. Vöödiline elavat valdavalt järvede litoraalis (rannalähedane vöönd), täpiline eelistavat aga elu pelagiaalis (avavees). Võrtsjärve Limnoloogiajaama teadlaste uuringud nende rühmade esinemist meie suurjärvedes ei kinnitanud. Klassikaliselt on haugi selg ja pea tumedamad, värvunud mustjasrohekalt või oliivjalt, küljed aga heledamates toonides: rohekashallid, kollaste täppidega ja/või põikivöödilised. Kõht ja kurgualune on valkjashallid, mõnikord kollaka alatooniga. Tavaliselt on haugi paarisuimed ühevärvilised, enamasti kollakaspunased. Paaritud uimed on seevastu pruunikad, sageli kitsaste tumedate põikvöötidega. Noorematele haugidele on iseloomulik kitsas tume triip, mis ulatub ninamiku tipust läbi silmade ja suundub lõpuskaane ülaossa. Samuti leiame neil suunurga tagant, suunaga üles, tumeda risttriibu. Reeglina ongi noorkalad erksamalt värvunud ja neil esineb täiskasvanud haugidest arvukamalt ristvööte, mis annab neile hea varjekohastumuse taimestikurikastes veekogudes.

Haugi sugulased
Meie vetes elav harilik haug on levinud nn. tsirkumpolaarselt, st. teda ja ta lähemaid sugulasi leidub üksnes Euroopa, Aasia ja Põhja-Ameerika põhjapoolsetes vetes. Meil hästi teada-tuntud hariliku haugiga samasse perekonda kuuluvad veel kolm liiki Põhja-Ameerikas: ameerika haug, must haug ja maskinong ning Sahhalini saarel ja Amuuri jões elav amuuri haug.

Ent see ei tähenda veel, et sellisel vanapärasel ja laialt levinud liigil siinkandis kaugemaid sugulasi ei leiduks. Lõheliste seltsi esindajaid elab meie mage- ja merevees mitmeid. Nii tulebki haugil lõhede, forellide, harjuste, tintide, siigade ja rääbistega kui oma, tõsi küll kaugete aga siiski, suguseltsiga arvestada.
Kodumaise haugi elupaigaeelistustest

Elutingimuste suhtes ei ole haug eriti valiv. Sarnaselt ahvenale talub ta hästi vee happelist reaktsiooni ning on võimeline elama isegi pH = 4,3 vees. See aga tähendab, et haug suudab elada ka rabaveekogudes, kus ta on sageli ainsaks kalaliigiks. Samuti on haugil suhteliselt madal hapnikulävi ning ta suudab ellu jääda isegi siis, kui hapnikusisaldus langeb 2-3 mg/l. Veekogude ummuksisse jäämisel haug hukkub.

Ka temperatuuri suhtes on haug taluv. Igati hästi saab ta oma eluga hakkama nii +20 C juures, kui on võimelised kudema kui +30 C juures, mis on meie veekogudes juba väga kõrge veetemperatuur. Ühtviisi edukalt tuleb haug oma eluga toime nii mage- kui riimvees. On siiski üks tingimus, millest haug loobuda ei saa – tihe seotus veekogude taimestikuvööndiga. Taimestik pakub häid varitsuspaiku ja teisalt tema saakkaladele sobilikke toitumis- ja elupaiku. Nii valibki haug elamiseks taimestikurikkamaid järvi, merelahtesid ning -lõukaid, aga ka aeglase vooluga ojasid ja jõgesid.

Loomislugu haugi moodi
Kunas ja kus? Haugid lähevad liikvele juba siis, kui enamus kalu kevadisest pulmapeost alles und näevad. Haug ongi meie vete üks esimestest kevadel kudejatest, kes võib juba 1,5°-2 C veetemperatuuri juures ilma igasuguste probleemideta kudemisega hakkama saada ja seda ka jää all. Enamasti asub haug oma elu tähtsaima toimingu juurde kohe pärast jää lagunemist. Esmalt muutub muidu üksiklasena elav kala seltsivaks, kogunedes väiksematesse parvedesse. Koelmuteks valitakse eelistatult suurveest üleujutatud luhad ja heinamaad, kus on rikkalik taimestik ja vesi juba varakult mõnevõrra üles soojeneb. Vastuvõetav on ka kõva põhjaga veekogude taimestikuvööndi ala. Koelmuotsingul tungib haug mööda jõgesid, kraave ja ojasid ülesvoolu liikudes väga kaugele oma tavapärasest elupaigast.

Tugeva haugipõlvkonna kujunemise peamiseks tingimuseks on piisavalt pikka aega püsiv suurvesi. Suurvesi on kudemisel lausa nii oluline, et veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata. Juhul, kui kevadine suurvesi alaneb liiga kiiresti, haugi kudu hukkub.

Kas rahvasuu valetab? Oma madalaveelistesse kudemispaikadesse ilmuvad haugid vastavalt suurvee seisule ning veetemperatuuri tõusule. Vaatamata erakordselt varasele algusele, jääb parim kudeaeg siiski aprilli esimesse poolde ja mai algusesse. Eri aegadel kudevaid hauge täpsustavad rohked rahvapärased nimetused, mis on välja kujunenud aastasadade käigus tehtud tähelepanekute põhjal ja seostatud erinevate fenoloogiliste nähtuste samaaegse toimumisega. Nii tuntaksegi rahva seas erinevates piirkondades jäähaugi (ka jääpurikas, jääalusehaug), hangehaugi (ka keltsahaug, keltsanolk, külmahaug), kevadhaugi, konnahaugi (konnade kudemisega samal ajal kudev haug), rohuhaugi, lillehaugi, toomingahaugi (ka toomehaug), tammehaugi (tamme lehtimise ajal kudev haug), soojaveehaugi jmt. Paikkonniti kasutatakse nimetust luhahaug, millega kutsutakse väljaspool kudeaega üleujutatud madalas tulvavees tegutsevaid hauge.

Kalurid eristavad haugidel siiski vaid 2-4 kudemisjärku. Peipsi kalurid Praagalt eristavad 4 kudemisjärku, millest kolm esimest on tuntud ka Võrtsjärvel. Jäähaug e. küünlapäevahaug (Võrtsjärvel hangehaug e. hangehavi) koeb enamasti juba jää all veebruaris-märtsis (arvatavasti siiski vana kalendri ajaarvamise järgi). See haug on kõige suurem, heledam ja sihvaka peaga. Päris haug e. tavaline haug koeb aprillis. See on kollaka värvusega ja kõige arvukamalt esindatud kuderühmitus. Lillehaug (lillihaug) koeb maikuus just varsakapjade õitsemise ajal. See on kõige kollasem – kollaste tihedate täppidega ja kõige väiksem. Viimasena koeb jürihaug, seda alles juuni keskel. Sel ajal kudevad haugid on ilusad, tihedate pruunide täppidega, lüheldast kasvu ja paksud.

Väiksematel järvedel tehakse tavaliselt vahet üksnes jäähaugi ja toomingahaugi vahel; osades kohtades eristatakse veel ka õunapuuhaugi. Väinameres elutsevatest haugidest koeb osa meres ja need lõpetavad sealsetes vetes haugi igakevadise pulmapeo.

Kuigi rahva seas eristatakse nn. silmaga nähtavate tunnuste alusel erinevaid kuderühmitusi, siis teaduslikku kinnitust erinevate ökoloogiliste vormide esinemise kohta Eesti vetes ei ole.

Pidu hakkab! Esimesteks maakuulajateks on enamasti üksikud vanemad isahaugid. Nad tegutsevad justkui salakuulajad: aeglaselt, sagedasti peatudes ja vältides avatud kohti, uurivad nad taimestiku varjust hoolega potentsiaalset mängumaad. Kohtudes ootamatult samasoolise liigikaaslasega võtab üllatatud haug sisse ähvarduspoosi, s.t. tõmbab selja küüru, ajab paarisuimed harali ning avades veidi lõugu, paisutab lõpuskaante alt välja helevalge kidekile. Selline „kokkupõrge“ lõpeb tavaliselt sama kiiresti kui algas, sest üks isastest, tavaliselt väiksem, pöördub märguande peale lihtsalt ringi ja eemaldub. Võrdsete vastaste puhul võib aga asi minna jõudemonstratsioonini, kus jagatakse vastase külje pihta hoiatavaid ninamükse. Suurte veriste tülideni need aga kunagi ei lähe. Selline ülim leplikkus niisuguse üldtuntud röövkala puhul on üldomane kõigile taimelembestele (fütofiilsetele) kaladele.

Mõne aja pärast jõuavad kohale ka esimesed suuremad emaskalad, kellele järgnevad väikeste ajavahemike tagant järjest väiksemad kudejad. Kui emased on kohale jõudnud, algab uutmoodi koondumine, mis lõpeb kas paaride moodustumise või kuderühmade tekkega. Tavaliselt moodustavad kuderühma üks suurem emane ja mitu (2-4) väiksemat isast. Paare tekib suhteliselt harva, seda vaid juhul, kui isane ja emane haug on enamvähem võrdses suuruses. Kuderühmad ei ole püsivad, vaid kombineeritakse mängu käigus pidevalt ümber. Selles pidevas liikumiste ja peatumiste trallis võib pulmitav haug läbida tunniga mitusada meetrit.

Järgneb: "Kalastaja" nr 40