ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 39 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG Ralf Mae

» KALAKOTT

» KOGEMUS
Kui lähedal on piisavalt lähedal? Tauno Jürgenstein

» ÄRITEKST
Olympus Mju: 720 SW. Ralf Mae

» KASULIK TEADA
Ilmus harrastuskalastust tutvustav voldik. T. Jürgenstein

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Merisiig. Leili Järv

» SALMO KALAMEHEJUTT Jutukonkurss alustab taas!

» KOGEMUS Vabinalantide valmistamine. Tõlge Maarika Klesman

» SALMO ÕNGEKOOL Õngitsemisest eksperdi pilguga Normunds Grabovskis

» KOGEMUS Võrgupüügist läbi harrastaja silmade. Hanno Kask

» LENDÕNGEKOOL Lendõngeridvad. Sven Kilusk

» TERVIS Allergilistest putukahammustustest. Leho Rips

» KALAVARUD Jõeforell Soodla ülemjooksul. Raul Pihu

» MUREMEELI Ikka see mure punase pärast. Rein Truumets

» VÕISTUKALASTUS Kalapüügivõistlus Viljandi järvel. Jüri Pukk
» Eesti meistrivõistlused kirbutamises. Ralf Mae
» Pühajärve Kuldkala
» Võistlustest lühidalt

» TOIMUMISI
Lendõngitsejate talvine kokkutulek Tõrvaaugul. Ralf Mae
» Helsingi Kalastusvaldade päevad. Endrik Tõnsberg

» SININE RIST Tindist ja ussidest tema ujupõies. Z. Merilo

» KALAMEHE TEHNIKA
Milleks kalamehele ATV. Hanno Kask, Raimo Kummer

» KALAMEHEJUTT Hilissügisene havipüük. Kalju Rohtla

» PAJAS JA PANNIL Siia- ja lõheroad. Mart Vabar

» PAJATUS
Meenutusi talvisest ahvenapüügist Tamulal. Arved Kiisk

» KODULUGU
Väike vanker – kalurite peamine veovahend. Manivald Kuik
» Meenutusi angerjapüügist Ruhnus. Matti Uusjärv

» KORD ON KORD ON KORD
Üheskoos röövpüüdjate vastu! Taavi Nuum

» MAAILM Taas tarpoonijahil. Sergei Põlme
» Nuweiba delfiini lugu. Toomas Mikkor

» FORTUUNA Auhinnad loositud!

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
 
KOGEMUS Võrgupüügist läbi harrastaja silmade. Hanno Kask
Kalapüüki nakkevõrkudega on läbi aegade peetud kutseliste pärusmaaks. Mina päris nii ei arva – kes kordki ise võrku on lasknud, see teab, et sel püügiviisil on lisaks kalasaagile hulk võlusid ning ega sportlikust momendistki puudu jää.




Lisaks võrgu sisselaskmisele ja nõudmisele tuleb tegeleda veel ka tema puhastamise ja lappamisega. Varustusest läheb vastavalt olukorrale vaja paati, mootorit, aere, survepesurit, puhastusresti ning vahest ka kummipükse.

Kui spinningumehele naljalt üle ühe ridva kätte ei mahu, siis võrgupüügi põhiliseks probleemiks on see, et ühel kalamehel võib võrke olla palju – isegi nii palju, et seadus seda kaugeltki heaks ei kiida. Osa harrastajatest ja kutselistest kalameestest omab teatud võrkude kogusele küll luba, kuid kasutab püügil samaaegselt oluliselt suuremat hulka püüniseid. Seda on ka raske kontrollida, kuna võrgud on tavaliselt paigutatud erinevatele püügikohtadele. See ongi üks põhilisi põhjuseid, miks püütakse nakkevõrku harrastusvahendite hulgast maha kriipsutada.

Mina arvan, et enamik kalamehi on siiski seaduskuulekad, ehkki röövpüüdjaid ja muidu seaduserikkujaid on kalameeste ridades suuremal või vähemal määral esinenud kogu aeg ning ei kao nad sealt täielikult ka tulevikus. Kui aga puudub võimalus seaduslikult harrastajana võrku lasta, läheb mingi osa kalameestest paratamatult seadusega pahuksisse – oma meelisharrastusest vabatahtlikult loobuma pole paljud nõus ning legaalse võimaluse puudumisel jätkatakse võrgu laskmist illegaalselt.

Et meil hobivõrgumehi jätkub, näitab ilmekalt aastavahetuse paiku keskkonnateenistuste uste taha kogunev rahvamass. Lube loomulikult kõigile ei jätku ning see paneb keskkonnateenistuse ametnike stressitaluvuse proovile – pole võimalik lihtsalt kõigile hea olla. Paratamatult saab lube väljastav ametnik endale tööprotsessi käigus oluliselt rohkem vaenlaseid kui sõpru. Kuidas tulevikus jätkata nii, et hundid oleksid söönud ja lambad terved? Mõned minu seisukohad harrastusliku võrgupüügi kohta on toodud alljärgnevalt.

1) Nakkevõrk tuleks kindlasti jätta harrastuspüügivahendite nimekirja.

2) Kuna on teada, et harrastuskalastus on tugevalt alarahastatud, tuleks oluliselt tõsta võrguloa hinda. Minu arvates oleks ühe võrgu (70 m) hinnaks sobilik 500 krooni, sealjuures tuleks luba müüa aastaks. Usun, et selline hinnapoliitika vähendaks oluliselt rahvamassi keskkonnateenistuste uste taga. Kui tahtjaid on ikka oluliselt rohkem kui saajaid, tuleb see suhe loa hinnaga paika ajada. Lisaks peaks olema võimalik luba osta aastaringselt, mitte ainult üks kord aastas. Harrastajate võrgupüügilubadest laekunud rahast aga tuleks osa suunata tagasi harrastuskalastusse.

3) Võrgulube tuleks müüa ainult läbi klubide ja klubiliikmetele. See vähendaks oluliselt ka võimalust, et püütakse lubatust suurema arvu võrkudega.

4) Iga kalamees tohiks lunastada loa ainult ühele võrgule (70 m) – omadest kogemustest võin öelda, et harrastusmehele on sellest küllaga. Suurema arvu puhul pole tegemist enam võrgupüügi kaifimisega, vaid ahnitsemisega. Tavaliselt käiakse võrgul kaksi ning kui mõlemal on load, teeb see kokku 140 meetrit – 5,6 poes müügil olevat 25 meetri pikkust võrku.

5) Harrastaja võrguluba ei tohiks olla piiratud ainult ühe kindla alaga, vaid peaks kehtima kogu rannikul, Narvast Iklani. Sinna vahele jääksid ilmselt ka mõned keelualad, kuid põhimõtteliselt peaks püügipiirkond olema võimalikult lai. Harrastuspüügi mõte ongi ju see, et saab püüda erinevates kohtades.

Lõpetuseks veel niipalju, et ehkki ise olen hingelt spinningumees, üritan igal aastal mõned korrad kalastada ka võrguga. Minu meelisajaks on talvine periood, kui meriforell luusib mööda liivaseid madalikke. Sel ajal on paat tavaliselt juba talvekorteris ning sobiva sügavuseni pääseb kummipükstes. Kalastan Viimsi poolsaare ümbruses ühe 25 meetrise võrguga, mille silmasuurus on 50 mm ümber. Parimaks ajaks, kui kala kaldasse tuleb, on minu kogemuste põhjal perioodid, mil õhurõhk on langemas. Loomulikult peab jälgima ka tuule suunda ja seda, et triivjää võrku minema ei viiks. Kalata olen jäänud üliharva – reeglina on minu püünisesse ühe öö jooksul sattunud 1-3 meriforelli, mõni haug või siig ning harvadel kordadel isegi vetekuningas lõhe. Selline saak on nähtud vaevaga igati tasakaalus – ega rohkem kala nagunii korraga ära ei söö.





Suvel kalastan tavaliselt kahe 25 meetrise võrguga ning saagiks on peamiselt ahvenad ja lestad, üksikud siiad ning viimasel hooajal trehvas isegi mõni koha. Kogused on kõikunud paarist kilost kuni 10 kiloni parimatel päevadel – piisav hulk kala, et suitsuahju tuli teha.

Leian, et harrastajaid sellisest vahvast hobist nagu võrgupüük täielikult eemale tõrjuda oleks igati ebaaus. Loodan leida eeltoodud mõtetele lugejate seast toetust ning vastavalt kaasamõtlejate arvamustele teha asjakohaseid ettepanekuid ka seadusemeestele.