ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 39 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG Ralf Mae

» KALAKOTT

» KOGEMUS
Kui lähedal on piisavalt lähedal? Tauno Jürgenstein

» ÄRITEKST
Olympus Mju: 720 SW. Ralf Mae

» KASULIK TEADA
Ilmus harrastuskalastust tutvustav voldik. T. Jürgenstein

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Merisiig. Leili Järv

» SALMO KALAMEHEJUTT Jutukonkurss alustab taas!

» KOGEMUS Vabinalantide valmistamine. Tõlge Maarika Klesman

» SALMO ÕNGEKOOL Õngitsemisest eksperdi pilguga Normunds Grabovskis

» KOGEMUS Võrgupüügist läbi harrastaja silmade. Hanno Kask

» LENDÕNGEKOOL Lendõngeridvad. Sven Kilusk

» TERVIS Allergilistest putukahammustustest. Leho Rips

» KALAVARUD Jõeforell Soodla ülemjooksul. Raul Pihu

» MUREMEELI Ikka see mure punase pärast. Rein Truumets

» VÕISTUKALASTUS Kalapüügivõistlus Viljandi järvel. Jüri Pukk
» Eesti meistrivõistlused kirbutamises. Ralf Mae
» Pühajärve Kuldkala
» Võistlustest lühidalt

» TOIMUMISI
Lendõngitsejate talvine kokkutulek Tõrvaaugul. Ralf Mae
» Helsingi Kalastusvaldade päevad. Endrik Tõnsberg

» SININE RIST Tindist ja ussidest tema ujupõies. Z. Merilo

» KALAMEHE TEHNIKA
Milleks kalamehele ATV. Hanno Kask, Raimo Kummer

» KALAMEHEJUTT Hilissügisene havipüük. Kalju Rohtla

» PAJAS JA PANNIL Siia- ja lõheroad. Mart Vabar

» PAJATUS
Meenutusi talvisest ahvenapüügist Tamulal. Arved Kiisk

» KODULUGU
Väike vanker – kalurite peamine veovahend. Manivald Kuik
» Meenutusi angerjapüügist Ruhnus. Matti Uusjärv

» KORD ON KORD ON KORD
Üheskoos röövpüüdjate vastu! Taavi Nuum

» MAAILM Taas tarpoonijahil. Sergei Põlme
» Nuweiba delfiini lugu. Toomas Mikkor

» FORTUUNA Auhinnad loositud!

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
 
PAJAS JA PANNIL Siia- ja lõheroad. Mart Vabar
Meie kaladest peaks lõhe kasvama kõige suuremaks – kui tal seda muidugi teha lastakse. Siiski on nii Eesti vetest kui lähemast ümbrusest püütud mitmekümne kilo raskusi lõhepurikaid. Alla 5-6 kilo raskune lõhe on ka maitselt kehvapoolne, kuigi suuremaid liiga kerge leida pole. Siiski püütakse lõhet ka merest, mitte ei saada ainult kasvandusest – ja see annab lootust tõeliselt mõnusa lõheprae valmistamiseks. Huvitaval kombel on suurte lõhekalade soomused väikesed ning kavalam toiduvalmistaja oskab hakkama saada ilma neid maha kraapimatagi.

Et erinevate lõheliste kalade valmistamine on üsna sarnane, siis lugegu nad kõik ennast siinses peatükis käsitletuks, üks-haaval neist juttu ei tule – seda enam, et see „tõeline“, vaba ja iseteadlik lõhe on praeguseks meie kandis vist läinud sama teed mis lohegi. Pisike erand on lõhe väiksem sugulane siig, mida sagedamini merest välja tõmmatakse ja mis suure lõhe asemel patta panna aitab küll.

Lõhe peaks olema omamoodi kalade kuningas ning varasemail aegadel on teda ka kuninglike õukondade jaoks hoolega taga aetud. Ajapikku järjest suureneva hoolega, kuna tasapisi kippus lõhelisi vähemaks jääma – veekogud saastusid, kudemisalad hävitati või kadus neile tammide tõttu juurdepääs. Tänapäeval on selle seltsi poeletil müüdavad kalad suure osa oma draakoniväärikusest kaotanud – neid on üsna lihtne kasvatada kusagil varjulises fjordis võrguga piiratud alal ning sööta mingite jäätmetega. Kui elukad piisavalt suured, tõstetakse nad sama võrguga merest välja ning, nagu kombeks öelda, paisatakse kaubandusvõrku. Tõtt öeldes ei kõla see ju kuigi isuäratavalt.

Muistsete aegade mälestuseks toome siiski paar põnevat retsepti. Olid ju kunagi ka siinmail muinasjutu-päevad, mil karmid mehed püüdsid metsaottidega kõrvu seistes kärestikel lõhet, sõid end oimetuks ning lasid siis nurrudes leiba luusse, karvased seljad karudega vastakuti. Kui pilt päris selline ei olnudki, siis kunstiline liialdus pole igatahes märkimisväärselt suur. See on mõeldud ergutamaks lugejat juurdlema – kas on midagi muutunud meeste loomuses, kes täna pingutavad pigem selleks, et Brüsselisse bürokraatiakeelseid projekte kirjutada ja joonistada?

Et see jutulori täiesti märkamatult moodsa aja vandiraiujate peale libises, aitab sujuvalt teemasse tagasi jõuda üks tõsine mereröövliretsept.

Lõhe lõkkel
Missugune on kõige „metsikum“, tsivilisatsioonikaugem kalaretsept? Jätkem toore kala söömine mängust välja (liiga riskantne mäng soolenugilistega...) ja järele jääb otse lõkke kohal küpsetatud lõhe või muu suurem kala.

Teooria on sellel rannaröövli-retseptil ilus, lihtne ja järelikult geniaalne. Praevardaks võetakse pikk terav oks ja torgatakse see kala saba juurest piki selg-roogu peani välja, hea tahtmise korral veel suust väljagi. (Noaga võib selleks osa teed valmis lõigata, ent kindlasti tuleb oks teravaks voolida. Sisikond ja lõpused mõistagi eelnevalt välja.) Nüüd ehitatakse pikale vardale paar tuge, nii et varda saab lõkke kohale küpsema sättida.

Esmalt küpsetatakse selgroopoolne, paksem külg, seejärel keeratakse kala ümber. Nüüd jääb selgroog küpsetusvarda peale ja see aitab hoida kala vardas lagunemast – vastupidi toimides pudeneks küps liha laiali.

Kui kala on küps ka teiselt küljelt, pistetakse see isuka matsutamise saatel kinni, kasutades söögiriistadeks viieharulisi liigendkahvleid. Kui sellist küpsetatud kala on valmis saanud suurem hulk, aitab kõhus ruumi teha mõni kõmisev röhitus või see teine asi, mille kohta vanasõna arvab: „Terve mees, kes tagant köhib“. Lõpetuseks näevad peenemad maneerid ette, et varemnimetatud söömise viieharulised abivahendid tuleb nahkpükste vastu kenasti puhtaks pühkida. Kui nahkpükse jalas ei juhtu olema, on asi paha – õigeks vandiraiujaks kehastuda teil ikkagi, kõigele vaatamata, ei õnnestunud. Tuleb muudkui aga linnast nahkpüksid hankida ja kõike uuesti otsast alustada.

Peab ütlema, et enne kala küpseks saamist moeloominguliste pisiasjade pärast siiski ülearu muretseda ei maksa. Teooria, nagu ikka, on tore asi, ent elu kaldub selles ikka ja jälle korrektiive tegema ning eriti kehtib see lõhekala lõkkel küpsetamise kohta, mida äsja kirjeldasime. Nimelt sel käepärasel viisil orgi otsas kala küpsetamine kipub praktikas lõppema nii, et vaatamata ülimale ettevaatusele pooltoores kala põlevatele sütele räntsatab. Tagajärg on see, et kaasröövlite rämedavõitu naljade saatel peab kokanduslik MacGuyver olukorra päästmiseks koostama plaani B.





Otsustavalt paremaks muutuvad edu shansid selle romantilise toidu valmistamisel siis, kui kala selja poolt lahti lõigata ning lõkkel küpsetamiseks laua või plaadi külge kinnitada. Kala lõigatakse niisiis selgroo kõrvalt lõhki, võetakse sisikond välja ja mõnikord pannakse paariks tunniks ka kergelt soola. Saadud tagurpidine pinnalaotus kalast naelutatakse puhtale lauajupile, nahk väljapoole. Kui kala on suur, võib osutuda vajalikuks plaat paarist-kolmest lauast. Lõkkel küpsetatakse kala muidugi mitte läbi puidust plaadi, vaid ikka kala lõkke poole. Tuleb arvestada, et ka küpsenult ei kukuks kala kinnituste küljest maha, sestap peavad need olema korralikud. Tavaline nael ei pruugi siin piisav olla. Naelapeade alla tuleks asetada midagi, millele ka pehmeks muutunud kalaliha toetuda võib. Läänemaa talumees, kellelt allakirjutanu seda nippi õppis, kasutas näiteks mingist elektrisüsteemist üle jäänud keraamilisi seibe.

Plaat kalaga kinnitatakse seejärel sobiva varre külge ja hoitakse esialgu leekidest veidi kaugemal, nii et kala nahk taheneb. Seejärel võib seda lähemale nihutada; siiski tuleb jälgida, et väärt kraam kõrbema ei läheks.


Jätkub: "Kalastaja" nr 39