ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 39 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG Ralf Mae

» KALAKOTT

» KOGEMUS
Kui lähedal on piisavalt lähedal? Tauno Jürgenstein

» ÄRITEKST
Olympus Mju: 720 SW. Ralf Mae

» KASULIK TEADA
Ilmus harrastuskalastust tutvustav voldik. T. Jürgenstein

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Merisiig. Leili Järv

» SALMO KALAMEHEJUTT Jutukonkurss alustab taas!

» KOGEMUS Vabinalantide valmistamine. Tõlge Maarika Klesman

» SALMO ÕNGEKOOL Õngitsemisest eksperdi pilguga Normunds Grabovskis

» KOGEMUS Võrgupüügist läbi harrastaja silmade. Hanno Kask

» LENDÕNGEKOOL Lendõngeridvad. Sven Kilusk

» TERVIS Allergilistest putukahammustustest. Leho Rips

» KALAVARUD Jõeforell Soodla ülemjooksul. Raul Pihu

» MUREMEELI Ikka see mure punase pärast. Rein Truumets

» VÕISTUKALASTUS Kalapüügivõistlus Viljandi järvel. Jüri Pukk
» Eesti meistrivõistlused kirbutamises. Ralf Mae
» Pühajärve Kuldkala
» Võistlustest lühidalt

» TOIMUMISI
Lendõngitsejate talvine kokkutulek Tõrvaaugul. Ralf Mae
» Helsingi Kalastusvaldade päevad. Endrik Tõnsberg

» SININE RIST Tindist ja ussidest tema ujupõies. Z. Merilo

» KALAMEHE TEHNIKA
Milleks kalamehele ATV. Hanno Kask, Raimo Kummer

» KALAMEHEJUTT Hilissügisene havipüük. Kalju Rohtla

» PAJAS JA PANNIL Siia- ja lõheroad. Mart Vabar

» PAJATUS
Meenutusi talvisest ahvenapüügist Tamulal. Arved Kiisk

» KODULUGU
Väike vanker – kalurite peamine veovahend. Manivald Kuik
» Meenutusi angerjapüügist Ruhnus. Matti Uusjärv

» KORD ON KORD ON KORD
Üheskoos röövpüüdjate vastu! Taavi Nuum

» MAAILM Taas tarpoonijahil. Sergei Põlme
» Nuweiba delfiini lugu. Toomas Mikkor

» FORTUUNA Auhinnad loositud!

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
 
KALAMEHE TEHNIKA
Milleks kalamehele ATV. Hanno Kask, Raimo Kummer
Enamik väikestel järvedel kalastajatest ei tunne puudust ei ATV-st ega lume-saanist. Reaalne vajadus mingisuguse motoriseeritud sõiduvahendi järgi tekib enamasti siis, kui päevakorda tõuseb talvel merejääle või Peipsile tirgutama minek.





Mida talve poole edasi, seda kaugemale kala kaldast liigub ning tihtipeale tuleb tema leidmiseks väga pikki vahemaid läbida. Talvine päev on aga lühike ja jala käies võib juhtuda, et ahvenaparve leiab üles alles pimedaks. Päris paljud inimesed käivad Peipsi jääl ka autodega, kuid tegelikult on see keelatud ja kuulu järgi käib politsei aegajalt selle eest ka trahve välja kirjutamas. Talikalastushulludel tekib vajadus mingisuguse liikumisvahendi järgi tegelikult veel varem – juba siis, kui jõesonnidele tekib esimene jää, mil kala võtt on kõige aktiivsem. Parimad sonnid, kus rahus püüda saab, on sageli aga keset soid ja metsi. Liikumisvahendit vajab ka see kalamees, kel tahtmine talvel või varakevadel veekindlate kahla-mispükstega meres võrku lasta. Tihtipeale asuvad magusamad paigad autoteedest kaugel ja püügivahendeid seljas kohale tassida on paras piin. ATV eeliseks on ka see, et märgi neopreenpükse ei ole vaja õues jalast kiskuda, sest erinevalt autoistmest saab nendega kohe ATV või lumesaani sadulasse ronida.

Lumesaani headest ja halbadest külgedest kirjutasime eelmises Kalastajas, seekord vaatame üle ATV-de omadused ja kirjutame, millele peaks ATV-d valides tähelepanu pöörama.

Nii kala- kui muidumeeste seas on üsna levinud arusaam, et lumesaan on hea asi, kuid osta tuleks siiski ATV, sest sellega saab sõita igal ajal ja igal pool. Tuvastamaks, kas see päris nii ikka on, võtsime ühe ATV ja katsetasime seda kalal käies.

Pakutavad ATV-d
Kõigepealt mõne sõnaga sellest, mis peitub lühendi ATV taga. Lahtikirjutatult on selleks All Terrain Vehicle ehk siis sõiduk, mis on mõeldud sõitmiseks igal maastikul. Tuntumaid ATV-de tootjad on Kawasaki, Suzuki, Arctic Cat, Yamaha, Bombardier ja Polaris. Toodetakse ühe- ja kahekohalisi ATV-sid. Viimaste puuduseks on asjaolu, et need on pikema raamiga ning manööverdus- ja läbivusvõime on väiksem kui ühekohalisel.

Nagu maastikuautod, on ka ATV-d väga erinevad – mõni sobib reaalselt maastikul sõitmiseks, teine sobib sinna vaid välimuse poolest. Päris paljud kollastes riikides valmistatud ATV-d on vaid tagaveolised ja sõltumatu on vaid nende esivedrustus. Mis juhtub niisuguse ATV ja selle seljas istujaga maastikul, kus kõik rattad on korraga erineval tasapinnal, võib igaüks ise ette kujutada.

Järgmine klass ATV-sid on sellised, millel on küll neljarattavedu, kuid taga on ikkagi sõltuv vedrustus. Sellised on enamik praegu turul olevatest mudelitest.

Viimaseks tulevad kõige kõrgema klassi sõidukid – loogilise jätkuna kõigepealt ATV-d, millel on neljarattavedu ja mõlemal sillal sõltumatu vedrustus. Veel klass kõrgematel on olemas esisilla diferentsiaalilukk, mis võimaldab kõik neli ratast korraga enda heaks tööle panna. Sellistel mudelitel saab ka nelikveo välja lülitada ja vedama jääb ainult tagumine sild. Oluline on see sõitmisel kõvemal pinnasel, sest ainult tagaveo puhul paraneb ATV juhitavus ja väheneb rehvide kulumine.

Hakates ATV-d soetama, tasub veel kindlasti vaadata kliirensit ja vedrustuse käigu pikkust – vastavad näitajad on alati välja toodud ATV tehnilistes andmetes. Kõrgem kliirens ja pikem vedrustuse käik annavad raskel maastikul kindla eelise.

Mootorid
Esimest korda ATV-d valides tekib üsna tõenäoliselt küsimus – millise võimsusega mootorist piisab? ATV-l ei märgita tehnilisse passi mootori võimust võimsuse mõõtühikutes, vaid antakse mootori töömaht kuupsentimeetrites. Jõuallika võimekusest see muidugi pildi annab. ATV-l kasutatavate mootorite töömahud algavad 50 cm3 lastele mõeldud sõidukitel, edasi tulevad kuni 150 cm3 töömahuga mootorid, mis on mõeldud kasutamiseks kuni 18-aastastele noortele suunatud ATV-del. Tõsisemad tegijad algavad töömahust 250 cm3, arvestatavad sõiduvahendid 400 cm3. Alates 500 cm3 ei oma mootori töömaht enam väga suurt tähtust, võimsuse taha enam midagi pidama ei jää. 500 cm3 töömahuga mootoriga ATV saab hakkama peaaegu kõigega ja piiri hakkavad seadma muud näitajad, näiteks sõiduki kaal. 500 cm3 ATV-ga saab juba soost palke koju vedada. Olemas on aga veel ka kuni 800 cm3 kubatuuriga ATV-d. Sarnaselt teistelegi tootevaldkondadele tuleb igal aastal turule üha suuremaid mootoreid, kuid see on rohkem turunduslik võidurelvastumine. Võimsama mootori argumendiga püüavad tootjad leida uusi ostjad, kellele on bensiinipaagil olev kiri tähtsam kui sisu.

Kellele siis ikkagi millist soovitada? Kui eesmärgiks on ainult maastikul sõita ja lõbutseda, piisab 400 cm3 töömahuga mootorist. Kui ATV peab ka tööd tegema, näiteks kavatsetakse sellega metsast puid välja vedada või lund lükata võib, 400 cm3 väheseks jääda ja kaaluda tasub 500 cm3 mootoriga masinat. Sealt edasi, nagu juba mainitud, moodustab mootori töömaht ühe osa sõitja egost. ATV ei ole ju traktor või ringrajasõiduks mõeldud paugupill.

Käigukast
Valida saab nii manuaal- kui automaatkäigukasti vahel. Sarnaselt autodelegi arvati kuni viimaste aastateni, et automaatkäigukast ei ole töökindel, ent täna on kõik vastupidi. ATV automaatkast sobib töötegemiseks ideaalselt ja nende töökindluse üle ei kurda keegi. Kõigil ATV-del on olemas ka tagurpidikäigud.

Lisavarustus
ATV ei ole juba ammu vaid raam, vedrud, neli ratast ja mootor. Nii nagu autode, paatide ja paljude muude asjade maailmas, käib tänapäeval ka ATV juurde hulk elu lihtsustavaid lisaseadmeid. Enamlevinumaks neist on vints, mis tuleks igal juhul paigaldada. Kohti, kuhu see „igale maastikule mõeldud sõi-duk” reaalselt kinni jääb, on päris palju. ATV-le pakutakse spetsiaalseid vintse, mis on väiksema võimsuse ja suurusega kui autodel. Enamikel ATV-del on vintsi paigaldamiseks ettevalmistus tehtud ja kinnituskohad olemas. Hea vints kannatab uputamist ja on tõestatult töökindel, sest vaja läheb seda ju ikka siis, kui tuleb end kaelani ulatuvast mudaaugust välja tirida ja kui vints just siis üles ütleb, pole sellele kulutatud rahast ju üldse mingisugust kasu. Maailma tuntuim vintsitootja on Warn, selle firma toodangut kasutatakse palju ka autodel.

Haagisekonks tasub kindlasti paigaldada siis, kui on vaja midagi vedada – lisaks haagisele näiteks ka puid metsast välja tõmmata. ATV kärukonks on paigutatud spetsiaalselt sellisesse kohta, mis kannatab sikutamist, trossi või köie mujale kinnitades võib üsna kergelt raami kõveraks tõmmata. ATV kärukonks on täpselt samasugune nagu autodel ja seega sobib kõikidele haagistele. Kalamehele pole see fakt sugugi vähetähtis – näiteks saab sellesama käruga, millega ATV Peipsi äärde sai veetud, pärast sõbrad jääle ja tagasi toimetada. ATV eripäraks on puuduv tulede pistik. Sõltuvalt vajadusest võib tarvilikuks osutuda ka spetsiaalne ATV haagis, need erinevad autodele mõeldutest päris oluliselt. Reeglina on nad plastikust või kergmetallist ja kaaluvad vähe, spetsiaalsete maastikul haakuvate ratastega ja üldjuhul vettpidava kastiga.

Lõbutsemise kõrval on ATV tubli abiline maja- ja aiapidajale. Labidaga veh-kimise asemel on üsna mugav talvel lund lükata ATV-ga. Korralik lumesahk on selline, mille kõrgust maapinnast saab re-guleerida, muuta saab saha kaldenurka ja millel on vedrud, mis leevendavad takistusega kokkupõrkamisel tekkivat lööki. Vintsi olemasolul tõstab ja langetab sahka vints, selle puudumisel toimub tõstmine-langetamine käsiajamiga. Sahk on reeglina lihtsalt paigaldatav.

Loetletud seadmete kõrvale mahub suur hulk selliseid vidinaid, mille kasutamine sõltub kasutaja hobidest, vajadustest ja edevusest. Näiteks võib oma ATV-le soetada lumeketid, spinninguridva hoidja, jahirelva vutlari, jahimeestele mõeldud varitsustelgi, mis katab nii masina kui juhi, lisatuled, kõikvõimalikud nii ette kui taha paigutatavad boksid, tuuleklaasi, käekaitsed juhtraual, muruniitja, aednikule mõeldud pritsimissüsteemi, 12 V pistikud, suunatuled, peeglid ja isegi valuveljed. Lisavarustust soetades on oluline jälgida, et see oleks masinale lihtsalt kinnitatav.

Proovisõit
Proovisõidul käis Kalastaja Arctic Cati ATV-ga, mille mootori töömahuks oli 650 cm3. Tegemist on siis kõige kõrgema klassi ATV-ga, millel oli võimalik valida nii nelik- kui ainult tagasillaveo vahel, millel oli sõltumatu vedrustus mõlemal sillal ja automaatkäigukast. Lisaks oli sel eksemplaril küljes kõikvõimalikku lisavarustust alates vintsist ja lõpetades boksidega.





Esimest korda proovisime seda sõidukit detsembris, kui Emajõe sonnidele tekkis esimene jää ja sinna oli vaja ju hädasti kalale pääseda. Tegelikult olime sundolukorras, sest kohati jõele tekkinud jää enam paadiga sõita ei lasknud, saanisõiduks aga veel piisavalt lund ei olnud. Nii oligi ATV ainus võimalus Kärevere sillast ülesvoolu jääle kalale pääseda. Maastik on selles piirkonnas raskesti läbitav ning ühtegi teed meie sihtpunkti ei viinud. Pinnas oli mättaid täis, mis lubas meil liikuda vaid 20 km/h, ja nii soine, et ATV-lt maha astudes vajus jalg põlveni mudasse. Proovisõidumudel oli ühekohaline ja kuigi me olime selle turjal kahekesi, oli rõhk ühele ruutsentimeetrile väiksem kui jala astudes ja kohale me saime. Tõele au andes poleks me jalgsi sellesse kohta pääsenudki. Olgu öeldud, et meie püüdsime rõõmsalt jääl kala juba siis, kui teised sellest alles unistasid. Kasu ATV-st oli ilmne.


Jätkub: "Kalastaja" nr 39