ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 39 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG Ralf Mae

» KALAKOTT

» KOGEMUS
Kui lähedal on piisavalt lähedal? Tauno Jürgenstein

» ÄRITEKST
Olympus Mju: 720 SW. Ralf Mae

» KASULIK TEADA
Ilmus harrastuskalastust tutvustav voldik. T. Jürgenstein

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Merisiig. Leili Järv

» SALMO KALAMEHEJUTT Jutukonkurss alustab taas!

» KOGEMUS Vabinalantide valmistamine. Tõlge Maarika Klesman

» SALMO ÕNGEKOOL Õngitsemisest eksperdi pilguga Normunds Grabovskis

» KOGEMUS Võrgupüügist läbi harrastaja silmade. Hanno Kask

» LENDÕNGEKOOL Lendõngeridvad. Sven Kilusk

» TERVIS Allergilistest putukahammustustest. Leho Rips

» KALAVARUD Jõeforell Soodla ülemjooksul. Raul Pihu

» MUREMEELI Ikka see mure punase pärast. Rein Truumets

» VÕISTUKALASTUS Kalapüügivõistlus Viljandi järvel. Jüri Pukk
» Eesti meistrivõistlused kirbutamises. Ralf Mae
» Pühajärve Kuldkala
» Võistlustest lühidalt

» TOIMUMISI
Lendõngitsejate talvine kokkutulek Tõrvaaugul. Ralf Mae
» Helsingi Kalastusvaldade päevad. Endrik Tõnsberg

» SININE RIST Tindist ja ussidest tema ujupõies. Z. Merilo

» KALAMEHE TEHNIKA
Milleks kalamehele ATV. Hanno Kask, Raimo Kummer

» KALAMEHEJUTT Hilissügisene havipüük. Kalju Rohtla

» PAJAS JA PANNIL Siia- ja lõheroad. Mart Vabar

» PAJATUS
Meenutusi talvisest ahvenapüügist Tamulal. Arved Kiisk

» KODULUGU
Väike vanker – kalurite peamine veovahend. Manivald Kuik
» Meenutusi angerjapüügist Ruhnus. Matti Uusjärv

» KORD ON KORD ON KORD
Üheskoos röövpüüdjate vastu! Taavi Nuum

» MAAILM Taas tarpoonijahil. Sergei Põlme
» Nuweiba delfiini lugu. Toomas Mikkor

» FORTUUNA Auhinnad loositud!

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
 
KALAVARUD Jõeforell Soodla ülemjooksul. Raul Pihu
Soodla jõgi (pikkus 75 km, valgala 236 km2) algab Järvamaalt Ambla lähistelt ning suubub Harjumaal Jägala jõkke viimase alamjooksul, olles peajõe suurim sissevool. 16 kilomeetrit enne Jägalasse jõudmist tõkestab jõe Tallinna veevarustussüsteemi kuuluva Soodla veehoidla kõrge pais, mille taga laiub 286 hektari suurune kaunis tehisjärv. Jõgi voolab suures ulatuses soostunud ja väga hõreda inimasustusega aladel, valdavalt looduslikus, ülemjooksul lõiguti ka kanaliseeritud sängis.

1991. aasta suvel tegi Soodla jõel välitöid Zooloogia ja Botaanika Instituudi jõgede bioloogia uurimisrühm. Ihtüoloogiliste katsepüükidega jõe erinevates uurimispunktides tehti kindlaks kokku viie kalaliigi ja ojasilmu esinemine. Hoolimata sellest, et jõeforelli kusagil ei tabatud, pidas Rein Järvekülg jõe ülemjooksu liigile täiesti vastuvõetavaks. Siit järgneski loogiline ettepanek jõgi tähniliste uimekandjatega asustada.

Aastail 1990-1995 elasin Järvamaal Roosna-Allikul. Suheldes kohaliku kasvanduse juhataja Jalmar Eesmaaga, tekkis mõte katsetada majandis ka meie kodumaise jõeforelli marja inkubeerimist ja hilisemat maimude kasvatamist. Nii tõimegi 18. märtsil 1994 Lääne-Virumaalt Vohnja kalakasvandusest, mis asub Loobu jõe kanaliseeritud lisaojal, Roosna-Allikule väikese koguse jõeforelli viljastatud marja.

Algul läks kõik kenasti. Surnud marjateri oli üsna vähe ja kevadel koorunud elujõulised eelvastsed andsid lootust ka edaspidiseks eduks selle metsiku kala asustusmaterjali tehistingimustes kasvatamisel. Kardetud tagasilöök saabus siis, kui rebukott oli imendunud ja kalahakatistel jõudis kätte aeg minna üle aktiivsele toitumisele: tunduvalt rohkem kui 50% neist ei tahtnud Taani päritoluga kvaliteetset startersööta kuidagi söömiskõlbulikuks tunnistada ja surid varsti nälga! Seega oli edasine lootus seotud end kohanemisvõimelistena näidanud ellujäänutega, sedapuhku kahjuks küll „vähemuse“ esindajatega. Huvitava tähelepanekuna märkis J. Eesmaa tõsiasja, et tehistoidu vastu tunti suuremat huvi siis, kui tibatillukesed graanulid olid puistatud voolavasse vette. Eks seegi näitab ilmekalt meie vooluvete iluduse metsikut loomust.

Aeg möödus, kalad kasvasid. Poole aasta vanuses otsustasin neist väikese koguse viia Soodla jõkke selle ülemjooksul, juhatades niiviisi sisse uue forellijõe saamiseks vajalike järjepidevate asustamiste seeria.

24. novembri pärastlõunal olin koos J. Eesmaaga kalakasvanduse inkubeerimisruumis. Juhataja püüdis plastmassrennist 3-4 sentimeetri pikkuseid forellimaime, loendas neid ja pani kalakesed seejärel renni asetatud sõeljasse kasti. Oli huvitav vaadata, kuidas maimud seisid mõne sekundi paigal, siirdudes siis rahulikult kasti nurkadesse, viimaste täitumisel aga lihtsalt servade lähedale, jättes kasti kesk-osa täiesti tühjaks. Järjekordne kinnitus jõeforelli kaasasündinud vajadusest olla võimalikult varjatud! Eraldanud sel moel täpselt 300 maimu, valasime nad veega täidetud 10-liitrisse piimanõusse ja peatselt alustasin Alliku sovhoosi zootehniku „Moskvit?iga“ sõitu Tapa suunas.

Jootme bussipeatuse juures pöörasin peateelt vasakule ja pärast umbes poole kilomeetri läbimist peatasin auto farmi juure mineval väiksel teel. Hetk hiljem olin oma kalli kandamiga Soodla jõe kanaliseeritud veevaesel ülemjooksul, mida pidasin noorforellidele siiski päris heaks elupaigaks, kuna põhi oli kividerohke ja vool kohati üsna kiire.

Proovisin kalad jaotada paarikümne meetri pikkusel lõigul võimalikult ühtlaselt. Maimud kadusid kiiresti põhja, näha oli neid vaid viivuks. Mõttes soovisin Soodla jõe tillukestele uusasukatele kiiret kohanemist looduslike oludega, jõudsat kasvamist ja mõne aasta pärast järglaste andmise tähtsa ülesande edukat täitmist.
1994. aasta hilissügisel Soodla jõkke viidud väga väikesele arvule forellidele tuli tubli lisa 11. juulil 1997. Järvamaad kui kalade vastuvõtjat esindas maavalitsuse keskkonnaosakonna kalandusspetsialist Olavi Randver. Kuulsin head uudist, et Kalakapitali otsuse põhjal on maakonnale eraldatud taotletud 5000 asemel koguni 20 000 maimu!

Natuke peale kella kümmet kohtusime forellimaime transportiva autoga (GAZ-53 kallur) Tapalt mõned kilomeetrid Paide suunas Lääne-Virumaa ja Järvamaa pii-ril, kust sõitsime koos edasi. Jootme külas keerasime paremale, Lehtse peale. Olavi oli eelmisel päeval võtnud vaevaks käia vaatamas võimalikku sisselaskmiskohta ja ütles, et Lehtse kohal oli jõgi üsna veevaene. Seda kuuldes loobusin koheselt esialgsest mõttest viia forellid jõkke Jootme läheduses oleva Linnape peakraavi suudmest alamal, sest seal oli vett ju veelgi vähem. Otsustasime lasta maimud vabadusse jõe ristumiskohas Lehtse-Tapa teega.

Veoautos olevast suurest paagist võetud esimese ämbritäie forellimaimudega, kel pikkust vaid 2-3 sentimeetrit ja kaalu alla 0,5 grammi, ronisin vee äärde kohe teetruubi juures. Kõigepealt otsustasin vahetada osa ämbris olevast veest Soodla jõe oma vastu, et kalu nende uue elukeskkonnaga eelnevalt harjutada. Hetkelises ettevaatamatuses surusin nõu serva pisut liiga järsult allapoole veepiiri. Hoogsalt sissetormav vesi tekitas tugeva pöörisvoolu, haarates endaga kaasa ka maimud. Järgnenud vaatepilt oli masendav: enamikul kalakestel keha kõverdunud, suu lahti ning lõpusekaaned laiali! Selle ülimalt rumala liigutusega olin momentaalselt tapnud märkimisväärse osa ämbris olnud asustusmaterjalist. Liiga kallist hinda maksnud värske kogemus näitas, kuivõrd õrnalt tuleb kohelda nii väikesi forellimaime, pöörates erilist tähelepanu veetemperatuuri võimalikele erinevustele, mida me antud juhul üldse ei mõõtnudki.

Järgmise ämbri võttis Olavi, minnes sellega truubi lähedale ülesvoolu, kus mina mõned minutid varem kahetsusväärse teoga hakkama olin saanud. Olavi kallutas ämbrit ettevaatlikult, lastes üle selle serva maime vabadusse. Need tegid mõned loiud ujumisliigutused ja suundusid otseteed põhja, pead vastuvoolu, selg üleval ja kõht all – nagu olema peabki. Kolmas ämbritäis läks truubist allavoolu. Viimasel korral usaldas Olavi tähtsa ülesande taas mulle. Läksin teest vähemalt 50 meetrit pärivoolu, et vältida juba asustatud jõelõiku. Mõistagi tegutsesin nüüd ääretu ettevaatusega. Oli nauding vaadata, kuidas forellihakatised vabadusse pääsemisel kohe endale esmast varjupaika otsima asusid, et pärast vintsutustest toibumist iseseisvat ohtuderohket kalaelu alustada.

Hoolimata suurest ebaõnnest, mis meid asustamise algul ootamatult tabas, luge-sime päeva kokkuvõttes siiski korda-läinuks. Saadud õppetund jääb aga elu lõpuni eredalt meelde.

1998. aasta sügisel tegi Olavi Soodla jõele kontrollkäigu, lootuses näha nüüd juba rohkem kui aastasi noorforelle, mis tähendanuks introduktsiooni esimest positiivset tagasisidet. Ja oodatu-loodetu tuligi: tumeda seljaga, umbes 10-senti-meetrised välkkiireid sööste tegevad veteasukad näitasid oma olemasoluga üsna ilmekalt, et on uue koduga täiesti rahul ja jõudsalt kasvanud. Edu (olgugi et esmase) kogemise loogiliseks jätkuks oli organiseerida jõkke veel mõned asustamised, et kujunevale asurkonnale tugev alus panna.

Eesti taasiseseisvumisega alguse saanud hoogne erastamine ei läinud mööda ka Roosna-Alliku kalamajandist, mille omal ajal rajas Kirovi-nimeline Näidiskalurikolhoos. Võtsin kalakasvanduse uute omanikega telefoni teel ühendust ja rääkisin 1994. aasta hilistalvel toodud viljastatud marjast koorunud jõeforellidest, kes nüüd pidid olema juba ligi nelja ja poole aastased. Selgus, et aja jooksul toimunud väljaminekust hoolimata oli neist mingisugune osa siiani elu ja tervise juures. Jõudsime kiiresti ühisele seisukohale proovida allesjäänud kalade baasil saada natuke hinnalist asustusmaterjali. Arvestades nende vanust (üks kuni kaks aastat tagasi saavutatud suguküpsust), oli selleks ka üsna viimane aeg.



Jätkub: "Kalastaja" nr 39