ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 39 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG Ralf Mae

» KALAKOTT

» KOGEMUS
Kui lähedal on piisavalt lähedal? Tauno Jürgenstein

» ÄRITEKST
Olympus Mju: 720 SW. Ralf Mae

» KASULIK TEADA
Ilmus harrastuskalastust tutvustav voldik. T. Jürgenstein

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Merisiig. Leili Järv

» SALMO KALAMEHEJUTT Jutukonkurss alustab taas!

» KOGEMUS Vabinalantide valmistamine. Tõlge Maarika Klesman

» SALMO ÕNGEKOOL Õngitsemisest eksperdi pilguga Normunds Grabovskis

» KOGEMUS Võrgupüügist läbi harrastaja silmade. Hanno Kask

» LENDÕNGEKOOL Lendõngeridvad. Sven Kilusk

» TERVIS Allergilistest putukahammustustest. Leho Rips

» KALAVARUD Jõeforell Soodla ülemjooksul. Raul Pihu

» MUREMEELI Ikka see mure punase pärast. Rein Truumets

» VÕISTUKALASTUS Kalapüügivõistlus Viljandi järvel. Jüri Pukk
» Eesti meistrivõistlused kirbutamises. Ralf Mae
» Pühajärve Kuldkala
» Võistlustest lühidalt

» TOIMUMISI
Lendõngitsejate talvine kokkutulek Tõrvaaugul. Ralf Mae
» Helsingi Kalastusvaldade päevad. Endrik Tõnsberg

» SININE RIST Tindist ja ussidest tema ujupõies. Z. Merilo

» KALAMEHE TEHNIKA
Milleks kalamehele ATV. Hanno Kask, Raimo Kummer

» KALAMEHEJUTT Hilissügisene havipüük. Kalju Rohtla

» PAJAS JA PANNIL Siia- ja lõheroad. Mart Vabar

» PAJATUS
Meenutusi talvisest ahvenapüügist Tamulal. Arved Kiisk

» KODULUGU
Väike vanker – kalurite peamine veovahend. Manivald Kuik
» Meenutusi angerjapüügist Ruhnus. Matti Uusjärv

» KORD ON KORD ON KORD
Üheskoos röövpüüdjate vastu! Taavi Nuum

» MAAILM Taas tarpoonijahil. Sergei Põlme
» Nuweiba delfiini lugu. Toomas Mikkor

» FORTUUNA Auhinnad loositud!

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
 
MEIE VETE PÜÜGIKALU
Merisiig. Leili Järv
Merisiig(Coregonus lavaretus lavaretus L.) on suupärasema, siia nime all tuntud üle kogu rannikumere, vaid Ruhnu rahva hulgas kasutatakse eripärast nime sik, mõnikord ka siken. Inglise keeles – european whitefish; saksa keeles – Grosse Maräne; soome keeles – vaellussiika, karisiika, siika; rootsi keeles – sik; läti keeles – siga; leedu keeles – sykas; vene keeles – morskoi sig.

Siig on luukalade klassi pärisluuste alamklassi lõheliste seltsi lõhilaste sugukonna üks kahest siia perekonna esindajast.

Väljanägemisest
Siig on pika saleda kehaga ning suhteliselt väikese pea ja tömbi ninamikuga kala. Pea tipneb alaseisuse suuga, mille ülalõug ei ulatu silmanigi. Lõugadel paiknevad väikesed hambad. Siia seljauim paikneb enam-vähem selja keskosas, sabavarrelt leiame lõhilastele iseloomuliku rasvauime. Siia küljejoon on kogu keha ulatusest selgelt eristuv ja korrapäraselt sirge. Selg on värvunud tumedamalt oliivrohekast kuni sinakashalliks, küljed ja kõht on aga hõbevalged. Üldjuhul on paarisuimed värvunud heledamalt kui paaritud, mis võivad alusel olla värvunud punakaks. Ka siigade silmad on hõbedased. On leitud ka täiesti tumedalt värvunud siigasid. Kudemisperioodil esineb isastel ja osadel emastel 1-3 rida ülal- ja 2-4 rida allpool küljejoont helmeskate.

Kes on kes
Siia süstemaatika on äärmiselt komplitseeritud ning tema liigisisesed üksused on raskesti eristatavad. Meie rannikumeres elavate morfoloogiliselt väga erinevate merisiigade rühmitamise peamiseks morfoloogiliseks näitajaks on lõpuspiide arv. Selle järgi eristas Eesti tunnustatuim siiauurija, Ilmar Sõrmus, meie siiad kolme rühma:

1) hõredapiiline mereskudev siig: 16-29 lõpuspiid (keskmiselt 23);
2) hõredapiiline siirdesiig: 21-34 lõpuspiid (keskmiselt 25);
3) Läänemere idaosa tihedapiiline siig: 33-34 lõpuspiid (keskmiselt 33).

Kuna erinevate rühmade lõpuspiide arv suuresti kattub, siis ei saa seda võtta ainsaks eristamistunnuseks. Õnneks erinevad need süstemaatilised rühmad ka teiste morfoloogiliste näitajate poolest, nagu näiteks keha üldised mõõtmelised proportsioonid, marjaterade mõõtmed, aga ka viljakuse näitajad. Samuti erinevad eri siigade nõuded toidule ja kudepaikadele.

Lõpuspiide tegelik ülesanne on muuta kalale toidujahtimine tulemuslikumaks, st. et ta ei peaks igat väikest palakest eraldi varitsema ja taga ajama, vaid saaks ujujad koos hingamiseks vajaliku veega suhu imemisega kätte. Toidu väljakandumist lõpusavade kaudu taksitavadki lõpuspiid. Nende arv ja kuju aitavad laias plaanis ära arvata, millist toitu kala eelistab.

Levilast ja elupaigaeelistustest
Kuna süstemaatilised rühmitused on siial sedavõrd raskesti eristatavad, siis ei ole kerge määratleda ka tema areaali (levilat). Üldjoontes piirdub merisiia levik Läänemerega (koos Botnia ja Soome lahe ning Neeva jõega). Meie rannikumeres esineb merisiiga erineva sagedusega ja tundub, et leviku määrab suuresti sobilike koelmualade olemasolu. Tuntumad taastootmisalad on Kuusnõmme, Kihelkonna ja Küdema lahed Saaremaal, Kõinastu ja Kõrkvere piirkond Väikeses väinas, Topu laht Matsalus, Kagu- ja Loode-Hiiumaa, Vormsi piirkond, Soome lahe kesk- ja idaosa, Tõstamaa-Kihnu piirkond ja Ruhnu ümbrus. Siirdesiigade kudealadena on kasutuses peamiselt Pärnu ja Narva jõed. Soome siiauurija H. Lehtoneni andmetel on meres kudevad siiad siirdesiigadest oluliselt paiksemad ja neil on tõestatud vaid piiratud ulatusega rändeid koelmu- ja turgutusalade vahel. Külmalembese riimveekalana on merisiig tundlik hapnikusisalduse languse vastu vees.

Kuidas kahest mitu saab?
Kui merisiiad on sirgunud 33-34 cm pikkuseks (ninamikust sabauime keskmiste kiirte lõpuni), s.o. kolmanda-neljanda elusuve lõpuks, võtavad nende mõtted senisest hoopis uue suuna – noored siiad hakkavad pidama pulmaplaane. Läänemere idaosa tihedapiiliste siigade küpsemine on paari aasta võrra hilisem, st. nende esimesed kosjaskäigud nihkuvad 5-6 elusuve lõppu. Sügisel kudeva kalana suudab merisiig oma sugutsükli mahutada ühte kalendriaastasse, st. seda, et siia mari talvel suuremaks ei kasva. Selle intensiivne kasvuperiood nihkub soojale aastaajale ja tulemuseks on tohutu ajaline võit: soodsatel temperatuuridel ja heades toitumistingimustes kasvab ja küpseb siiamari enamuse teiste kaladega võrreldes kahe-kolme kuu võrra kiiremini. Tavaliselt oktoobrist-detsembrini toimuvaks kudemise alguseks moodustab küpsenud mari merisiia kaalust keskmiselt 15% ja niisk umbes 2%. Sarnaselt enamuste bioloogiliste näitajatega suurenevad siigadel mõlemad indeksid esialgu koos suuruse/vanuse kasvuga, ja hakkavad koos kala raugastumisega taas vähenema. Enamuse kalade puhul on kudeküpse emase kõhuõõs pungil täis valminud marja ning neid on silmaga vaadates lihtne isastest ja mittesuguküpsetest isenditest eristada. Suhteliselt madala marjaindeksi tõttu see siia puhul aga eriti hästi aga ei õnnestu.

Kudemispaikadeks sobivad tugevapõhjalised (kivi-liivapõhjalised) ja setetevabad, lainetuse otsese mõju eest hästi kaitstud merelahed. Koelmud asuvad suhteliselt madalas vees. Tavaliselt ei ulatu koelmukohal sügavus üle 1-2 meetri, aga siiakoelmuid on leitud ka 0,5 meetri sügavu-sest. Keskmine soolsus võiks meres kudevate siigade arvates olla 5-8 PSU. Üldjoontes samadele nõuetele peavad vastama ka vooluvees asuvad siirdesiiakoelmud, mis aga eriti oluline – vesi nende koelmualal peab olema täiesti mage.

Kui veetemperatuur on langenud umbes 10 C, hakkavad isased merisiiad koelmualadele kogunema ja nii ongi kudemise alguses isaseid seal emastest arvukamalt. Vee edasisel jahenemisel paari kraadi võrra haarab ka emaseid tung liikuda koelmutele, kus 7- 8 C vees pulmapidu kulmineerubki.

Mis kontvõõrale siia pulmas silma hakkab?
Kõigepealt kindlasti see, et erinevalt enamusest lõhilastest möödub siia pulm väga rahumeelselt. Pole ka ime, sest siiakoelmud on enamuses väga ulatuslikud ja seal jätkub laialt ruumi kõigile soovijaile.

Teine oluline käitumuslik muutus pulmade ajal on see, et muidu päevase eluviisiga merisiig tuleb kudema hilisõhtul või isegi öösel – pilkases pimeduses. Selleks leiavad isas- ja emassiig endale partneri ja liibuvad küljetsi tugevalt teineteise vastu. Siin tulebki neile kasuks piki küljejoont paiknev helmeskate, mis aitab kaasasid koos püsida. Selliselt ujuvad nad poolviltu põhjast pinna suunas, kusjuures siirdesiig ujub lisaks veel ka vastuvoolu. Nii tõustakse jäigalt liikudes, uimed laiali ning saba ripakil, päris veekogu pinnale. Siin liigub emane siig, endiselt isase vastu liibudes, temast pisut kõrgemale ja vaid kümnekonna sentimeetri sügavuses pinnakihis heidetaksegi esimene mari ja niisk. Keskmise suurusega emane heidab korraga kuni 300 tera. Kohe pärast seda läheb paar lahku, et otsida endale järgmine partner ning kõik kordub sama stsenaariumi järgi üha uuesti, kuni kogu mari, keskmistel siigadel kuni 50 000 tera, on koetud.

Kalurid räägivad, et sellega kaasnevad tugevad veeplartsatused, mille järgi märkab siigade pulmaplatsi juba kaugelt. Veepinnal intensiivselt liikudes tekitatakse järskude suunamuutustega tugevaid veekeeriseid, mis paiskavad viljastatud marja vees laiali. Nii jõuavad siia marjaterad veekogu põhjale tugevasti hajutatult ning marjaröövlitel on neid raskem märgata ja kätte saada. Kahjuks on suurimad marjaröövlid siiad ise, kes jälgivad liigikaaslaste paaritumist ja ahmivad ahnelt nende põhjalaskuvaid marjateri. Õnnelikult põhja jõudnud poolkleepuv mari hakkab seal aegamööda arenema.


Jätkub: "Kalastaja" nr 39