ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 38 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
» JahtiJakt riietus/Jahivarustus
» Olympus E-500. Ralf Mae
» Täiuslik heide DVD. Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU Luts. Leili Järv

» EELINFO
Eesti meistrivõistlused kirbutamises

» SALMO & LUTS SIKUTIKOOL Kalapüük põiksikuti e. balanssiiriga. Aleksei Andrejev

» KOGEMUS
Siiapüügist Tallinna lahel. Hanno Kask

» Jõeõng ehk talitonka. Randel Kreitsberg

» ÄRITEKST Kahlamisvarustus Visionilt

» FLYFISHING.EE LENDÕNGEKOOL
Putukate sidumisvahendid.
Sergei Fesko

» ÜHISTEGEVUS / NÕUKODA
Prügitalgud Paunküla veehoidlal. Ralf Mae
» Kalapüügiseaduse arutelu. Endrik Tõnsberg
» Eesti Kalaspordi Liit pidas nõu. Endrik Tõnsberg
» Lõheliste elutingimuste arutlusseminar. Endrik Tõnsberg

» DAATUM Rein Truumets 60

» PAJAS JA PANNIL Silmud karpi Pärnu moodi. Endrik Tõnsberg

» PAJATUS / KALAMEHEJUTT / ÜHE KALA LUGU
Hilissügisene ekstreemkalapüük. Randel Kreitsberg
» Tõeline kalamehejutt. Kati Krass
» Kalamees on kalamees.
Raul Tiit
» Kuidas vahest rekordeid saadakse. Indrek Leissoo
» Maasikad kuldkollasel küljel. Rauno Klemm

» MAAILM Prantsuse Guajaanas elektriangerjal. Sergei Põlme

» KODULUGU Mälestusi lestast ja lestapüügist. Manivald Kuik

» MAAILM / VÕISUTKALASTUS
Maailma Karikavõistlused 2005 Taiwanis. Viljar Meister

» Koosolekud Taiwanis. Endrik Tõnsberg

» KALASTAJA PAADILISA
Toimetajalt. Raimo Kummer
» Milleks kalamehele mootorsaan? Hanno Kask
» Munakoorega lääneranniku saartel, 2. osa. Raimo Kummer
» Elektriline päramootor – miks ja milline? Raimo Kummer

» MAAILM Kaks nädalat paradiisis. Urmas Rahnel

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
 
MAAILM Kaks nädalat paradiisis. Urmas Rahnel
Kas olete kunagi mõelnud, milline võiks olla kalamehe paradiis? „Eks ikka olen,“ vastab ilmselt enamus. „Täpselt ei oska öelda, milline see peaks olema, aga kindlasti peaks seal olema mingi veekogu ja selles hästi palju kala.“





Nii et kevadine särjepüük, kui jõgi on paksult kala täis, olekski nagu paradiis? Või hoopis suvine kohapüük paadist, kui saad neli-viiskümmend kohapulka päevas? Või äkki sügisene ahvenapüük tonkaga, kui merel parve peale sattudes muudkui tõstad triibusid paati? Sama lugu ahvenaga talvisel merel? Need kõik justkui on paradiisi moodi, aga päris nagu ei ole ka – midagi võiks ikka veel olla. Veel rohkem kalu, veel suuremaid kalu, veel ilusam ümbrus – kas pole nii?

Ei tea, kuidas teile, aga mulle kangastusid kalamehe paradiisile mõeldes telekast nähtud pildid mägijõgedest, mis paksult lõhesid täis, kus ümberringi metsik loodus ja kus isegi karu kala kätte saab.

Ühesõnaga – Alaska.
Kui mu noorim poeg üliõpilaste vahetuse korras suveks USA-sse töökohta otsides mulle võimalike sihtkohtade nimekirja näitas, soovitasin tal minna Alaskale. Automaatselt, ilma pikalt mõtlemata. Põhjendasin oma soovitust hea võimalusega seal ära käia, sest tavaliselt meie inimene reisisihiks Alaskat ju ei vali – pigem ikka mõni soojem või eksootilisem maa. Lisasin veel naljatamisi, et kui Alaskale lähed, siis tulen kindlasti külla ja kalale. Täpselt nii kõik läkski: Timo lendas ära juuni alguses, mina otsisin endale reisikaaslase Marguse, kogusin netist ja selleks ajaks juba kohapeal olevalt Timolt infot, organiseerisin lennupiletid ja nii me läksime.

Alaskale ei lenda üldsegi kaua – üheksa ja pool tundi Frankfurdist ja olimegi USA Alaska osariigi suurimas linnas Anchorages (250000 elanikku). Ja ei asu ta üldsegi kaugel põhjas, vaid üsna samal laiuskraadil kui Soomegi. Looduski on kangesti sarnane Põhja-Soomega, ainult mäed on kõrgemad – kokkuvõttes täitsa kodune paik. Aga muidu Ameerika nagu Ameerika ikka. Kalastustarvete pood oli nii suur, et seal võis jalutada tunde. Igatahes saime sealt endale kogu vajamineva varustuse ja kalastuskaardid. Kalastuskaart peab olema kõigil ja kui on soov king salmonit püüda (otse loomulikult me seda tahtsime ja võimalikult suurt!), siis veel eraldi kaart selle tarvis kah.

Alaska jõgedes käib kudemas viit sorti lõhesid – king salmon, chum (dog) salmon; coho (silver) salmon; sockeye (red) salmon ja pink salmon e. gorbuusha. Suurim püütud king salmon kaalus 126 naela ehk 56,7 kg – tõsi küll, tabati see juba 1949. aastal. Hiljutine sportliku püügiga saadud rekordkala kaalus „kõigest“ 43,76 kg, aga umbes nii suure eluka lootsime ka meie kätte saada – ikkagi paradiis ju! Ülejäänud neli lõheliiki on tunduvalt väiksemad (rekordkalad nii 12 kg ja vähem). Iga liik käib jões kudemas eri ajal ja kalakalendrist saab vaadata, millal on mingi kala jaoks parim püügiaeg.

Alaskal on kalapüük väga hästi organiseeritud, aga ka tugevalt reguleeritud. Maa on jagatud erinevateks piirkondadeks ja iga piirkonna kohta antakse igal aastal välja eraldi sportliku kalapüügi eeskirjad. Sageli on erinevatel jõelõikudel erinevad reeglid. Näiteks on lõike, kus on lubatud püüda ainult lendõngega või kus peab püütud kala alati vabastama või kus landiga püüdes tohib landil olla küljes ainult üks üheharuline konks jne. Kord on kõva, aga teisiti ei oleks see ka ilmselt mõeldav. Alaskal on umbes 600000 elanikku ja suvekuudel käib seal umbes miljon turisti, kusjuures enamus turiste on kalahuvilised. Eks kujutage ise ette, mis toimuks meie või näiteks meie idanaabri jõgede kallastel, kui sealt käiks nelja kuuga läbi miljon kalameest! Aga Anchorage äärelinnas sai igatahes nelja meetri kõrguselt jalakäijate sillalt läbi selge vee 10-20 kiloseid lõhesid vaadata...

Esimene päev paradiisis
Tegime sellise plaani, et algul läheme organiseeritud kalareisile ja õpime seal tundma kohalikke nippe ja tavasid, edaspidi aga proovime omal käel hakkama saada. Mõeldud – tehtud.

13. juuli hommikul kell pool viis olime Anchoragest 130 miili põhja pool Talkeetna linnakeses Susitna jõe ääres kokkulepitud kohas. Meie reisijuht oli juba kohal ja kolm ameeriklasest reisikaaslast samuti. Esmalt kontrolliti, kas kõigil on kalastuskaardid kaasas, seejärel ronisime paati ja kalareis algas.

Sõitsime umbes pool tundi ülesvoolu. Esimene üllatus oli see, et jõe vesi polnudki kristallselge, vaid hoopis hallikas – umbes nagu piim. Suuremad Alaska jõed saavad oma veed reeglina mägedes sulavatest liustikest, liustike vesi on aga hallikas ja läbipaistmatu. Osa väiksemaid jõgesid, mis pole liustiku toitega, on aga selge veega ja kui need suubuvad liustikujõkke, siis moodustub sinna selgeveeline riba. Sealt kala püütaksegi.

Meie sättisime oma paadi ühe selgeveelise jõe kalda äärde ankrusse ja jäime ootama, millal kell kuus saab – kalapüük selles jões enne kella kuut hommikul oli keelatud. Nii jäi pool tundi päikesetõusu ja looduse nautimiseks. Mäed ja mägijõed on meie, lauskmaa inimeste jaoks alati ilusad, aga ega muidu loodus meie omast väga palju erinenud. Metski oli väga sarnane meie omale, vaid ühtegi mändi ei näinud ma kogu reisi jooksul.





Kella kuuest viskasime õnged vette ja läks lahti. Vähemalt me lootsime, et läheb lahti. Aga midagi erilist ei juhtunudki – peale selle, et ilus oli. Loopisime siia ja sinna ja vahetasime lante, aga ei midagi. Giidi jutust saime teada et oli Kingi (nii nimetab Urmas siin ja edaspidi king salmonit – toimetaja märkus) püügihooaja viimane päev ja parim aeg selle hiigelsuureks kasvava kala püügiks oli olnud umbes kuu aega varem, aga et meil on ikkagi head võimalused mõni kala kätte saada.

Varsti kolisime ümber suuremale jõele, kus üks kalaseltskond juba ees püüdmas oli – neil oli paar Kingi ka käes. Vool oli kiire, püüdsime kalda äärde seotud paadist. Varsti sai meie seltskonnast Andrei, kes püüdis enda lendõngega ja kaldalt, ühe Kingi otsa ja peagi ka kaldale. See oli umbes 15 kilone ja täies pulmarüüs, tumepunane kala, nii et ma päris imestasin, kui püüdja otsustas selle koju võtta – niisuguse kala kulinaarsed omadused ei tohiks ju väga head olla. Et sellel jõel võis püüda ainult ühe Kingi päevas, pakkis Andrei oma riistad kokku ja jäi meid vaatama.

Kui olin vahetanud landi kohaliku rakenduse vastu, sain paari tunni pärast ka mina kala otsa. Kohalik rakendus näeb välja nii, et pealiini otsas on tinaraskus, millest veidi kõrgemale kinnitatakse umbes meetrine lips. Lipsu otsas on penoplastist 3-4 cm läbimõõduga kuul (lips on kuulist läbi torgatud nagu õngekorgist, nii liigub kuul lipsul vabalt). Kuul on tavaliselt hästi silmatorkavat värvi punane ja külgedel asetsevate tiivakestega, mis panevad kuuli propellerilaadselt ümber lipsu liikuma. Lipsu lõpus on suur konks.

Püük käib nii, et viskad rakenduse veidi vastuvoolu vette, pealiini lõpus olev tina veab selle põhja. Vool veab lipsu allavoolu pingule ning paneb penoplastist kuuli pöörlema, nii ärritab see kalu kuidagi eriliselt. Kuna vool on tugev, liigub kogu rakendus tasapisi allavoolu, kammides põhja järjest läbi. Kui rakendus on jõudnud liikuda juba allavoolu kalda äärde, siis keritakse see välja ja visatakse uuesti sisse. Kuna kudema tulev lõhe ei toitu, on kogu püük üles ehitatud kala ärritamisele. Võib ette kujutada, et kui kudepesa juures passiva lõhe eest liigub läbi pöörlev ja imelikku põrinat tegev elukas, siis ajab see närvi küll ja pole ime, kui kala sellele hambad sisse lööb. Tuleb ainult ründemoment ära tabada ja haakida, sest kaua kala niisugust asjandust suus ei hoia ja sülitab ta varsti välja. Vaat sellise rakendusega ma kala otsa saingi.





Haakisin ja tundsin kohe, et on taga. Erilisi sööste elukas ei teinud, ujus kümnekonna meetri raadiuses, aga ennast välja tõmmata ka ei lasknud. Ega ma väga kiirustanud kah. Kui kala viimaks kahvas oli, hindas reisijuht silma järgi tema kaaluks nii 25 naela (11,5 kg). Mina jäin sellise määranguga rahule. Kuna ma teda ära võtta ei tahtnud, saime pilti teha ainult kahvas olevast kalast, sest seadus ei luba lahti lastavat kala veest välja tõsta.





Rohkem meie paatkond sel päeval kala ei saanud.
Esimene järeldus: ütlemine „kui kala tahad saada, siis püüa sel ajal, kui kala on“ (ehk püügihooajal), kehtib igal pool. Ka paradiisis.

Lõuna poole
Kuna Kingi hooaeg sai seal piirkonnas käesolevaks aastaks läbi ning kehtima hakkas püügikeeld, kolisime lõuna poole. Seal on mõned jõed, kuhu King tuleb kudema kahe lainena ning teine püügi kõrgaeg pidi kohe-kohe tippu jõudma.
Niisiis sõitsime Kenai jõe äärde. Kenai pidi eelinfo põhjal olema maailma parim ja suurim king salmoni jõgi ja küllap ta seda on ka. Kalastamise tähtsusest kohalikele räägib ilmekalt fakt, et Kenai jõe suudmesse (mis on laiem kui Pärnu jõe suue) on paigutatud sonar, mis loendab kalu; kohaliku lehe esikaanel ilmuvad aga teated sellest, kui mitu ja mis liigist kala on jõkke tulnud.

Meie kalastasime Soldotina ümbruses, mis asub jõesuudmest kolmkümmend kilomeetrit ülesvoolu. Kõigepealt tegime püügipaikade kohta luuret. Selgus, et püügikohta leida ei olegi nii lihtne – Alaskal on jõgede ääres palju eramaid ja nendel on võõrastel kalapüük ja üldse viibimine keelatud. Selle kohta on kõikjal teeotstes ja jõgede kallastel sildid väljas. Ei mingit kallasrada nagu meil, eravaldus on püha ja puutumatu. On olemas avalikud kalastuskohad – spetsiaalselt riigi poolt riigi maadele ehitatud kalapüügikohad, kus on tavaliselt tasuline parkla ja kämpingukohad; kempsud ja püügikoht aga on tasuta. Et vältida kaldataimestiku äratallamist, on mõnikord kalastamine lubatud ainult spetsiaalselt selleks rajatud platvormidelt; vahel aga on kallas nii järsk, et mujalt ei olegi võimalik püüda. Platvorme on küllaltki palju, aga et kalamehi on veelgi rohkem, tuleb vaba kohta otsida.

Kenai jões oli parasjagu red salmoni kuderännu kõrgaeg. Red salmon on väljastpoolt hõbedane ja hästi punase lihaga lõhe. Meie nägime ainult 1-2-kiloseid kalu, kuid rekord olevat 7,2 kg. Püütakse red salmonit lendõngetaolise rakendusega: peanööril on umbes 10-grammine raskus, selle järel 40 cm pikkune lips kunstputuka või mõne silmapaistva kuulikesega. Püügil kasutatakse tavaliselt lendõngeritva, aga hakkama saab ka tavalise veidi pikema spinninguridvaga. Rakendus visatakse vastuvoolu sisse, tina uputab nööri ja vool viib putuka „lendu“. Kogu rakendus kandub vooluga allavoolu ja kui see jõuab kaldani, siis tõmmatakse ta välja ja visatakse uuesti vastuvoolu. Nöör on tavaliselt meeter-poolteist pikem kui ritv, kala on kalda lähedal voolu sees ja ketast kasutatakse ainult kala väljatirimisel.

Kõik platvormid ja vabad vooluäärsed kohad olid püüdjaid täis. See oli omamoodi vaatepilt, sest mehi oli päris tihedalt ja kui kellelgi oli kala otsas, siis ta hüüdis: „Fish on!“, mispeale naabrid oma õnged veest välja kerisid ja ootasid, millega asi lõpeb. Red salmon on üsna väike, aga jõuline kala – õnge otsas tegi ta korduvaid küünlaid ja rabeles kõvasti, mistõttu pääses ka tihti konksu otsast lahti. Naljakaks läks asi siis, kui üks kalamees sai järjest kalu, teine aga ei saanud – siis see teine muudkui keris oma õnge kokku, ise samal ajal podisedes. Aga üldiselt oli rahvas sõbralik: kui keegi platvormil kalaga võitles, elas kogu seltskond talle valjult huilates kaasa.

Meil oli kindel plaan püüda king salmoneid ja seepärast olid arvukad red salmoni püüdjad meile nuhtluseks. Tahtsime püüda landiga kaldalt, ent tugeva voolu tõttu oleks lant välja kerimisel kandunud kalda lähedale ja korjanud kokku paarikümne püüdja rakendused. Seepärast oli meil vaja ruumi. Leidsime sellise koha linnast 10 kilomeetrit väljas.

Püüdsime neli päeva, iga päev umbes kaheksa tundi. Püüdsime ilusa ilmaga ja vihmas, hommikul kella viiest ja õhtul kella viiest. Püüdsime landiga, põhja pealt. Mis me saime?

Esimesel päeval oli minul otsas üks kala ja see läks ära, sest tõmbas kogu minu 10 kg tõmbejõuga nööri rulli pealt maha – sidur oli liiga nõrgaks reguleeritud. Teisel päeval sai Margus 16-kilose Kingi kätte, mida me tagantjärgi imestusega meenutasime; minul polnud tol päeval ühtegi võttu. Kolmandal päeval läks minul üks kala ära, sest keris maha kogu 110 meetri pikkuse ja 23 kg tõmbejõuga nööri (kuigi sidur oli tugevaks keeratud), ja tõmbas katki nöörile jätkuks seotud tamiili. Margusel läks üks kala otsast seepärast, et tõmbas katki nööri ja teine kala seepärast, et keris maha kogu nüüd juba tugevama nööri ja tõmbas katki sellele jätkuks seotud peenema nööri.

Pärast igat äraminekut oli meie erutus suur ja kihutasime autoga poodi uute nööride järele, ise samal ajal tehtut analüüsides ja uusi strateegiaid välja mõeldes. Lõpuks jõudsime selleni, et ostsime endile tugevaimad nöörid, mida poes müüdi.
Neljandal päeval olime jõe ääres, varustatuna 36 kg tõmbejõuga nööride ja kolme eelmise päeva kogemustega, ja siis ta mul lõuna paiku otsa tuligi. Võttis lanti umbes 20 meetri kaugusel, ujus otse minu juurde, nii kolme meetri peale ja seejärel hakkas vaikselt allavoolu minema. Keerasin sidurit tasapisi tugevamaks, aga kala läks ikka...


Järgneb "Kalastaja" nr 38 lk 122