ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 38 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
» JahtiJakt riietus/Jahivarustus
» Olympus E-500. Ralf Mae
» Täiuslik heide DVD. Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU Luts. Leili Järv

» EELINFO
Eesti meistrivõistlused kirbutamises

» SALMO & LUTS SIKUTIKOOL Kalapüük põiksikuti e. balanssiiriga. Aleksei Andrejev

» KOGEMUS
Siiapüügist Tallinna lahel. Hanno Kask

» Jõeõng ehk talitonka. Randel Kreitsberg

» ÄRITEKST Kahlamisvarustus Visionilt

» FLYFISHING.EE LENDÕNGEKOOL
Putukate sidumisvahendid.
Sergei Fesko

» ÜHISTEGEVUS / NÕUKODA
Prügitalgud Paunküla veehoidlal. Ralf Mae
» Kalapüügiseaduse arutelu. Endrik Tõnsberg
» Eesti Kalaspordi Liit pidas nõu. Endrik Tõnsberg
» Lõheliste elutingimuste arutlusseminar. Endrik Tõnsberg

» DAATUM Rein Truumets 60

» PAJAS JA PANNIL Silmud karpi Pärnu moodi. Endrik Tõnsberg

» PAJATUS / KALAMEHEJUTT / ÜHE KALA LUGU
Hilissügisene ekstreemkalapüük. Randel Kreitsberg
» Tõeline kalamehejutt. Kati Krass
» Kalamees on kalamees.
Raul Tiit
» Kuidas vahest rekordeid saadakse. Indrek Leissoo
» Maasikad kuldkollasel küljel. Rauno Klemm

» MAAILM Prantsuse Guajaanas elektriangerjal. Sergei Põlme

» KODULUGU Mälestusi lestast ja lestapüügist. Manivald Kuik

» MAAILM / VÕISUTKALASTUS
Maailma Karikavõistlused 2005 Taiwanis. Viljar Meister

» Koosolekud Taiwanis. Endrik Tõnsberg

» KALASTAJA PAADILISA
Toimetajalt. Raimo Kummer
» Milleks kalamehele mootorsaan? Hanno Kask
» Munakoorega lääneranniku saartel, 2. osa. Raimo Kummer
» Elektriline päramootor – miks ja milline? Raimo Kummer

» MAAILM Kaks nädalat paradiisis. Urmas Rahnel

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
 
MAAILM / VÕISUTKALASTUS
Maailma Karikavõistlused 2005 Taiwanis. Viljar Meister
Toimunud Maailma karikavõistlused sportlikus kalapüügis olid järjekorras juba kolmandad – esimesed leidsid aset 2001. aastal Jaapanis Hirado linnas, teised 2003. aastal Lõuna-Koreas Yeosus ning kolmandad siis möödunud aasta 08.-12. septembril Taiwani pealinnas Taibeis. Kuidas eestlastel läks, sellest allpool.





Kui lugeja on leidnud mahti sirvida Kalastajat nr. 30, siis on tal ettekujutus, mida need maailma karikavõistlused endast kujutavad. Usin TV vaataja mäletab kindlasti ka Vahur Kersna telesaadet antud võistlusest. Neile aga, kes pole asjast midagi kuulnud, võistlustest paari sõnaga.

Karikavõistlusi korraldab Ülemaailmne Sportliku Kalapüügi Föderatsioon (inglise k. lühend WSFF). Võistluste korraldajal on hulgaliselt abilisi nii selle riigi poolt, kus võistlused konkreetselt toimuvad, kui ka WSFF liikmesorganisatsioonidelt. Taiwanis toimunu puhul oli eriti tunda riigipoolset toetust. Avatseremooniale olid Taiwani president ja peaminister saatnud suisa käsikirjalise läkituse – idamaades, kus hieroglüüfid on kunst, peetakse seda eriti suureks auks. Samuti tervitas osavõtjaid riigi välisminister ning kohal olid ka turismiminister, kehakultuuri- ja spordinõukogu esimees, Taibei linnapea ja hulk teisi tähtsaid asjamehi.





WSFF ühendab 65 riigi sportliku kalapüügi organisatsioone üle maailma ning nende hulgas on ka Eesti Kalaspordi Liit. Karikavõistlustel osalesid sel korral 43 riigi esindused 600 osavõtjaga. Võistlustele kutsutakse liikmesorganisatsioonide kaudu, nii ka Eesti viieliikmeline võistkond.

Peamised võistlusalad ja nende toimumiskohad: ookeanil paadist püük Taiwani põhjaosas, kaljudelt õngitsemine Taiwani lääneosas Pheng-Hu saarel, järvest õngitsemine Taibei rajoonis – niiöelda linna lähedal maal. Taibeis oli korraldatud ka võistlejate majutamine, ava- ja lõputseremoonia, seminarid ning võistlusalana staadionil ka spinningu kaugusheited.

Ettevalmistused
Meie ettevalmistused kolmandateks maailma karikavõistlusteks said alguse juba 2004. aasta oktoobris, kui võistkonna viiest liikmest neli osalesid Taiwanis toimunud Aasia riikide karikavõistlustel. See oli nn. “luureretk“, saamaks ettekujutust, mis ja kuidas (lähemalt oli sellest lugeda Kalastajast nr 34). Leidsime siis, et võime tegusid korda saata ookeanitrollingul. Nii sai selleks võistlusalaks vajaminevat varustust täiustatud ning juurde muretsetud.
Paraku otsustas 2005. aasta aprillis toimunud võistluste ettevalmistav komitee, et trollingus võistlusi ei toimu. Otsustati ka, et võistlused leiavad aset septembris, mitte aga oktoobris, nagu varem teada oli antud. Seda viimast põhjendati taifuuni-ohuga. Etteruttavalt olgu öeldud, et taifuunist me selgi korral päris ei pääsenud, aga sellest allpool.

Otsustasime, et osaleme siis ookeanil paadist püügil, sel alal olid Endrikul ka kogemused nii eelmistest karikavõistlus-test Koreas kui ka Aasia riikide jõukatsumisest. Probleemiks osutus aga varustus. Võistlusjuhendid määratlesid varustuse väga täpselt – kust aga leida sobivad ridvad, rullid, konksud ja muu vajaminev? Ja kust saada näiteks Chinu-tüüpi konkse?

Siin tahaks tänada AS-i Jahipaun ja AS-i MV Spordikaubad, kes suutsid meile vajamineva varustuse “suveunne” vajunud Euroopa ladudest õigeks ajaks välja võluda. Tänusõnad ka Rein Truumetsale, kes meile vajaminevad Chinu konksud lei-dis. Samas tuleb aga tunnistada, et elektrooniliste rullideni ja ritvadeni, mille sees tamiil jookseb, me seekord veel ei küündinud. Just niisuguseid kasutasid aga võistluste võitjad...

Siis veel viisad, võistluste akrediteerimisdokumendid, lennupiletid, võistkonna ühtne pidulik- ja võistlusriietus ning tuhat muud pisiasja. Ning loomulikult Endriku õppetunnid ookeanipüügist, taktika ja praktika, sest ülejäänute kogemused sel-les vallas piirdusid ainult klubi Kalastaja kalaretkedega Põhja-Norrasse – seal aga kalad ja püügiriistad hoopis teistsugused.

Mõne sõnaga ka kaladest. Korraldajate poolt väljasaadetud võistlusjuhend määratles muude asjade hulgas ka arvestusse minevad kalaliigid ning alammõõdud. Meie võistlusalal läksid arvesse jaapani stauriid, jaapani makrell, makrelltuun, peensoomusnina ja lintsaba. Noh, tõstke käsi püsti, kes neid kõiki elusalt näinud ja katsunud on! Alammõõduks kehtis kõigile kaladele 20 cm. Kaljudelt püügil läks arvesse ainult üks kalaliik, küülikkalade perekonda kuuluv Siganus Fuscescens. Järvest õngitsejad pidid püüdma aga lihtlabast kuldkokre.

Taibei, võistluste eelõhtu
Ettevalmistused tehtud, istusime 6. septembril Tallinnas KLM firma lennukisse. Vahemandumine ja lennukivahetus Ams-terdamis, vahepeatus Bangkokis ning 7. septembri öösel maandusimegi Taibeis.

Lend möödus üldiselt viperusteta – kui välja arvata see, et Bangkoki vahepeatust kasutades ostsime lennujaamas nuudlisuppi, mille serveerimine võttis aga nii kaua aega, et meid lõpuks juba raadio teel taga otsiti. Nii pandi kuum supp meile kaa-sa pisikestes kilekotikestes ja lisaks anti ka pulgad. Olgugi, et olime transiitalal, valgustati nii meid kui ka supipakikesed enne lennukisse tagasiminekut läbi. Lennukis saime supi lõpuks siiski rahulikult söödud ja joodud. Selgus, et väljalend viibis tehnilistel põhjustel, kuna lennuki uks ei sulgunud. Pika pusimise peale saadi uks viimaks ikkagi kinni – kuidas, ei tea. Bangkokist Taibeisse oli 3,5 tundi lendu. Kui olime paar tundi õhus olnud, kästi jälle rihmad kinnitada, sest sattusime mingitesse õhuvooludesse, mis lennukit üpris kõvasti raputasid. Mõte läks ukse peale, et kas ta saadi ikka kindlalt kinni.

Taibei lennujaamas meid juba oodati. Tervitused, viisakusavaldused, bussi, tund sõitu linna keskuses asuvasse hotelli, majutamine, väike õhtusöök ja magama. Hotell oli elamise ja asukoha poolest igati mugav; õhtune temperatuur väljas aga +28°C.

8. septembril saabus Taibeisse suurem osa võistkondadest, meie aga külastasime kalastustarvete kauplust ning ostsime jaapanikeelsed raamatud kohalikest kaladest ja nende püügist. (Jaapani keel on lihtne, kui kalameeste jaoks on kaladest värvipildid, ladinakeelsed nimed ja püügivahenditest joonised – vaid püügitehnika kirjeldus jääb aimatavaks.) Samas poes hoidsime esmakordselt käes ka neid elektroonilisi spinningurulle. Kalamees tavaliselt hinda ei küsi, kui midagi ostab – hea oli, et meie tol korral küsisime! Ostmata jäid imerullid veel ka seepärast, et kõik seletused ja tähistused olid hiinakeelsed. Lisaks raamatutele ostsid Hanno ja Endrik mõned ridvad, mis Norra kalade sikutamiseks mõeldud, veel soetasime tamiile, konkse ning ja tinast raskusi. Need viimased läksid meile tagasisõidul kõvasti “maksma”.

Seejärel ootasid meid hotellis kohtumised juba Aasia karikavõistlustel tuttavaks saanud Filipiinide, Uus-Meremaa, Singapuri ja Jaapani võistkondade liikmetega. Kõik see läks sujuvalt üle võistluste avatseremooniaks ja pidulikuks õhtusöögiks.
Õhtu lõppes aga väga tõsise aruteluga – nimelt lähenes Taiwani põhjaosale, kus pidid algama kahepäevased ookeanil paadist püügi võistlused, taifuun nimega Khanun. Taifuunidega selles riigis nalja ei tehta. Võistluste organiseerijad tegid alguses ehmatava otsuse jätta see võistlusala üldse pidamata, võistlejate protest oli aga üksmeelne. Kompromissina otsustati, et võistlused toimuvad ühel päeval, s.t. algavad juba järgmise päeva varahommikul. Esimeses, kolmetunnises ringis “puhastatakse” välja 2/3 võistlejaist, siis toimub kolmetunnine poolfinaal, millest omakorda üheksa võistlejat saab kolm tundi kestvasse finaali. Nii ka jäi. Hoiatati, et taifuuni lähenedes lõpetatakse võistlus koheselt ja võitja selgitatakse kalade kaalumise teel. Ei mingeid pool- ega muid finaale.

Kõigile jaotati kätte taifuuni ajaline liikumisgraafik arvestusliku tõenäosusega 70%, et taifuun hakkab võistlusi segama. Veelkord selgitati võistlusreegleid ja igaüks sai oma käega katsuda nõuetele vastavat näidispüügivahendit. Uni jäi sellel ööl väga napiks.

Eelring
9. septembri hommikul kell 4.30 läks lahti. Istusime bussi ja tunni aja pärast olime Keelungi sadama Shanau dokis. Hommikusöögi sõime bussis, karbist ja pulkadega.

Sadamas, olgugi, et veel hämaras, oli selge, et 200 osavõtjast paljud merele küll ei tule – taifuuni lähenemine oli mere mühisema pannud. Julgeid oli lõpuks 108. Ka meie ridades oli kaotusi – Tanja ja Inga. Jaotati välja merehaiguse vastased tabletid.





Igas paadis oli kümme võistlejat, kohad paatides olid määratud loosiga. Igale võistlejale anti kotike, mis sisaldas kolm komplekti õngejadasid, kaks 450-grammist raskust, söödaks külmutatud kirpvähke ja krevette, joonlaud kalade mõõtmiseks, lisaks ka päästevest, mis pidi kogu aeg seljas olema. Selle vajalikkuses ei kahelnud tol hetkel keegi. Politsei korjas ära kõikide passid.
Endrik, Hanno ja mina olime seadnud endale eesmärgiks esimesest ringist edasi jõuda. Olime kõik eraldi paatides. Püügikohtadele sõit kestis umbkaudu 40 minutit.
Kõik võistlejad pidid paadis iga tunni tagant oma kohti vahetama. Selle organi-seerimiseks olid paatides kohtunikud, kes lisaks jälgisid ka võistlusreeglitest kinnipidamist.





Kohtuniku vile peale algas võistlus – paraku mitte kõigile. Minu kõrval olnud prantslane oli igati ontlik ja viisakas vestluskaaslane kuni selle hetkeni, kui paat seisma ja lainetele kõikuma jäi, seejärel aga murdis merehaigus mehe hetkega. Poleks uskunud, et inimeses võib nii palju vedelikku olla. Ega ta mugav ei ole, kui sinu kõrval keegi kolm tundi järjest kalu söödab. Tema nõrkenud ja väriseva keha aitasin hiljem ise sadamakaile tirida. Nagu hiljem selgus, oli merehaiguse ohvreid ka teistes paatides.





Aga püügist. Mis seal salata, hiilisin pilguga, kuidas Aasia riikide võistlejad käituvad, nad ju omas kodus. Paraku kasutasid ühed söödana krevetti, teised aga kirpvähki. Kindluse mõttes söödastasin ühe konksu krevetiga, teised kaks kirpvä-higa. Kui rullil asuv lugeja näitas, et 120 meetrit tamiili on välja lastud, oli lõpuks tunda, et raskus on põhjas. Nüüd hakkas pihta otsimine, kui sügaval kala on – aeglaselt ridvaots üles, paus, ridvaotsa langetamisel tamiili paari meetri võrra rullile tagasi jne., kuni oli tunda teravat, aga mitte tugevat lööki või raputust, siis tuli haa-kida. Enamasti läks haakimine küll tühja. Vähemagi kahtluse puhul tuli sööta kont-rollida. Vahel oli puudu üks või koguni kaks konksu, kord aga oli läinud kogu rakendus. Kes või mis sellega hakkama sai, ei tea. Samal ajal kiikasid silmad ikka vasakule ja paremale, et kuidas ja mida teised teevad – tundus, et teen justkui kõik õigesti, aga kala ikkagi pole.





Kui möödus esimene tund, toimus kohtade vahetus ja äkitselt hakkas ka kala minu söötasid himustama. Esimesena sain kätte jaapani stauriidi, tunne oli uhke. Siis vinnasin paati mingi tundmatu, aga jõulise kala, mis kahjuks arvesse ei läinud. Kolmandaks tuli lintsaba – vaat see oli võitleja! Kui visklev elukas juba paadis, tuli sõrmed suu lähedalt eemale hoida – võtnuks vereproovi hetkega ära. Ja nii see püük käis.





Viimaks sai püügiaeg otsa. Silma järgi kalade hulka hinnates võis arvata, et põhieesmärk on täidetud ja esimesest ringist edasi saadud. Kaalade kaalumine tõendas seda. Kohtunik palus kaalu näidu õigsust protokollis allkirjaga kinnitada.
Sama hästi läks ka Hannol. Seevastu Endrik edasi ei pääsenud – mis sest, et meist kõige kogenum. Ei osanudki ebaõnnestumise põhjust välja mõelda.





Lohutasime, et ka meie Värnikul on vahel tuul tagant, vahel aga vastu.
Mis sai taifuunist? Ega ta meid ikkagi ehmatamata jätnud. Mõni tund pärast merele jõudmist oli taevapiiril näha ähvardavat tumedat pilve, mis oli üpris hirmuäratav. Kohtunike mobiiltelefonid hakkasid helisema, ärevust oli tunda ka võistlejate leeris. Õnneks kadus pilv sama kiiresti, kui oli ilmunud. Hiljem kuulsime, et taifuun oli oma suunda muutnud, mandri-Hiina peale tormanud ning seal kuus inimest ohvriks nõudnud.





Eelringist pääses edasi 36 võistlejat, nii tuli minul ja Hannol valmistuda uueks kolmetunniseks katsumuseks.


Jargneb "Kalastaja" nr 38. lk 91