ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 38 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
» JahtiJakt riietus/Jahivarustus
» Olympus E-500. Ralf Mae
» Täiuslik heide DVD. Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU Luts. Leili Järv

» EELINFO
Eesti meistrivõistlused kirbutamises

» SALMO & LUTS SIKUTIKOOL Kalapüük põiksikuti e. balanssiiriga. Aleksei Andrejev

» KOGEMUS
Siiapüügist Tallinna lahel. Hanno Kask

» Jõeõng ehk talitonka. Randel Kreitsberg

» ÄRITEKST Kahlamisvarustus Visionilt

» FLYFISHING.EE LENDÕNGEKOOL
Putukate sidumisvahendid.
Sergei Fesko

» ÜHISTEGEVUS / NÕUKODA
Prügitalgud Paunküla veehoidlal. Ralf Mae
» Kalapüügiseaduse arutelu. Endrik Tõnsberg
» Eesti Kalaspordi Liit pidas nõu. Endrik Tõnsberg
» Lõheliste elutingimuste arutlusseminar. Endrik Tõnsberg

» DAATUM Rein Truumets 60

» PAJAS JA PANNIL Silmud karpi Pärnu moodi. Endrik Tõnsberg

» PAJATUS / KALAMEHEJUTT / ÜHE KALA LUGU
Hilissügisene ekstreemkalapüük. Randel Kreitsberg
» Tõeline kalamehejutt. Kati Krass
» Kalamees on kalamees.
Raul Tiit
» Kuidas vahest rekordeid saadakse. Indrek Leissoo
» Maasikad kuldkollasel küljel. Rauno Klemm

» MAAILM Prantsuse Guajaanas elektriangerjal. Sergei Põlme

» KODULUGU Mälestusi lestast ja lestapüügist. Manivald Kuik

» MAAILM / VÕISUTKALASTUS
Maailma Karikavõistlused 2005 Taiwanis. Viljar Meister

» Koosolekud Taiwanis. Endrik Tõnsberg

» KALASTAJA PAADILISA
Toimetajalt. Raimo Kummer
» Milleks kalamehele mootorsaan? Hanno Kask
» Munakoorega lääneranniku saartel, 2. osa. Raimo Kummer
» Elektriline päramootor – miks ja milline? Raimo Kummer

» MAAILM Kaks nädalat paradiisis. Urmas Rahnel

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
 
FLYFISHING.EE LENDÕNGEKOOL
Putukate sidumisvahendid.
Sergei Fesko
Viimastel aastatel on üha enam populaarsust kogunud kalastamine lendõngega, millel on maailmas väga kaugesse minevikku ulatuv ajalugu ja tugevasti juurdunud traditsioonid. Traditsioonide hulka kuulub ka see, et lendõngitseja valmistab püügil kasutatavad söödad (mille laia skaalat minu arvates ekslikult üldise nimetaja „putukad” alla üritatakse suruda) ise.

Tõepoolest – söötade valmistamine on vähemalt samavõrd haarav tegevus kui pinnaputukaga trofeeforelli jahtimine. Kuna putukate sidumise juures on piirajaks ainult kalastaja fantaasia, siis on lendõngitsejad pidevalt uute materjalide otsingul, millised annaksid järjest kenama ja loomutruuma tulemuse. Siin tulevad appi ja teevad elu lihtsamaks sidumismaterjalide tootmisele spetsialiseerunud firmad, mis toovad turule suisa imematerjale.





Maailmas nähakse lendõngitsejate tsunfti vajaduste järjest paremaks rahuldamiseks tublisti vaeva. Nii näiteks on loodud spetsiaalsed linnufarmid, kus toimub pidev teaduslik töö selle nimel, et toota järjest paremate omadustega häkilisulgi. Üle ilma tuntud kaubamärgid selles valdkonnas on Whiting, Metz ja Keough Hackle.

Eksisteerib palju ettevõtteid (Umpqua, Wapsi jt,), mis koguvad kokku kogu söötade valmistamiseks vajamineva materjalispektri ja pakuvad „kõik ühest kohast”-teenust.

Eestis on sidumismaterjalidega lood mõneti kurvemad. Tulenevalt meie suhteliselt tagasihoidlikust lendõngitsejate hulgast ei paku siin materjalide müük eriti kellelegi ärilist huvi. Ainsad kohad, kust midagi leida võib, asuvad Tallinnas – Kalastuskeskus Mustamäel, Konks Lasnamäel ja näpuotsaga leiab midagi ka Piraajast. Õnneks jääb alati võimalus vajaminevad asjad internetiavarustest ise üles otsida ning valiku üle erinevates veebipoodides küll kurta ei saa – osta on võimalik praktiliselt kõike. Eestis toob materjalivaakumisse mõningast leevendust ka Flyfishing.ee e-pood, mis on hakanud tasapisi pakkuma ka söötade sidumiseks vajaminevaid materjale- ja tööriistu.





Üheks keerulisemaks probleemiks interneti kaudu materjalide valikul just õige tooni leidmine. Kuna puudub mingisugunegi värvigamma standard, millele saaks toetuda, siis eksisteerib internetist tellimisel alati oht, et kujutlusvõime saab petta. Seetõttu tulekski võtta materjalide värvitoonide kirjeldust nii sidumisretseptides kui müügisaitidel pisut subjektiivselt.


Materjalid
Lendõngesöötade valmistamisel kasutatavad materjalid võiks laias laastus jagada sünteetilisteks ja naturaalseteks materjalideks; neid veel omakorda lahterdades kiudmaterjalideks, sulgedeks, karusnahkadeks-karvadeks ja niitideks, kuid loomulikult on see väga üldine jaotus.

Kiud- ja kunstkiudmaterjalid. Klassikaliseks kiudmaterjaliks, mis söötade valmistamisel on kasutusel juba aasta-sadu, on naturaalne siidiniit. Nimetatud materjali eeliseks on, et märgudes ei muuda ta oma värvi ning asetub sidumisel konksu säärele väga ühtlase kihina. Sünteetilistest materjalidest leiavad laialdaselt kasutust polüsteroolist, polüamiidist ja polüpropüleenist kiudmaterjalid, samuti ka lüüreksist ja monofiilist valmistatud materjalid, mis lisavavad söötadele helki ja sädelust. Viimasel ajal on sünteetiliste materjalide valik läinud nii kirjuks ja kasutusala nii laiaks, et nendel pikemalt peatumine nõuaks eraldi kirjatükki.





Suled. Arvatavasti on erinevad suled vaatamata sünteetika pealetungile täna veel ikkagi populaarseim ja enimkasutatav söötade sidumise materjal. Ja on üks nish, kus ilma looduslike linnusulgedeta kohe kuidagi läbi ei saa – klassikaliste lõhesöötade valmistamine. See on söötade kategooria, mida lendõngitsemisest kaugelolev inimene seostab just esmalt mõistega „lendõngeputukas”. Ka lendõngitsejate endigi hulgas vaadatakse austusega sellist kunsti viljelevate meeste poole. Lisaks kalapüügi maailmameistrivõistlustele on nüüd hakatud korraldama ka klassikaliste lõhesöötade sidumise maailmameistrivõistlusi, kus iseäranis kõvadeks tegijateks on osutunud soomlased.

Kuivade putukate valmistamiseks soovitan kohe valida võimalikult hea kvaliteediga häkilisuled, mis on küll kallid, kuid annavad vaieldamatult parima tulemuse. Kulude kärpimiseks võib osta kuke kukla kahe või kolme peale – nii on võimalik vajaminevaid toone omavahel jagades saada väiksemate kuludega kokku kogu vajalik värvispekter. Ka on saadaval juba valmis pakendatud ja vastavale konksu suurusele kalibreeritud sulgi.

Sule kvaliteeti saame kõige lihtsamalt kontrollida nii, et tõmbame sule näppude vahelt läbi – kui sulg taastab oma algse oleku, on kvaliteet hea. Mida tuleb sulgede ostmise ja säilitamise juures veel kindlasti jälgida, on see, et suled ei tohi olla rasvased ega säilitamisel rasvaste ainetega kontaktis olla.





Karusloomade ja sõraliste karvad. Seegi jaotus on väga lai ja arvata on, et täna kasutatakse söötade valmistamisel juba kõiki kättesaadavaid karvu. Erinevate loomade karvad on kasutust leidnud nii tiivamaterjalina, keha valmistamise materjalina kui ka tihedalt kokkupressituna ja kärbituna nn. mudler-tüüpi peade valmistamise materjalina.

Need olid väga laias plaanis põhilised sidumismaterjalid, ent kuid nagu eelpool juba öeldud, sõltub kõik siduja fantaasiast ja näpuosavusest. Osava siduja jaoks on materjalide valik piiritu.





Konksud
Konksud, millele söödad seotakse, ei pruugi alati olla spetsiaalselt lendõngitsemise jaoks valmistatud. Pinnaputuka või striimeri sidumiseks sobiva konksu võib leida suvalisest kalstustarvete poest, jälgida tuleks vaid seda, et konks oleks kvaliteetne ja sobiva tugevusvaruga. Kui me aga hakkame otsima konksu larvi või mingi erilise kujuga sööda valmistamiseks, on küll lihtsam leida vajalik mudel spetsiaalselt lendõngitsemiseks mõeldud konksude valikust. Kuulsamad konksutootjad on Dajichi, Kamasan, Partridge ja Tiemco, ent lendõngitsejate hulgas pole ühest seisukohta, millise firma toode oleks parima hinna/kvaliteedi suhtega. Nii jagunevad eelistused pigem vähemoluliste näitajate järgi – kellele meeldib kõrgem kida, mis kindlustab konksu parema haakuvuse, kellele jälle pikem teravik ja madalam kida, mis tagab parema läbivuse jne. Olgu öeldud, et konksu kvaliteet mõjutab otseselt ka valmistatava sööda kvaliteeti. Nii on pinnaputuka konks valmistatud pee-nest, kuid sitkest materjalist, mis aitab kaasa sööda ujuvusele; uppuvate söötade „töösügavuse“ tagavad erineva traadi jämedusega konksud ja merevette mõeldud konksud on kaetud nikli- või mõne muu roostetamist aeglustava kihiga.


Järgneb "Kalastaja" nr 38, lk 51