ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 38 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
» JahtiJakt riietus/Jahivarustus
» Olympus E-500. Ralf Mae
» Täiuslik heide DVD. Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU Luts. Leili Järv

» EELINFO
Eesti meistrivõistlused kirbutamises

» SALMO & LUTS SIKUTIKOOL Kalapüük põiksikuti e. balanssiiriga. Aleksei Andrejev

» KOGEMUS
Siiapüügist Tallinna lahel. Hanno Kask

» Jõeõng ehk talitonka. Randel Kreitsberg

» ÄRITEKST Kahlamisvarustus Visionilt

» FLYFISHING.EE LENDÕNGEKOOL
Putukate sidumisvahendid.
Sergei Fesko

» ÜHISTEGEVUS / NÕUKODA
Prügitalgud Paunküla veehoidlal. Ralf Mae
» Kalapüügiseaduse arutelu. Endrik Tõnsberg
» Eesti Kalaspordi Liit pidas nõu. Endrik Tõnsberg
» Lõheliste elutingimuste arutlusseminar. Endrik Tõnsberg

» DAATUM Rein Truumets 60

» PAJAS JA PANNIL Silmud karpi Pärnu moodi. Endrik Tõnsberg

» PAJATUS / KALAMEHEJUTT / ÜHE KALA LUGU
Hilissügisene ekstreemkalapüük. Randel Kreitsberg
» Tõeline kalamehejutt. Kati Krass
» Kalamees on kalamees.
Raul Tiit
» Kuidas vahest rekordeid saadakse. Indrek Leissoo
» Maasikad kuldkollasel küljel. Rauno Klemm

» MAAILM Prantsuse Guajaanas elektriangerjal. Sergei Põlme

» KODULUGU Mälestusi lestast ja lestapüügist. Manivald Kuik

» MAAILM / VÕISUTKALASTUS
Maailma Karikavõistlused 2005 Taiwanis. Viljar Meister

» Koosolekud Taiwanis. Endrik Tõnsberg

» KALASTAJA PAADILISA
Toimetajalt. Raimo Kummer
» Milleks kalamehele mootorsaan? Hanno Kask
» Munakoorega lääneranniku saartel, 2. osa. Raimo Kummer
» Elektriline päramootor – miks ja milline? Raimo Kummer

» MAAILM Kaks nädalat paradiisis. Urmas Rahnel

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
 
KOGEMUS
Siiapüügist Tallinna lahel. Hanno Kask
Siig, täpsema nimetusega merisiig (Coregonus lavaretus lavaretus) on Tallinna kalameeste seas viimasel ajal muutumas trendikalaks. Talvel püütakse teda jäält, muul ajal aga paadist või sadamakailt.

Merisiig kuulub lõheliste seltsi lõhilaste sugukonda ja on külmalembene riimveeline poolsiirdekala. Tänu külmalembusele viibib ta Tallinna lahes püütavates piirkondades sügisest kevadeni, suveks taandub aga avavette ning tema tabamine harrastuslike vahenditega muutub sel ajal keeruliseks.

Kuna enamik aega on Tallinna laht jäävaba, olen ise põhiliselt paadist siiapüügi fänn. Siiapüügiks sobiv paat ei pea olema kaugeltki keerukas ja kallis, nagu seda on näiteks trollingul kasutatav alus, ent päris pisike ja väikese päramootoriga sõudepaat selleks kah väga hästi ei sobi. Seda sellepärast, et enamik aega toimetatakese paadis püsti ning kuna tegu on merega, siis on seal enamik aega ka lainetus. Üldiselt on mugavaks ja nauditavaks siiapüügiks täiesti sobilik 5-6 meetri pikkune paat, suuremat on tülikas pidevalt kohta vahetades ankurdada.

Ise kasutan 5,8 meetrist alust ja ettenähtust veidi kergemat ankrut. Kerge ankru pidavust parandab oluliselt ankruotsa ja ankru vahele jääv meetrine ketijupp. Mugav on, kui paadil on ka kajut, kuhu vihma korral varjuda saaks. Suurema aluse juures on hea, kui on olemas statsionaarne võimalus kätepesuks – kraanikauss. Enamik siigadest neelab konksu sügavale kurku ning selle välja opereerimisel saavad käed paratamatult veriseks. Konksu tuleks paadis kindlasti eemaldada vaid saagi jaoks mõeldud kasti kohal, kuna paadi põhja sattunud ja kuivanud verd on sealt hiljem väga keeruline eemaldada. Juhuks, kui verd siiski juhtub polstritele või põrandale lendama, peaks paadis olema kättesaadaval kohal majapidamispaberi rull, et saaks vere koheselt ära pühkida.

Parimateks püügikohtadeks Tallinna lahes on Miinisadama ja Lennusadama ümb-rus ning Naissaare lõunakülg. Veel püütakse Miiduranna sadama, Linnahalli kai, Pirita jõe suudme ja Merivälja muuli ümbruses. Enim võimalusi pakub Miinisadam – sealset sadamabasseini kaitsevad vanad muulijäänused, mille ümbruses tasub kindlasti proovida. Sügavus on seal erinev, varieerudes 3-8 meetri vahel. Laias laastus kehtib rusikareegel, et reisisadama poolt tulevad suuremad ning Katariina kai poolt väiksemad kalad.

Nagu teistegi liikide puhul, kehtib ka siigade püügi juures seaduspära – väiksemaid kalu on lihtsam püüda, suuri aga raskem. Kopsakamad, kuni kilosed siiad hoiduvad parvedesse ja tiirutavad toitumisalal ringi – eduka püügi eelduseks on selline parv üles leida. Parve ülesleidmisel on abiks, kui paat sobiva põhjaprofiiliga kohta ankurdada ja kõik tonkad erinevatesse suundadesse laiali heita. Juhtub mõne otsa kala tulema, tuleb samasse suunda heita kõik tonkad. Reeglina kroonib sellist tegevust ka edu ning vahel õnnestub niisuguse nipiga parve mõnda aega ka paigal hoida. Kui 15 minuti jooksul ühtegi võttu ei toimu, tasub kohta vahetada. Sama kehtib ka siis, kui võtmine lõpeb ning paarikümne minuti jooksul uuesti ei alga. Siig on ablas kala ning kui ta läheduses juhtub olema, haarab ta õigesti pakutud sööta koheselt.

Vanad siiapüüdjad teavad rääkida, et tähtis on õigel ajal haakida, muidu pidavat siig konksuteraviku ära tundma ning sööda rahule jätma. Mina arvan aga hoopis teisiti – siig ei tunne ära mitte konksuteravikku, vaid pingul õngenööri vastupanu. Kui tonka on rakendatud nii, et see peale kala poolt sööda haaramist pool meetrit järele annab, on tulemused palju paremad. Sellepärast ei tasu sadamakail pingul nööriga püüdva mehe juttu kunagi uskuda – reeglina kõlab see nii, et täna ei võta, aga vot eelmisel nädalal, kus siis oli pidu... Selline kalamees ei saanud siiga ei eelmisel nädalal ega saa ka järgmisel nädalal.





Siiapüügi rakendus koosneb umbes 50...100-grammisest libisevast tinast, mis on aetud peanöörile, milleks mina kasutan 0,3 mm tamiili. Peanööri lõpus on pöörel, mis takistab tina mahajooksu. Pöörlast edasi läheb 0,2 mm tamiilist poolemeetrine lips, mille otsas on üks keskmise suurusega pika säärega umbes ahvenale paras konks. Hea, kui konksu säärel on kidad, et uss maha ei jookseks.
Parimaks söödaks on minu kogemuste põhjal suuremat sorti sõnnikuuss, mis aetakse konksu säärele nii, et konksu kõver osa ussi kehast välja jääb. Tähtis on, et uss jääks konksule sirgena, mitte kõverana. Kõnealune söödastamise viis meenutab siiale harjasliimukat (Nereis), kes on meres üheks põhiliseks siia toiduobjektiks. Teine põhjus, miks sel moel söödastamine tulemusi annab, peitub ilmselt asjaolus, et siia suu on küllaltki väike ning traditsioonilisest ussipuntrast ei saa ta lihtsalt jagu – see ei mahu talle suhu.

Söödastatud tonka tuleb lennutada paadist paarikümne meetri kaugusele. Kui sööt ja tina on põhja vajunud, ei tohi mingil juhul peanööri pingule kerida, vaid see peab jääma parajalt longu. Niisugusel juhul on sööta haaranud kalal võimalik vabalt kuni pool meetrit liikuda, mis on sobiv aeg selleks, et üliablas siig sööda korralikult kurku ahmiks. Siia võtu tabab terane silm ära ka lõdva nööri puhul. Kui seda on märgatud, tuleks sümboolselt haakida ja kala välja kerida.

Püügile tasub minna kahe-kolmekesi ning üle kahe tonka kalamehe kohta pole mõtet püügil hoida. Kui siig ei võta, ei aita ka kümme püügiriista, kui aga võtab, juhtub tihti nii, et aega jätkub vaid ühe ridvaga askeldamiseks. Sellist stiili hoides on suhteliselt lihtne ka kohta vahetada. Eduka siiapüügi üheks eelduseks ongi just mobiilsus.

Hea siiasaak võib päevas küündida mitmekümne kalani püüdja kohta. Kuna siiapüük toimub merel, on selline vee peal veedetud päev sõltumata kalasaagist iseenesest juba mõnusaks puhkuseks. Siiapüük on ka meeliv seltskondlik ajaviitmise vorm – seal ei pea keegi olema tasa ega ruttama teistest ette, et paremat püügikohta saada. Ka ei pea tõusma hommikul vara, sest siig võtab reeglina terve päeva.

Heale siiasaagile järgneb tavaliselt seltskondlik kala suitsutamine koos kõige juurdekuuluvaga. Niisugustest ettevõtmistest jäävad positiivsed mälestused pikaks ajaks.