ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 38 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
» JahtiJakt riietus/Jahivarustus
» Olympus E-500. Ralf Mae
» Täiuslik heide DVD. Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU Luts. Leili Järv

» EELINFO
Eesti meistrivõistlused kirbutamises

» SALMO & LUTS SIKUTIKOOL Kalapüük põiksikuti e. balanssiiriga. Aleksei Andrejev

» KOGEMUS
Siiapüügist Tallinna lahel. Hanno Kask

» Jõeõng ehk talitonka. Randel Kreitsberg

» ÄRITEKST Kahlamisvarustus Visionilt

» FLYFISHING.EE LENDÕNGEKOOL
Putukate sidumisvahendid.
Sergei Fesko

» ÜHISTEGEVUS / NÕUKODA
Prügitalgud Paunküla veehoidlal. Ralf Mae
» Kalapüügiseaduse arutelu. Endrik Tõnsberg
» Eesti Kalaspordi Liit pidas nõu. Endrik Tõnsberg
» Lõheliste elutingimuste arutlusseminar. Endrik Tõnsberg

» DAATUM Rein Truumets 60

» PAJAS JA PANNIL Silmud karpi Pärnu moodi. Endrik Tõnsberg

» PAJATUS / KALAMEHEJUTT / ÜHE KALA LUGU
Hilissügisene ekstreemkalapüük. Randel Kreitsberg
» Tõeline kalamehejutt. Kati Krass
» Kalamees on kalamees.
Raul Tiit
» Kuidas vahest rekordeid saadakse. Indrek Leissoo
» Maasikad kuldkollasel küljel. Rauno Klemm

» MAAILM Prantsuse Guajaanas elektriangerjal. Sergei Põlme

» KODULUGU Mälestusi lestast ja lestapüügist. Manivald Kuik

» MAAILM / VÕISUTKALASTUS
Maailma Karikavõistlused 2005 Taiwanis. Viljar Meister

» Koosolekud Taiwanis. Endrik Tõnsberg

» KALASTAJA PAADILISA
Toimetajalt. Raimo Kummer
» Milleks kalamehele mootorsaan? Hanno Kask
» Munakoorega lääneranniku saartel, 2. osa. Raimo Kummer
» Elektriline päramootor – miks ja milline? Raimo Kummer

» MAAILM Kaks nädalat paradiisis. Urmas Rahnel

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
 
SALMO & LUTS SIKUTIKOOL Kalapüük põiksikuti e. balanssiiriga. Aleksei Andrejev
Põiklantide ehk balanssiiride populaarsus kasvab iga aastaga, ehkki veel mõned aastad tagasi teadis seda tirgutüüpi vaid kitsas ring „kiiksuga“ kalamehi. Praegu on balanssiirid müügil peaaegu kõikides kalastustarvete poodides ning leiavad laialdast kasutamist. Kalamees, kes on otsustanud põiklandiga püüdma hakata, võib aga valikut tehes lihtsasti segadusse sattuda – pakutav on väga mitmekesine nii mudelite, suuruste, kui ka värvivaliku poolest. Püüan alljärgnevalt anda lugejatele ülevaate selle püügiviisi iseärasustest.





Enne põiklantide tulekut püüdsin tõsiselt püstsikutitega ning tegelesin aastaid ka nende valmistamisega. Pole saladus, et isegi siis, kui valmistada kümmekond ühesugust sikutit sama shablooni kasutades, saame nendest „töötavaid“ lante tõenäoliselt mitte rohkem kui kaks. Püstlandiga püüdmine nõuab kogemusi ja oskusi, balanssiiridega seevastu on kõik veidi lihtsam – põiklandid, mis on valmistatud nimekates firmades, on juba „sünni poolest“ töötavad ning püüdmine nendega pole sugugi nii keeruline, kui algul arvatakse. Siiski ei garanteeri balanssiir 100% kala kättesaamist – näiteks on ette tulnud olukord, kus koha püüdes saadi suuremaid koguseid püstsikutiga, seevastu balanssiiriga näitasid esimesed kalad end kiiremini.

Põiklandi valikust
Põiklante on väikeseid, keskmiseid ja suuri. Kui võtta kätte mõne firma tootekataloog, vaadata peibutiste valikut mõnel kalastusmessil või kalastustarvete kaupluses, võime näha, et põiklantide pikkus kõigub vahemikus 2...9 cm. Kes arvestab pikkust sabaga, kes ilma sabata – see polegi nii oluline. Aja jooksul leiab iga kalamees konkreetseks püügisituatsiooniks kõige sobivamad mõõdud. Kuidas aga seda õiget mõõtu valida?





Tavaliselt ostetakse väiksemat mõõtu balanssiire, kuna tundub, et sellised ei hirmuta oma mõõtudega veeelanikke eemale. Pisemat põiktirku haaravad nii suurem röövkala kui ka väike ahven. Suured balanssiirid aga püüavad laiemalt alalt kui nende väiksemad „vennad“ – ja see on oluline tegur. Samas võib liiga suur peibutis potentsiaalse võtja kala eemale peletada. Niisiis tuleb siin leida kompromiss.

Põiktirgu suuruse valikul tuleb alati arvestada ka voolukiiruse ja sügavusega, millelt püüdma hakatakse. Üldreegel on, et mida sügavam on püügipaigas vesi, seda pikemaid (ja seetõttu raskemaid) balanssiire tuleks kasutada. Kui püüda väikese põiktirguga liiga sügavast veest, siis meenutab tema mäng suure kirplandi oma – see tuleb veetakistusest, mis mõjub tamiilile horisontaalsuunas. Sama juhtub ka antud põiklandi kohta liiga tugevas voolus – vool kannab väikese peibutise kaasa ja loodetud mängu me ei saavuta. Kõige parem on kasutatava põiktirgu suurus valida katsetamise teel.

Mõnikord võib erinevatel veekogudel samaaegselt edukalt püüda ka erinevat mõõtu peibutistega. Mingil määral võib seda seletada suve jooksul suuremaks kasvanud kalamaimudega, mida me kasutatava põiktirguga imiteerida üritame, kuid ka siin esineb erandeid. Kord oli juhus, kui kesktalvel võttis ahven väga hästi suhteliselt suurt, 60 mm pikkust balanssiiri 8 meetri sügavuses paigas otse jää alt! Ahvenate keskmine kaal oli 100 grammi ja neile oli niisugune balanssiir ju liiga suur! 50 mm pikkuse põiktirguga püüdes olid võtmised juhuslikud, 40 mm pikkusega aga puudusid hoopis. Võibolla surus ahvenaparv kalamaimud vastu jääd, kuid isiklikult olen veendunud, et tolle aasta külma suve tõttu ei saanud maimud nii suureks kasvada.

Püüdes väikeste balanssiiridega ahvenat, haarab mõnikord tirku ka haug – ei uju ta ju alati mööda isegi pisikesest kirptirgust, kui seda märkama juhtub. Üldiselt tuleb siiski suure kala püüdmiseks kasutada suuremaid balanssiire, arvestades seejuures ka püügisügavust.

Värvidest
Igas veekogus on mingi värvitoon, mis teeb landi selles veekogus edukamaks kui teised (ja see värv võib muutuda üheainsa püügipäeva jooksul!). Muidugi on olemas ka universaalseid värve, millele kala peaaegu alati hästi reageerib.





On rahulikud, tuhmid ja naturaalsed toonid 13*, mis sarnanevad näiteks särjemaimule, ning on nn. fantaasiavärvid, milliseid looduses ei esine. Neile, kes kahtlevad oma oskustes, võiks alustuseks soovitada naturaalseid või ahvenasarnaseid triibulisi värvikombinatsioone. Kui kogemused suurenevad ja enesekindlus kasvab, võib aegamööda üle minna fantaasiavärvidele 26. Viimasel ajal on müügile ilmunud ka suur valik hologrammvärvides balanssiire. Hologrammiga põiklandid on küllaltki universaalsed ning püüavad hästi enamikel juhtudel nii selges, tumedas, kui ka sogases vees (kuigi lumi ja jää vähendavad mitmekordselt vee valgustatust), hommiku- ja õhtuhämaruses ning sügavas vees. Peamine on siiski püüda sellist värvi balanssiiriga, mis endale meeldib ning millesse on usk – täielik analoogia vabinalandiga püüdes. Näiteks minu lemmikvärv on „triibuline ahven“ 24 – universaalne värvilahendus, mis töötab peaaegu kõikjal.

Mõnikord tuleb ette ka ootamatuid avastusi, kui edukaks osutub niisugune värv, mis seni ennast ehk eriti õigustanud pole. Tihedalt külastataval veekogul tavaliselt saladusi pole – välja on kujunenud landid, mis töötavad ning landid, mis ei tööta. Samas võib teisel, naabruses oleval veekogul olla kõik risti vastupidi.





Alati tuleb arvestada sellega, et peibutis oleks taimestiku ja põhja taustal kontrastne ja hästi märgatav. Ereda päikesepaistega päevadel on hea kasutada mahedates toonides lante14. Sügavates paikades töötavad enamasti hästi fosforiga landid33. Rohkem kui aastakümme jooksul on röövkalade püügil klassikaks saanud punase peaga landid – kiirabid 18, mis sobivad hästi nii haugile kui ka kohale. Hämaral ajal, näiteks koidu aegu, toimub rohkem võtmisi eredate lantidega 17, järelikult näeb kala neid paremini. Tuleb märkida, et kui põiklantidele lisati punane saba RT, suurenes haaramiste arv tagumisele konksule. Osade veekogude puhul on see tendents selgelt jälgitav.

Väga tihti võib kuulda jutte, et mingi kindel värv ei toimi mingil kindlal järvel. See võib vabalt nii olla, samas võib seesama värv väga hästi toimida näiteks sellesse järve suubuvas jões. Tuleb lihtsalt rohkem proovida ja katsetada – peale meie endi ei tee seda keegi.

Millest koosneb põiklant ja millist rolli mängivad erinevad osad tema juures? Kuidas sundida teda paremini vees planeerima? Üritan sellele allpool vastata.

Vahelepõige ajalukku
Kõik algas ajal, kui põiklant oli meil veel tundmatu. Kord toodi mulle välismaalt kingitus – kummaline, umbes 7 cm pikkune peibutis. Mis asi see niisugune on ja kuidas sellega püüda, ei osanud mulle tollal öelda keegi, olid ainult oletused. Katsetasime seda ühes tehases, kus oli suur ja sügav detailide karastamiseks mõeldud vann, ning see katsetus tekitas kõigis jälgijates suure vaimustuse. Peibutise ebatavaline liikumine vees lihtsalt ei saanud mitte meeldida! Peale seda, kui üritasime põiklanti mängitada ka ridvaga, hakkas see vannis ujuma nagu väike eluskalake.

Kuna too põiktirk oli ainueksemplar, huvilisi aga palju, otsustasime hakata teda järgi tegema – osaliselt muidugi ka selleks, et mitte originaalist ilma jääda. Landikehad valasime, sabad painutasime gaasipliidi kohal orgaanilisest klaasist ja liimisime külge EPO-ga. Nagu arvata võite, ei hakanud kaugeltki kõik landid ujuma nii, nagu seda tegi originaal.

Kui õnnestus poest osta ühe Skandinaavia kirjastuse väljaande tõlge kohalikest ja vähetuntud talikalastuse meetoditest (ükskõik millist kalastusega seotud raamatut oli tollal raske hankida), leidsime sealt põhjalikku infot ka põiklantide kohta. Kõige huvitavam oli see, et selles raamatus oli balanssiiri joonis „jalad taeva poole“, aga püügiteooriat oli käsitletud küllaltki põhjalikult. Olid ka illustratsioonid selle kohta, kuidas peab balanssiir käituma vees ja kuidas rippuma õhus.

Pärast vigade parandamist hakkasid ka meie valmistatud põiklandid ujuma juba oluliselt paremini. Katsetasime neid esimest korda Volgasse suubuval Nerli jõel ning esimeste püügitundidega jäime ilma peaaegu kõigist oma balanssiiridest! Peamiselt olid selles süüdi haugid, kes tamiili läbi hammustasid, kuid paar vetehunti saime ikka kätte ka. Seevastu kohalikel kalameestel polnud kogu selle aja jooksul ühtegi võttu!

Põiklant osutus väga efektiivseks ja suure entusiasmiga otsustasime jätkata nende „põlve otsas“ tootmist. Valmistasime mõned väiksemad landid ka ahvenapüügiks ning nendegi esmakatsetus osutus oodatust paremaks – väikese, 4 cm pikkuse balanssiiriga saime Moskva lähedal Pestovski veehoidlal paari tunniga kätte viis haugi! Nii läksimegi põiklantidele lõplikult üle.

Veidi teooriat ja praktikat
Selleks, et balanssiir korralikult ujuks, röövkala tähelepanu tõmbaks ja edukalt püüaks, peab ta vastama teatavatele kindlatele põhinõuetele.

Kui riputada põiklant tamiili külge ja hoida teda õhus, peab ta ideaalis oma esimest otsa horisontaalasendist veidi kõrgemale hoidma. Seejuures on väikestel mudelitel kaldenurk suurem kui pikematel balanssiiridel. Mõned mudelid aga ripuvad peaaegu horisontaalselt – see tähendab, et kaldenurk on igal mudelil individuaalne. Oluline on resultaat – kui balanssiir hüppab ja teeb vees ebamääraseid liigutusi, siis kala ei pööra talle tõenäoliselt mingit tähelepanu – selline mäng häirib ja peletab eemale.

Kui lasta balanssiir vette, siis ta võtab põhja suhtes horisontaalilähedase või täiesti horisontaalse asendi. Kui põiklanti horisontaalasendist ridvaga ülespoole tõmmata, peab ta tänu oma aerodünaamilistele omadustele võimalikult kaugele kõrvale ujuma ja mida paremini ta seda teeb, seda paremini ta püüab. Võtmised toimuvad tavaliselt balanssiiri vaba liikumise ajal tema algpunktis ning pauside ajal. Mida kaugemale peibutis algsest punktist liigub, seda kauem ta kala otsides ujub.

Vees liikudes teeb balanssiir ideaalis 8-kujulisi tiire. Alumises punktis ripub balanssiir sirge tamiili otsas. Kui teda nüüd ridvaga ülespoole tõmmata, liigub ta järsult kõrvale ja mida parem on põiklandi tasakaalustatus, seda kaugemale ta liigub ja suurema territooriumi jääaugu all läbib. Kohe peale tõstet liigub balanssiir edasi vaid inertsi mõjul ja planeerides jätkab ujumist veel rohkem kõrvale. Kui nüüd tamiil tõmbub pingule, lõpetab põiklant kõrvale liikumise ja suundub pendli põhimõttel tagasi madalaimasse, liikumise alguspunkti, jäädes seal seisma. Kui nüüd teha uus tõste, alustab ta liikumist selles suunas, kuhu poole jäi ennist pea. Nii teeb balanssiir vees kaheksaid ja meelitab kalu haarama.

Saba on balanssiiri üks peamisi elemente ning võib olla valmistatud nii naturaalsest karvast kui ka plastmassist (metallist). Naturaalsest karvast saba muudab põiklandi aerodünaamilisi omadusi, pehmendades seeläbi tema ka mängu. Oskuslikul kasutamisel annab karvast sabaga balanssiir paremaid tulemusi kui suurema populaarsusega plastikust või metallist sabaga balanssiir. Saba peab olema külge liimitud korralikult, vastasel juhul hakkab lant vees ringe tegema või mõnd muud moodi valesti mängima, vähendades võtte.

Konks on element, milleta kala kätte ei saa. Klassikaline konksude paigutus balanssiiridel on üks ees, üks taga ja üks kõhu all. Kõhualune konks tekitab kalade tähelepanu äratavaid lisavõnkumisi, seepärast haaratakse 75% juhtudest just seda. Otsakonksude külge jäävad tavaliselt suuremad ja näljasemad kalad, ka on otsakonksude küljes rohkem kalu hea võtu korral. Kui sattuda „leilis“ ahvenaparvele, võib pikemat pausi tehes saada korraga isegi mitu kala!

On ka mudeleid, mille esimene konks on keeratud teravikuga allapoole. See on selleks, et oleks võimalik püüda otse jää alt – niisugune balanssiir ei haaku kergelt jääaugu alumise ääre külge, mis välistab esimese konksu deformeerumise või isegi purunemise. Kalade otsajäämist see ei halvenda.

Kõhualune konks võib olla kinnitatud otse balanssiiri külge, ent võib rippuda ka ketikese otsas. Võib kasutada värvikonksu, ent võib püüda ka ilma igasuguse täiendava atraktorita, palja konksuga. Minu kogemused on näidanud, et viletsa võtuga on „puhtad“ konksud reeglina paremad, seevastu hea võtuga lisab värvikonks haaramisi veelgi. Sageli soovitatakse kehva võtuga alumise konksu külge kinnitada uss, kärbsetõuk, sääsevastne või kalatükike – see pidavat tulemust parandama. Mina ei söödasta balanssiiri põhimõtte pärast ja ei oska sellele teooriale omalt poolt midagi juurde lisada.

Balanssiiri ostmisel tasub pöörata tähelepanu ka sellele aasale, millega ta tamiili külge kinnitub – see peab kindlasti olema sileda pinnaga ja defektideta. Kinnitades landi tamiili külge karabiini või rõnga abil, pole see küll oluline, kuid näiteks Rapala-sõlme kasutades on krobelise, töötlemisjääkidega aasa puhul nii kala kui ka balanssiiri kaotus kindlustatud.

Järgneb "Kalastaja" nr. 38, lk 29