ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 37 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus SP-500 Ultra Zoom
Ralf Mae

» KALAKOTT
Kärevere Kaarli koha.
Randel Kreitsberg

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Lõhi. Mart Kangur

» KOGEMUS
Ujukite valmistamine.
Harri Nurk

» FLYFISHING.EE LENDÕNGEKOOL
Lendõngerullid.
Lauri Peil

» SININE RIST
Parasiidid lõheliste kõhuõõnes.
Zoja Merilo

» VÕISTUKALASTUS
» Saare Särg. Ralf Mae
» EMV sisevete allveekalastuses.
Endrik Tõnsberg
» Pühajärve Spinning.
Marko Kinusar
» Pühajärve Õng. Ralf Mae
» Eesti meistrivõistlused õngitsemises. Ralf Mae
» Narva Lõhe / EMV spinningupüügis. Ralf Mae
» Võistlustest lühidalt.

» ÜHISTEGEVUS
Vee-elupaikade taastetööd Järvamaal.
Tauno Jürgenstein

» PAJATUS
» Lugusid suurtest forellidest.
Kaido Krass
» Haugipüük forellijõgedel.
Tõnu Väät

» MAAILM
» Prantsuse Guajaanas aimaraad jahtimas. Sergei Põlme
» Kalapüük Euroopa Liidu moodi.
Randel Kreitsberg

» ÄRITEKST JahtiJakt ülikond nüüd saadaval ka Eestis!

» NÕUKODA
» Väinamere kalapüügipiirangute läbirääkimised. E. Tõnsberg
» Veekogude rentimise korra väljatöötamine. E. Tõnsberg

» MAAILM / KOGEMUS
Kaameraga kalade jahil.
Toomas Mikkor

» KARVAKALA
Hülgejutt. Mart Vabar

» PAJAS JA PANNIL.
Rannakala. Mart Vabar

» KALASTAJA PAADILISA
Toimetajalt. Raimo Kummer
» Kalamehe unistuste paat.
Hanno Kask
» Munakoorega Lääneranniku saartel. Raimo Kummer
» Galia 565 – paat, mis sobib kõigeks.
Raimo Kummer

» MAAILM
Norra tundravetel, rõhuga lõhepüügil. Ralf Mae

» KALARISTSÕNA
Kaido Krass
 
MAAILM / KOGEMUS
Kaameraga kalade jahil.
Toomas Mikkor
Sukeldumine ja snorgeldamine kristallselge veega korallriffidel tekitab alatasa soovi neid hetki jäädvustada ja nähtut hiljem teistega jagada. Parim viis selleks on teha allveepilte või koguni filmi. Kuna filmikaamerad ja nende veekindlad lisaseadmed on väga kallid ja ega riistad üksi filmi valmis tee, vaid on vaja ka meest, kes oskaks huvitavalt filmida, siis olen seni piirdunud vaid pildistamisega.




Esimesed katsed Hurghada sukeldumisklubist kalli raha eest laenutatud tavalist filmi tarbiva kaameraga olid masendavad. Tõsi küll, hiljem olen kuulnud, et kaamerad, mida ma tookord rentisin, Sea&Sea ja Sealife, olevat üsna korralikud asjad ja oskaja tegevat nendesamade riistadega vägagi korraliku pildi. Üks laenutuse kaameraist oli focus free, teine aga manuaalse fookuse sättimisega. See viimane oli eriline nuhtlus: vee all on ju kõik distantsid moonutatud ning kõik tundub lähemal; ka ei tee kalad sinuga mitte mingit koostööd – nad ei seisata, ei vaata sulle objektiivi ega ütle “hernesupp“. Selleks ajaks, kui sa fookuskauguse enda arvates õigeks saad, on kala ammu läinud... Korallid ja veealused maastikud on küll väga põnevad ja maalilised, aga kui sa ei ilmesta neid mõne huvitava kala või loomaga, siis pildil on nad maruigavad. Ka kipub kõik, mis juba paari meetri kaugusel on, pärast pildil sinine olema.

Ühesõnaga lõppes mu esimene veealune pildistamine fiaskoga. Peotäis täisklõpsitud filmirulle, klubisse jäetud hunnik dollareid ja patakas sinakaid pilte, millel paremal juhul mõni kalasaba kusagil servas – see oli nädala saak.
Kuna ma vee peal klõpsisin juba edukalt digikaameraga (Fuji Finepix S602), siis tegin järelduse, et ei hakka hunnikut veealuse pildistamise õpikuid läbi lappama, vaid selle asemel õpin omadest vigadest – leiutan uuesti jalgratta! Ainus võimalus selleks oli aga viia oma digikaamera vee alla. Digikaameraga kahetsed ju vaid neid pilte, mida sa ei teinud, üleliigsed võtted pole aga mingi lisakulu.

Kuna minu Fuji ei olnud väga laialt levinud kaamera, siis polnud veekindla kesta leidmine talle kuigi lihtne. Õnneks on olemas internet ja see juhatas mulle kätte saksa firma EWA Marine, mis tootis Fujile veekindlaid kesti. Seda, et EWA Marine’i toode pole suurem asi, nägin juba internetist – lihtne, pealt metallklambriga suletav silikoonist kott. Kõiki nuppe tuleb kobada läbi paksu silikoonkesta, seega üsna tülikas ja ebamugav. Kaamerad, millele leidus häid veealuseid kesti, olid kõik minule mitterahuldava resolutsiooniga. Tol ajal oli Fuji S602 selles osas turuliider.




Esimesed snorgeldamised oma veealuseks kasutamiseks kohandatud Fujiga klõpsisin valimatult – et lihtsalt näha, milleks kaamera võimeline on, ja vigadest õppida. Sukelduma ma temaga ei läinud, sest ostsin sellise kesta, millele ei saa kinnitada välku, kuigi EWA Marine pakkus ka välgukinnitusega varianti. Mõtlesin, et ei lähe kohe maksimumi peale, ja talitan nii, nagu hiireke õpetas talutüdrukut: ikka üksi, üksi....




Järgnes mitu päeva vees klõpsimist Sharmi lähedal El Fanari majaka juures asuval rifil. Kõige esimene seaduspära, mis mulle selgeks sai, oli see, et tarvitseb sul teha kümme snorgeldamist ja siis üheteistkümnendal kaamera kaldale jätta, kui kohe on garanteeritud, et sel ainsal kaamerata retkel näed sa kas vasikasuurust merikilpkonna, endapikkust moreeni või voodilina suurust raid. Ette tõtates võin öelda, et see seadus töötab iga kord ja igas meres, kui väga üksikud erandid välja jätta.




Kõige enam sai pildistatud parrot-fish’e – need loivavad aeglaselt ning on üsna kerekad ja värvikad, ent perfektse pildi saamiseks nendest kulub ikkagi päevi. Ühed toredad ja huvitava väljanägemisega kalad on picasso trigger’id. Nende kuju ja värvid, eriti pihlakamarja meenutavad silmad on kõik kokku nagu ühe fantaasiarikka kunstniku looming. Kui neist tehtud fotole õnnestub saada huvitav kompositsioon ja hea taust, siis on pilt, mille üle uhkust tunda, sündinud.

Igavesti nurjatud on butterflyfish’id – äärmiselt dekoratiivse välimusega kalad ja liiguvad ilusasti paaris või parves, sünkroonsete manöövritega. Hakkad neid aga pildistama, on tulemuseks rida kaadreid, kus üks kala varjab poolenisti teist või üks on ilusasti profiilis, teise asend aga ei kõlba kusagile.

Esimesed paarsada pilti arvutisse laadinud, hakkasin neid uurima. Kõigepealt kustutasin need, mis kohe kusagile ei kõlvanud, pärast mida jäid alles umbes pooled. Neil tundusid värvid kuidagi liiga sinised – seda sinisemad, mida kaugemal kaamerast oli kala pildistamise hetkel olnud. Ega ma tarkvara eriti ei valda, kasutan ajast ja arust Epson Image Experti, sest selle kasutusmugavus on seni ainus, mida ma aktsepteerin. (Kui mõni programm ei ole peale vaadates kohe selge, vaid vajab põhjalikumat instruktsiooni uurimist, siis heidan ma ta kohe kõrvale. Sama on ka kaamerate ja muu tehnikaga – kõik mis vajab kasutusjuhendi avamist on minu jaoks “user unfriendly“ ja rändab prügikasti või kolikambrisse.)
Minu üllatuseks suutis neli aastat vana Epsoni tarkvara oma quickfix funktsioo-niga üleliigse veealuse sinise ja muu udu ning värvimüra üsna talutavalt likvideerida. Eks kindlasti on olemas ka kaasaegsemaid ja professionaalsemaid pilditöötlusvõimalusi, aga et minagi suutsin ühe hiireklikiga sinisevõitu udukogu normaalseks pildiks teha – see tõi naeratuse näole!





Üsna pea sai selgeks, et kui on soov saada põnevamaid pilte, tuleb minna sügavamale. Sügavamal trehvab põnevamaid kalu ja üldiselt võtavad kalad akvalangisti paremini omaks kui snorgeldaja, nii on võimalik akvalangiga neile märksa lähemale saada. Ka lubab akvalang valida paremaid võttenurki. Üldiselt annab akvalang pildistajale enneolematu vabaduse.

Kuna võtsin suuna sügavusse, tekkis vajadus uue kaamera järele. Silikoonkotti pakitud Fuji oli soojas vees küll kasutatav, aga sügavikes on vaja võimsat välku ja paremat kasutusmugavust.

Internetti sõeludes jäi silma Sealife Reefmaster Pro Set. Kohe ette tõtates tahaks ära öelda, et pro ei ole ta kohe ühestki otsast otsast; samas oli ta saadaolevaist ikkagi parima resolutsiooniga ja sisseehitatud väikesele välgule lisaks oli temaga kaasas ka üsna korraliku võimsusega veealune strobe ehk lisavälk. Nagu iga teise digikaameraga, tuli ka Reefmaster’i valmistaja poolt kaasa pandud mälukaart kohe laias kaares prügikasti lennutada ja korraliku vastu vahetada, lisaks veel mitu komplekti laetavaid NiMH AA akusid soetada. Juurde ostetud mälukaart kestab isegi kõige valimatuma klõpsimise korral vee all kauem kui õhk balloonis. See ongi kõige tähtsam – et mälu jaguks kauemaks kui sukeldujal õhku; et kaameras oleks ruumi pinnaletõusuni.




Kui snorgeldamisel kipub seaduseks olema see, et põnevaimad elukad juhtuvad sulle ette, kui kaamera kaldale jätad, siis sukeldumisel on alati kõige huvitavamad hetked, kui oled kaamera välja lülitanud või on strobe’i akud just tühjaks saanud.

Üks põnevamaid pildistamisi on mul olnud öisel Nuweiba ranna rifil. Läksin tol korral riffi uurima snorkeliga – öösel on kalad rahulikumad ja värvidki tulevad põnevamad. Mõnele magavale kalale saab öösel päris nii lähedale, et vajadusel võib temast passipildi teha..




Valgustasin veealuse lambiga mööda rifiserva, paremas käes sisselülitatud Reefmaster. Lõvikalad olid kahjuks heleda liiva kohal, neid ma pildistama ei hakanud, sest nii head pilti ei saa (selle õppisin üldse esimesena selgeks, et hele põhi rikub kõik pildid ära). Lootes näha midagi põnevamat, uitasin kaugemale ja ei pidanud kaua ootama: üsna mu lambikiire ulatuse lõpus vilgatas midagi suurt ja valget. Hai, oli mu esimene mõte. Järgmine asi, mis pähe turgatas, oli see, et äkki peaks ringi pöörama. Siiski sai uudishimu hirmust võitu – vibutasin lesti ja suundusin suure valge poole. Kui ta uuesti lambi valgusvihku sain, pidi mokk töllakile vajuma ja snorkel suust pudenema – see oli paraja voodilina suurune eagle ray. Olin näinud ta valget kõhtu, kui ta majesteetlikult oma tiibu lehvitas. Järgnesin elukale pildistamiskaugusele, ent suur kala ei teinud minust väljagi, vaid liugles omasoodu oma liuglemisi. Kuna ta ujus rifi välisserval (seal aga oli korralik lainemurd), oli vees palju kõikvõimalikku hõljumit. Kõik see peegeldus välgusähvatustest tagasi, tehes fotod lumesajupiltide sarnaseks. Sellest hoolimata klõpsisin järgemööda senikaua, kuni rai sabas jõudsin püsida.




Tagasiteel rifi koobaste suudmes kohtasin kaheksajalga – üht suurimat enda elus. Loom tardus mu lambi kiirtevihus kohe paigale ja alustas oma moondumismänge. Kaheksajalg ei oota inimeselt midagi head ja teeb kohtudes kõik selleks, et märkamatuks jääda: muudab värve, isegi naha tekstuuri; vahel piilub veidi ühe silmaga. Nii tegi ta ka sel korral. Mina tema pea kohal laadisin kopsud õhku täis ja sukeldusin kaheksajala kõrvale – klõps! ja kohe tagasi pinnale õhku ahmima. Ja nii jälle ja jälle, kuni kaamera akud näitasid, et nad on praktiliselt tühjad. Kaldale ujudes kurvastasin, et kaheksajalg oli jälle heledal põhjal – see garanteeris, et pildid temast ei tulnud head. (Sama oli ka suure raikalaga – piltidele jäi lumesadu.)

Vetevana aga oleks mu mõtteid justkui lugenud ja saatis mu teele veel ühe eluka – kalmaari. Kuna öösel oli külm ja tuuline, ujusin veest välja tulles kaldale nii lähedale kui sain – vees oli soojem kui väljas. Umbkaudu põlvekõrguses kristallselges vees, veealuse rohelise niidu kohal ukerdaski kalmaar. Kaamera akud olid aga peaaegu tühjad....


Järgneb: Kalastaja nr. 37