ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 37 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus SP-500 Ultra Zoom
Ralf Mae

» KALAKOTT
Kärevere Kaarli koha.
Randel Kreitsberg

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Lõhi. Mart Kangur

» KOGEMUS
Ujukite valmistamine.
Harri Nurk

» FLYFISHING.EE LENDÕNGEKOOL
Lendõngerullid.
Lauri Peil

» SININE RIST
Parasiidid lõheliste kõhuõõnes.
Zoja Merilo

» VÕISTUKALASTUS
» Saare Särg. Ralf Mae
» EMV sisevete allveekalastuses.
Endrik Tõnsberg
» Pühajärve Spinning.
Marko Kinusar
» Pühajärve Õng. Ralf Mae
» Eesti meistrivõistlused õngitsemises. Ralf Mae
» Narva Lõhe / EMV spinningupüügis. Ralf Mae
» Võistlustest lühidalt.

» ÜHISTEGEVUS
Vee-elupaikade taastetööd Järvamaal.
Tauno Jürgenstein

» PAJATUS
» Lugusid suurtest forellidest.
Kaido Krass
» Haugipüük forellijõgedel.
Tõnu Väät

» MAAILM
» Prantsuse Guajaanas aimaraad jahtimas. Sergei Põlme
» Kalapüük Euroopa Liidu moodi.
Randel Kreitsberg

» ÄRITEKST JahtiJakt ülikond nüüd saadaval ka Eestis!

» NÕUKODA
» Väinamere kalapüügipiirangute läbirääkimised. E. Tõnsberg
» Veekogude rentimise korra väljatöötamine. E. Tõnsberg

» MAAILM / KOGEMUS
Kaameraga kalade jahil.
Toomas Mikkor

» KARVAKALA
Hülgejutt. Mart Vabar

» PAJAS JA PANNIL.
Rannakala. Mart Vabar

» KALASTAJA PAADILISA
Toimetajalt. Raimo Kummer
» Kalamehe unistuste paat.
Hanno Kask
» Munakoorega Lääneranniku saartel. Raimo Kummer
» Galia 565 – paat, mis sobib kõigeks.
Raimo Kummer

» MAAILM
Norra tundravetel, rõhuga lõhepüügil. Ralf Mae

» KALARISTSÕNA
Kaido Krass
 
MEIE VETE PÜÜGIKALU
Lõhi. Mart Kangur
Ka lõhe, lohe, laks. Ladina keeles: Salmo salar L., inglise keeles: Salmon, läti keeles: lasis, poola keeles: losos, rootsi keeles: lax, saksa keeles: der Lachs, soome keeles: lohi, taani keeles: laks, vene keeles: lososj, sjomga.

Laias laastus ja elukoha järgi võttes võib öelda, et lõhi jaguneb liigina kaheks: Läänemere ja Atlandi lõhi. Morfomeetrilisi erinevusi neil kahel pole, kuid omavahel nad praktiliselt ei segune: Läänemere jagu ei lahku oma kodumerest ja Atlandi jagu siia ei rända – tänu sellele on geneetiline isoleeritus enam-vähem tagatud. Kui aga peenelt võtta, on igas kudejões oma lõhi, sest liik on koduhoidja ja reeglina naaseb samasse jõkke kudema, kus ise kord koorus..




Väljanägemiselt, eriti teatud suuruses – kusagil mõnesajast grammist alates kuni paari kiloni, on lõhele väga sarnane meriforell. Kuna nad on selles suuruses raskelt eristatavad, pandi nad ennesõjaaegses püügistatistikas ühte patta – lõhed. Ega nad ka hiljem rohkem erinema pole hakanud, kuid eraldi nad arvele võetakse. Sageli paistab küll eristamise aluseks olevat vaid üks asi – kala suurus ja kaal. Kui seda on ikka üle 3-4 kilo, pannakse kirja lõhi, kui kaalu vähem, siis meriforell. Üpris kindlaks tunnuseks on ülalõua asend: kui see ulatub silma tagaservast kaugemale, on tegemist meriforelliga. Enam-vähem kindlaks tunnuseks on ka sahkluu ja hammastus, kuid neid on harrastuskalamehel tülikas kasutada.

Sigimisest
Käes on sügis ja lõhi liigub oma kudemiskohtade poole.
Kudejõgesid on Eestis 10, seda koos Vääna jõega, kus lõhi vaid üksikutel aastatel kudema juhtub. Kunagi olid Eesti parimateks lõhejõgedeks Narva ja Purtse jõgi. Esimeses on lõhi täiesti olemas ka täna, kuid see ei pärine looduslikust kudemisest, vaid on sisse lastud Ivangorodi ja Põlula kalakasvanduste poolt. Oma koelmuist jäi Narva lõhe ilma tänu hüdroelektrijaamale. Ka Purtsest olevat möödunud aastal üks lõhi kätte saadud, kuid järelkasvust pole Mereinstituudi katsepüükide põhjal seni mingit märki.

Lõhi kudemine algab, kui veetemperatuur langeb 5-7 kraadini. Kudekohaks valib emane kala kruusase kiirevoolulise koha, kuhu ta kaevab pesa ja kudemine läheb lahti. Mari väljutatakse tavaliselt mitmes jaos (mitte segi ajada portsjonilise kudemisega), millest igaüks kaetakse kohe kruusaga, sest katmata mari kaob kähku läheduses passivate marjasöödikute kõhtu. Kõige tavalisemalt on nendeks lõhe enda ja meriforelli noorjärgud, kuid marjaga maiustamisest ei ütle ära ka teised samas biotoobis elavad kalad, näiteks lutsud. Sellest pole õnneks suuremat häda, sest marjaterade arv on lõhel sõltuvalt suurusest kuni 17 000 ning lõhi on suurele marja ärasöömisele kohastunud.

Koetud mari areneb pesakühmus 5-6 kuud, misjärel kooruvad eelvastsed. Kuni rebukoti imendumiseni jäävad lõhed pessa, pärast seda tulevad aga vabasse vette ja hakkavad toituma. Jões elavaid lõhepoegi kutsutakse tähnikuiks. Nad on territoriaalse käitumisega, s.o. igal neist on tükike jõepõhja, mida nad sissetungijate eest hoolega kaitsevad. Põhitoiduks on tähnikutel pisikesed koorikloomad (gammarused) ja teisveeliste putukate vastsed. Küllaltki tavalised on ka vette langenud õhuputukad.

Meil jäävad noorlõhed jõkke tavaliselt kaheks aastaks (põhjapoolsetes Skandinaavia jõgedes 3 aastaks), kuid väike osa neist lahkub juba ka aastastena. Et lõhepoegi välja ei püütaks, on kudejõgedes aastaringne püügikeeld käsiõngele; spinningut ja lendõnge võib kasutada eriloal vaid neis jõgedes, kuhu noorkalu asustatakse.

Merre laskumise eel lõhi hõbestub. See pole pelgalt värvuse muutus, vaid kalakese organismis toimuvad mitmed muutused, tänu millele lõhepoeg kohastub eluks merekeskkonnas. Laskujad e. smoldid on valdavalt 14-15 cm pikkused. Merre minnes ootab neid ees uudne, nn. postsmoldi periood ja loetakse, et sel ajal on noorlõhede suremus suurim.

Ränne ja elu meres
Lõhi siirdekalana teeb pikki rändeid. Ränne jaguneb toitumis- ja kudemisrändeks. Esimese vältel liigub lõhi Läänemere lõunaossa, teise vältel tuleb tagasi kodu poole. Märgistamiste andmeil püütakse ligi 50% meilt pärinevaid lõhesid Läänemere lõuna- ja keskosast.

Meres toitub lõhi kilust ja räimest, Soome lahes esineb toidus ka palju ogalikku. Toitumisstrateegia näeb lõhel välja selline, et ta “haagib“ end kilu- või räimeparve sappa ja võtab sealt hoolsasti matti, kasvades kiiresti. Kui laskuva noorkala kaal on tavaliselt alla 50 grammi, mille ta on saavutanud jões elades, siis meres on kasvutempo hoopis midagi muud: esimese mereelu-aastaga saavutavad nad keskeltläbi massi 2,4 kg ja kolmanda elusuve lõpuks on see juba 8,5 kg. Seejuures on variatsioon suur: näiteks kolmeaastastel 5-13 kg. Eesti vetest, täpsemalt Keila jõest 1937. aastal spinninguga püütud teadaolevalt suurim lõhi kaalus 37,7 kg ja oli 147 cm pikk.

Lõhe saavutab alammõõdu 60 cm teise mereelu-aasta suvel ja sellest lähtudes on paika pandud ka püügikeelud avameres (kaugemal kui 4 meremiili territoriaalme-re lähtejoonest avamere suunas): triivvõrgupüügi keeld algab Läänemere peabasseinis 1. juunil ja lõpeb 15. septembril (Soome lahes15.06.-30. 09.), õngeliinidega püügi keeluajad on vastavalt 1.04.-15.11. ja 1.07.-15.09. Püügiperioodil kaitseb lõhet lisaks alammõõdule veel lubatud vähim silmasuurus ja õngekonksu suurus. Ka on lõhele kehtestatud püügikvoot, mis näiteks 2005. aastal on Eestile 9504 kala peabasseinis ja 1581 Soome lahes. Selle kvoodi katteks läheb ka rannikumerest püütud lõhi. Tänu neile piirangutele jõuab mõni lõhe ka Eesti vetesse tagasi ja loodetavasti pääseb ka jõkke kudema.

Vaenlased ja haigused
Lõhi esimene vaenlane on inimene, kuid temast ja tema tegevusest me siin ei räägi. Jõeelu perioodil on peamised vaenlased arvatavasti kalasööjad linnud (sõtkas, koskel, haigur, jäälind) ning mink ja saarmas. ”Arvatavasti” seepärast, et küsimust pole põhjalikumalt uuritud. Haigur pääseb tegutsema siis, kui kaldaäärsed puud maha võetakse. Et mõni röövkala suuremal hulgal lõhet sööks, pole allakirjutanu meie jõgedes täheldanud.

Parasiite on A. Turovski leidnud lõhel Eesti vetes 27 liiki. Erilist ohtu nad lõhele ei kujuta, sest reeglina on parasiit ja peremees omavahel harjunud kokku elama. Erandiks on muidugi kalakasvandused, kus tingimused on sellised, et looduses süütu elukas võib seal suure suremuse põhjustada.

Tänapäeval on lõhel üks häda, millest ka meie ei ole pääsenud – M74 sündroom. Väljendub see vastkoorunud lõhe massilises suremuses (kuni 100 %). Sündroomi põhjustab tiamiini vähesus organismis, täpsemalt marjas. Sellest saab üle kala-kasvanduses kalade tiamiinilahusega vannitamise teel, kuid mitte looduses. Sündroomi täpset tekkemehhanismi ei teata – arvatakse, et see on seotud emalõhe toitumisega.

Meil on M74 esinemine teada Narva ja Selja jõe lõhel, õnneks mitte eriti paljudel emakaladel. Teiste lõhejõgede kohta pole midagi öelda, sest neil lõhemarja kalakasvanduse tarbeks ei koguta, aga sündroomi olemasolu või puudumine selgub alles pärast koorumist.

M74 suhtes paistab asi tõsisem olevat Rootsis ja Soomes, kus sündroom on esi-nenud mitmekümne protsendi emakalade järglastel.

Meres on lõhi (või lõhepüüdja?) vaenlaseks hülged. Lõhepüüdja vaenlaseks seepärast, et püünistest saadakse hülge poolt äranäritud kalu. Põhjanaabrid hindavad, et Soome lahes läheb seetõttu tervelt 25% lõhesaagist kaotsi.

Lõhe asustamisest
Lootuses, et noorkalade asustamine on parim tee lõhevaru taastamiseks ja samuti Läänemere kalanduskomisjoni (IBSFC) rahvusvahelise lõhekava (SAP) täitmiseks, alustas Eesti 1997. aastal regulaarset noorlõhe asustamist. Asustusjõgedeks said Selja, Valgejõgi, Jägala ja Pirita, hiljem lisandus ka Vääna. Senini on Põlula kalakasvatuskeskuse poolt sisse lastud ühe- ja kaheaastasi, 2002. aastal lisandusid veel samasuvised.

Iga vanuserühma asustamisel on omad eelised ja puudused. Samasuviste puhul on kasvatuskulud väikseimad ja samuti võib kindel olla, et enne laskumist talletavad nad asustamisjõe oma mällu. Ka on neist tulnud laskujad kvaliteedilt sama head kui looduslikud ja eluks vabaduses igati kohastunud, sest nad on kalakasvanduse tingimustes olnud vaid lühikest aega. Ainus häda on selles, et nii pisikes-test kaladest jääb vähe ellu – Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu hinnangul saab neist laskujateks vaid 6%. Samuti on väikesi kalu raske märgistada – hiljem ei tea, kas tegemist on loodusliku või sisselastud kalaga.

Aastaste puhul, kui tegemist on tähnikutega, elab neist laskumiseni 12%. Põlula poolt sisse lastavad aastased on suures enamuses laskumisstaadiumis ning piisavalt suured individuaalmärgistega tähistamiseks. Nad lahkuvad jõest varsti pärast sisselaskmist ja vabastavad selle toidubaasi loodusliku järelkasvu tarbeks. Päris kindel pole aga, kuidas on lood kodujõe fikseerimisega mälus, millegipärast on tagasisaak aastastest napivõitu.

Kaheaastaste kasvatamine on küll kõige kulukam, kuid need annavad ka kõige suurema tagasisaagi. Asi paistab olevat nii, et kui põhieesmärk on suur saak, peaks asustama kaheaastasi, kui aga loodusliku asurkonna taasrajamine või selle tugevdamine, ajavad asja ära ka samasuvised, kuid see paistab võtvat pikka aega. Seni (1997-2005) on Eesti sisse lasknud 413 000 kaheaastast ja ligikaudu 1 miljon üheaastast laskujat. On seda vähe või palju, näitab võrdlus naabritega: 2003. aastal asustas Soome 1 868 000, Läti 994 000 ja Venemaa 191 000 noorlõhe.

Saagid
Lõhesaak Lääneme-res on olnud üpris variee-ruv, näiteks 1990. aastal 5636 tonni ja 2001. aastal vaid 1841 tonni. Viimasel aastakümnel on püük enamasti olnud kvoteeritud ja saaginumb-rid ei peegelda varu tegelikku seisu. Kõvemad lõhepüüdjad maad on Soome ja Rootsi.

Eesti lõhesaak oli suurim 1930.-ndail aastail, keskmiselt 98,5 tonni (suurim 147,6 tonni aastal 1934, seda koos meriforelliga). 1994-2004 on saak varieerunud 9-23 tonni vahel, olles suurim 2000. aastal. 1989. aastal püüdis Eesti 103 tonni, sellest 100 tonni tuli avamerepüügist triivvõrkudega.




Praeguseks on meie avamerepüük täielikult soikunud ja 2004. aastal püüdis lõhet võrkude ja õngedega vaid üks laevuke.

Kahjuks pole autoril andmeid, milline võiks olla lõhesaak sportlikul püügil. Teada on vaid, et litsentsipüügil saadakse umbkaudu 10-20 lõhet aastas, kuid see arv võib reaalselt olla toodust tunduvalt erinev. Kui keegi asjast rohkem teab, võiks ta sellest Kalastaja kaudu teada anda.


Tekst: Mart Kangur
Fotd: Erakogu