ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 36 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» KOMMERTS
Okuma VS rulliseeria
Ralf Mae

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus mju: 800 Digital
Ralf Mae

» KAUPMEES
Rapla Jahikala
Margus Mikomägi

» MEIE VETE KALU Säga
Leili Järv

» KONKURSS
Salmo Kalamehejutt 2005

» KOGEMUS
Spinninguga kohapüük Emajõel.
Erkki Juronen

» Kohapüügist läbi algaja silmade
Ralf Mae
» Veel lapikujukitest. Harri Nurk

» EELINFO
EKSL Eesti meistrivõistlused õngitsemises

» FLYFISHING.EE LENDÕNGEKOOL
Kriitilised sõlmed lendõngerakenduses
Sven Kilusk

» KORD ON KORD
Natura alad ja harrastuskalamees.
Olavi Randver

» KODULUGU
Meenutab Manivald Kuik

» SÜNNIPÄEV
KIK pidas sünnipäeva
Endrik Tõnsberg

» NÕUKODA
» Väikejärvede kalavaru rentimise ümarlaud Jõgeval. EKSL
» Kalapüügi ümarlaud Keskkonnaministeeriumis
E.Tõnsberg
» Konverents "EL kalanduspoliitika mõju Eestile". E. Tõnsberg
» Ülemaailmne harrastuskalastuse konverents
E. Tõnsberg
» ALLVEEKALASTUS
Hooaja avamine. Endrik Tõnsberg

» VÕISTUKALASTUS
Tudengid Suur-Emajõel
Ralf Mae
» Salmo Kevadsärg
Marko Kinusar
» Salmo Karikas. Ralf Mae
» Eesti Karikas. Ralf Mae
» EÕL Eesti meistrivõistlused.
Ralf Mae
» Võistlustest lühidalt. A. Karpson, E. Männiste, K. Krass

» PAJAS JA PANNIL Laevakoka kalaroad. Manivald Kuik
» Ahvenarullid valge veiniga
Mart Vabar

» Veel üks draakon. Mart Vabar

» PAJATUS
Kuidas ma elu lolluse tegin.
Ralf Mae
» Teenitud palk. Kalamehejutt Tartu tudengite jutuvõistluselt
» Kaks episoodi algaja lennukamehe elust.
Tõnis Tikka

» Hetki Iirimaa kalavetelt.
Erki Mäeväli
» Püügipäev ilusaimate hulgast. Raimo Kummer

» MAAILM
Ahvenamaa 2005. Endrik Tõnsberg
» Kalal Prantsuse Guajaanas. Sergei Põlma

» KALASTAJA PAADILISA
» Toimetajalt. Raimo Kummer
» Veepolitsei. Raimo Kummer
» Paadiga ümber Eesti, 2. osa. Peedu Kurvits
» Cortina 555. Raimo Kummer

» MAAILM Kevadine kalaretk Põhja-Norrasse. Alvar Heiste

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
 
Ahvenarullid valge veiniga
Mart Vabar
Õngesportlasele on ahven see argipäevane, harilik saak. Kui muud kätte ei saa, siis mõne ahvenapulga ikka veest välja tõmbab. Selle peale võib loota enamvähem kõikjal, kus järvenukk olemas ja inimesed just üheksas kihis üksteise kukil ei ela.

Ammustel põllunduse-eelseil aegadel on see enam või vähem kindel võimalus tavalisele ja tagasihoidlikule kõhutäitele olnud oluline. Muidugi juhtub, et mõnikord ka sellest ilma jääb... aga mitte väga palju kordi järjest. Kui asjalik kalanarrija vähegi tähelepanelik on, siis teisel-kolmandal korral ikka näkkab. Tegelikult on suuremad kalad ju toiteväärtuselt lausa pidusöögi mõõdus, aga ahven on kalamehele midagi sarnast, nagu põlluharijale igapäevane leib. Siiski peab ütlema, et ahven (või üldse kala) on võrreldamatult tervislikum leivast ja pagaritooteist üldse.

Nagu tänapäeval öeldakse ja mõeldakse ”igapäevane leib”, on veelgi kaugematel aegadel kandnud sarnast tähendust ”igapäevane kala”. Millal just see üleminek on toimunud, on raske arvata. Igatahes Piiblis räägitakse rahvahulga söötmisest paari leiva ja mõne kalaga. Seega noil aegadel on need kaks asja kõrvuti käibinud igapäevase, lihtsa toidu mõttes, mis hingepidet annab ning mille tähendust igaüks pidi mõistma (muidu neid mõisteid seal ju ei kohtaks). Mis need tavalisemad kalad sealmaal tol ajal olid, ei oskagi järsku arvata. Siinses Põhja-Euroopa kontekstis võiks need arvatavasti ”mõneks ahvenaks” tõlkida küll ja see annaks tekstis taotletud lihtsuse ning argipäevasuse hästi edasi.

Riskides kalamehejutu pealt jutlusele üle minna, võiks ses liinis veel mõned tähelepanekud lisada. Nagu öeldud, kala on tervislikum leivast. Teravilja söömisega on hästi kohanenud igasugused suslikud ja muidu närilised. Inimestele jääb aga sedalaadi ”igapäevane leib” bioloogiliselt võõraks peatoiduseks. Seevastu on meditsiiniliselt kindlaks tehtud, et kala söömine aitab ära hoida paljude tsivilisatsioonihaiguste tekkimist, eelkõige tuleb mainida südame-veresoonkonna haigusi, aga ka närvihaigusi, enneaegseid sünnitusi või muid rasedusega seotud tüsistusi. Tulles tagasi piibliloo juurde rahvahulga söötmisest paari leiva ja mõne kalaga – see on ilmselt üks pildike loos (või omamoodi pärimuses) kriisi sattunud ühiskonnast. Neid inimesi vaevavad juba tsivilisatsiooni-, stressihaigused, neile pole enam selge ja arusaadav oma koht maailmas, ajas või ruumis. Samal ajal on paralleelselt muutunud ka nende inimeste toidulaud. Põhitoiduks on ilmselt saanud teravili ning sellest valmistatud leib. Kala kui kindlat hingepidet mäletavad ning mõistavad veel kõik, kuid praktikas pole sellel ilmselt enam suuremat tähtsust. Huvitav küll, aga just sedalaadi haiguste vastu aitab kala kasutamine toidulaual end hoida.

Juhtides tähelepanu niisuguste tendentside samaaegsusele pole soovitud otse väita, et näiteks ühiskondlikke konflikte saaks lihtsalt lahendada tervislikuma toiduvalikuga (näiteks üksikisikute närvilisust ja masendust ära hoidvate kalatoitudega). Aga selle põhjal, mida ja kuidas inimene või ühiskond sööb, võib palju järeldusi teha. Neis kommetes ja harjumustes väljendub nii mõndagi üldistest hoiakutest ja järelikult ka arengusuundadest.

Niisuguseid mõtteid võibki veeretada, küpsetades lõkke peal ahvenat. Too on ju meie ”igapäevane kala”, laialt levinud kalaliik nii magevees, kui riimveelistes lahtedes ja väinades. Sööb kõike, mida kätte saab ning kui vanemaks elab, muutub päris kavalaks. Siis ei peta ahvenat enam ussiga õngitsema minnes ja ka võrgu eest oskab end vägagi sageli hoida. Siiski – elussöödaga saab ka pirakamaid ahvenapurakaid. See aga pole iseenesest suur õnn ja eesmärk. Väga kobakas ahven kipub nimelt puiseks muutuma, keskmised on maitsvamad.

Väikestest ahvenatest saab aga head kalasuppi keeta. Puljongi ehk leeme keetmisel saavad tegelikult samast kalast söönuks nii inimesed kui ka koerad-kassid, sest puljongikeetmise järel saavad ju tahked jäägid neljajalgsetele. Keskmisi ja suuremaid ahvenaid võib küpsetada ahjus või pannil, suitsutada, grillida. Päris suurega ei aita taas naljalt muu kui kotlet. Üldiselt on ahvenaliha väherasvane, ei lagune liiga kergesti puruks ning näeb ka heledavärviline ja hea välja. Vahetevahel nõuab mõni sööja ahvenalt, et see vähem luine oleks, kuid tegelikult on ahvena liha sees peidus võrdlemisi vähe teravaid piike ning need saab sealt väga lihtsalt kätte, isegi toore ahvenaliha seest.

Muide: mõned keedavad ahvenat küll puhastatult, kuid koos soomuste ja peaga. Nahk koos soomustega võetakse maha alles pärast kala valmimist ning väärt kalaleem tuleb sellevõrra lihtsama vaevaga kätte.

Kui võimalik, siis võtta sulatatud juust paprika, küüslaugu vms. lisandiga. Nõks töömahukam on, kui neist maitseainetest ise tükikesi rulli sisse lisada – juhul, kui vastavat juustu pole saada. Ka õhuke tomativiil ei tee seal rulli sees paha.

Tee nii:
Määri küpsetusnõu võiga. Määri ahvenafilee peale sulatatud juustu, piki juust vastavalt soovile paprika- vms. maitseainete tükkidega, tomativiilugi koht on siinsamas. Kõige otsa lisa mõne suitsutatud Kaug-Ida lõhelise väike viilakas, seejärel rulli filee kokku ja kinnita tikuga.

Rullid lao küpsetusnõusse, lusikaga natuke sidrunimahla peale ja vala sinnasamasse ka valge vein. Värk ahju ja küpseks. Moodsa, reguleeritava ahju korral läheb paarisaja kraadise ahjuga selleks orienteeruvalt poole tunni ringis.

Publiku kätte tasub selline väärt ja üsna töömahukas pidupäevatoit anda valge veini ja näiteks keedukartuliga, ka kartuli-sibulavormiga on asja proovitud, samuti peamiselt kartulit, hapukoort ja mõnd rohelist lauku sisaldava salatiga. Leiba kulub loomulikult kah ja viimasena kirjeldatud juhtumil (ainult salat kalarullide kõrvale) ilmselt päris palju.